Ma arvasin varem, et kaassõltuvus on midagi, mis käib kaasas alkoholismi, vägivaldsuse või muu raske hälbega ja et minul ei peaks sellega pistmist olema, kui ma ometi olen suht tavalistes oludes kasvanud ja elanud. Ning tulen ju oma elu ja raskustega enam-vähem toime (aga eks me kõik tuleme, ka viimased joodikud ja nende pereliikmed). Joodikuid olen ainult eemalt näinud ja kere peale pole ka saanud (ainult ühte kehalise karistuse juhtu mäletan). Tavaline korralik pere oli mul lapsena. Aga selgub, et ei, see on palju laiem teema ja praegu mulle tundub, et mingit külge pidi puudutab kaassõltuvuse teema meid kõiki, kes me pole väga soodsates oludes kasvanud. Nagu me enamasti keegi ei ole siin maal.
Ma olen lugenud praegu jupikese Pia Mellody kaassõltuvuse raamatut ja vahele jupikesi Louise L. Hay positiivse mõtlemise raamatut (pole nagu iialgi nii palju aega, et ühte korralikult läbi lugeda ja võibla päris kõike polegi vaja). Mõlemast leidsin enda jaoks midagi väga olulist: vimma teema.
Sain aru, et minu suguvõsas on ühel pool äkkviha ja teisel pool näägutamist, mis mõlemad on edasikantud viha märgid. Vanemad pärandavad oma viha lastele põlvest põlve ja see mitte ei vähene, vaid pigem suureneb seeläbi. Ja mina olen eluaeg olnud enda vihaga hädas. Ma võin praeguseks mõista, et viha teod on halvad nii tegijale kui sellele, kelle pihta need puutuvad. Ja mõista, et allasurumine on samuti kahjulik mulle endale ning leida toimimiseks paremaid viise (nendest ma olen siin ka korduvalt meeleolu teemasildi all kirjutanud). Ma olen neid pidevalt rakendanud palju aastaid ja rahul, et midagi on parem kui nt 15 aastat tagasi. Palju parem.
Aga neid raamatuid lugedes ma sain äkki aru, kui palju on veel õppida. Ja kui palju on minus veel kaassõltuvuslikke käitumisi alles - kuigi ma olen teadlikult püüdnud end muuta juba palju aastaid. Huh.
Iseasi ongi sedasorti raamatute kaudu teistsuguse reaalsusega kohtuda. Tundub siiralt, et nõukaaegsetes inimestes on paratamatult kõigis mingeid kaassõltuvuslikke jooni. Nt religioossus on paratamatult kannatada saanud enamikul tolleaegsetest inimestest. Ja emotsionaalselt olid need samuti rasked ajad.
Ja et nüüd oleks aeg võtta vastutust ja neid asju teadlikult muuta. Minul küll. Ma tahan elada tervet, rõõmsat, rahulikku ja tasakaalukat elu iga päev, iga tund. Ma olen seda püüdnud õppida kõigilt, kellelt on midagi õppida. Ma olen uskunud, et terve ja tasakaalukas elu on üleüldse olemas ja et ka minul on võimalik nii elada. Kuigi probleeme esialgu veel jagub. Probleemid ilmselt jäävadki, aga ikka on parem, kui on kasvõi natuke parem.
Mina nt olen valinud enda lastele lasteaia, kus on väga teadlikud inimesed - nii õpetajad kui ka lapsevanemad. Ja nende positiivsete inimeste kaudu olen õppinud, kuidas ka võiks olla: kui ilus võib elu olla. Pealegi mu lapsed kumbki lihtsalt ei tahtnud olla tavalasteaias. Tüdruk nt ütles, et talle ei meeldi, et laste peale karjutakse (kusjuures ma arvan, et suhteliselt rahulik õpetaja oli; teine oli lihtsalt super ja õpetaja abi ka tore). Poiss lihtsalt keeldus, kahe ja poole aastaselt ma ei ootagi sisulist analüüsi. Mulle piisas sellest, kui ma nägin ja kuulsin, kuidas tema õpetaja laste poole pöördus, ning võtsin lapse sealt ära. Sest ma olen veendunud, et laps on parimat suhtumist väärt. Niisiis valisime uuesti ja seekord perepäevahoiu, mis toimib lasteaiana. Õpetajad soovivad seal lastesse suhtuda lugupidamisega. See tundub mulle ülioluline. Ma saan ise ka nendelt sellist suhtumist õppida. Ma saan õppida endasse niiviisi suhtuma, sest ka minu sisemine laps ootab seda. Ma tunnen seal end palju parema inimesena ja mingi aja see tunne ikka püsib.
Mulle tundub hull, et enamik lapsi kohtub koolis või juba lasteaias inimestega, kes ei oska neid väärikalt kohelda. Nii kasvab üles järgmine põlvkond kaassõltlasi. Sellest ma saan aru, et laste vanemad on kaassõltlased - oma aja lastena oli neil oma aja kogemus (seda, et Eestis on kaassõltuvust palju, väidab Mellody raamatu kaanel eesti terapeut Kene Truve). Samas ma siiski ootaks, et õpetajad on suutnud enda rasked kogemused ümber töötada. Tegelikkuses see sageli nii ei ole ja sellisel juhul polegi lapsevanemal midagi parata - me ei saa ju inimest väljastpoolt kuidagi aidata. Niisiis valin oma lastele hea lasteaia ja tänan jumalat, et minul on see võimalik.
Iseasi, et mis aitaks neid teisi lapsi ja neid teisi peresid, kel sellist võimalust pole. Ja mis või kes aitaks õpetajaid.
Kaassõltuvuse teemal on ka Peres ja Kodus avaldatud artikkel.
Ja märkan, et Postimehes oli selle kohta äsja artikkel - nojah, seal süüdistatakse järjekordselt vanemaid, kes on nii ja pole naa. Nagu mingi süüdistamine võiks kunagi midagi paremaks teha. Iseasi, et kes neid teistsuguseid kirjutada mõistaks. Ei olegi targemaid inimesi?
Hiljem lisatud: mulle jäi raamatust mulje, et kaassõltuvus on haigus, mille on põhjustanud lapseea väärkohtlemine (vanemate, hooldajate, õpetajate, treenerite jt poolt), kusjuures väärkohtlejad ise on sageli ka kaassõltlased, enamasti seda ise teadvustamata. Ning tolle väärkohtlemise alla mõistetakse kõik see, mis lapse kasvamist ja arengut parimal viisil ei toeta. Alustades kehalisest karistamisest, (lapse peale või lapse kuuldes) karjumisest ja lapse vajaduste rahuldamata jätmisest ning lõpetades olukordadega, kus viieaastane või vanem laps ei saa endale sõpru külla kutsuda, või lapse spirituaalsus saab kahjustatud, kuna vanem ei toeta seda, et laps saaks Kõrgema Jõuga sidemed luua. Kui me mõistame väärkohtlemist sellisel viisil, kas siis üldse on inimesi, keda poleks lapseeas väärkoheldud? Kas sellest järeldub ühtlasi, et me oleme kõik kaassõltlased? Suhteliselt ebahuvitav lähtekoht, eriti arvestades, et see haigus on sama ravimatu nagu alkoholism, mida saab ainult režiimiga ohjes hoida, kuid millest ei õnnestu lõplikult terveneda nagu nt nohust.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar