laupäev, 10. jaanuar 2009

Elu paradoksid

Mõni päev tagasi kohtusin ühe kooli ees tuttava emaga ja jäin juttu ajama. Too ema rääkis, kui paha, et autojuhid ei saa aru liikluseeskirjast ega täida seda. Kooli eest läbi minev tänavalõik on muudetud ühesuunaliseks, sest kõnniteed seal puuduvad ja kui mõlemal pool tänavat pargivad autod, on väga vähe ruumi seal liigelda. Ja kooli ees liikleb suur hulk väikesi lapsi.
Mõtlesin, et tõesti. Kui endal lapsi pole, siis võib tõesti jääda arusaamatuks, miks ei võiks seda tänavat pidi mõlemas suunas sõita (ja vahel ka ummikutest mööda lõigata - seda valepidi liiklemist kasutavad just kiirustavad kavalpead). Et kõigil inimestel peaks olema lapsed, siis nad saaks ehk oma kogemuse järgi aru, et noorel inimesel on vaateväli ahas ja tähelepanu võib olla keskendunud millelegi muule kui turvalisele liiklemisele tänaval.
Veel mõtlesin, et mitme lapse vanemal või üldistusvõimelisel vanemal võib isegi tekkida võime aru saada inimestest, kes lihtsalt on teistsugused kui nemad. Võibla milleski saamatumad.
Järgmistel päevadel kohtusin selle kaassõltuvuse raamatu ja tolle Postimehe artikliga, millest ma eelmistes postitustes olen kirjutanud. Tolles oli lõpetuseks öeldud, et milline laps küll valib endale need piiratud vanemad, kes ühegi tunnuse järgi ei peaks vanemaks kvalifitseeruma (sest nad ei oska oma lapse loomulikke vajadusi rahuldatuna hoida). Jäi mulje, justkui need lapsed valiks ise mittesündimise, kui neil oleks tegelikult midagi valida (loo autori arvates ei ole). Nüüd lisaks veel ökoteemaline postitus Erik Puura blogis, millest lähtub, et inimesed igal juhul kulutavad. Ja pigem liiga palju. Emana tundub mulle pealegi, et lapsed on suhteliselt hullult kulutav osa inimkonnast: isegi kui püüda nende tarbimist piirata seal, kus see on ebamõistlik, on nende kasvamiseks ja arenguks ikka vaja nt suurt hulka naftast tehtud õueriideid. Ja suur osa autosõite tuleb meie peres ette laste pärast, mina saaks jala, ratta ja ühistranspordiga oma asjad aetud, aga kaheaastasega kahte kilomeetrit läbida on üsna ületamatu vaev.
Ja et eelkõige oleks ökoloogiline, kui inimesi oleks võimalikult vähem. Olen kohanud väidet, et maakera jaoks läheb miljardi kohalt mõistliku inimhulga piir, sellest enamat ei suutvat ta jätkusuutlikult kanda.
Nii et väga inimsõbralik oleks mitte lapsi saada?
Või oleks just vaja, et igal inimesel oleks vanemaksolemise kogemuse kaudu võimalik tajuda oma tegevuse tagajärgi suuremas plaanis ja pikas perspektiivis - et oleks millegi järgi enda ekslikkust kogeda?
Küll on hea, et mina ei pea sellest kohe mitte midagi arvama.
Tipp Ja Täpp

Kommentaare ei ole: