Näha kohe, et olen kaassõltuvuse teemadesse sisse elanud. Äsja lugesin tütrele ette eesti autori kirjutatud "Rõõmuraamatut" Avastusrõõmu kohast. Ja selle loo sisuks oli, et lasteaialapsed valavad tsemendikotid naabermaja keldrisse vee sisse laiali - soovist aidata põrandat teha. Iseenesest muidugi utoopia, sest nii väiksed lapsed ei peaks jaksama tsemendikotte liigutada. Aga edasi läheb huvitavaks. Lapsed saavad ulakuse eest kümneaastase naabermajale lähenemise keelu ja kolm päeva koduaresti.
Mulle ega lapsele see lugu ei meeldinud. Kui mina oleks sellist lugu sattunud kirjutama, siis oleks ikka täiskasvanud võtnud vastutust - miks oli ehitus ja hinnalised tsemendikotid päev otsa järelevalveta? Ja lasteaialapsed ka - keegi ei tundnud nende tegevuse vastu huvi, alles tagajärgede vastu, pealegi, kui kõrval on majaehitus. Tundub väärkohtlemisena panna lapsele selline vastutus tüüpilises avastusrõõmu eas. Kahtlustan, et Eestis tavaline olukord.
Edaspidi tuleb korralikumalt vaadata, mis ma lapsele raamatukogust lugemiseks võtan. Parem harjutada klassikaga, kindel ja järele proovitud. Ja mis ka oluline: komad ja õigekiri paigas (täidsa blass, aga suures osas lasteraamatutes on keel nõrga).
Tipp Ja Täpp
2 kommentaari:
Tsemendikott kaalub ~50 kilo. Paar-kolm tragi lasteaialast jõuavad seda liigutada küll. Pealegi, paberist koti saab katki teha ja sealt kollaste liivakasti ämbritega jupihaaval tassida.
Probleem on hoopis selles, et lapsed käivad naabri hoovis ja keldris. Seda korralikud lapsed kutsumata ei tee.
10-aastane karistus tundub samuti utoopilisena. Mina olen oma 12a lapsele vist nädalaks karistust pannud. Kauem pole mõtet sest siis läheb juba endal kah meelest ära, et mis, miks ja kuidas.
Ja kas igapäeva reaalset elu kajastavat juttu üldse lastele vaja on? Elu näevad nad ju isegi.
Hm. Kas viiekümnekilost kotti kaks lasteaialast ikka jaksavad liigutada? Pole proovinud, aga tundub kahtlane.
Tolle raamatu autori mõte on olnud tutvustada erinevaid rõõme nagu armurõõm või loomisrõõm - neile tähelepanu juhtida. Selles mõttes võib küll tavalise elu teemalisi jutte lugeda minu meelest (pealegi väiksematele lastele meeldivad päriselust kirjutatud jutud). Raamatu mõte iseenesest on hea, aga teostus nigel.
Mulle tundus ka lugedes täiesti vale, et lapsed võivad päev otsa ehitusobjektil jõlkuda - sest too maja oli alles pooleli. See võib täitsa surmavalt ohtlik olla. Ja ükski täiskasvanu jutus ei tunnista, et sellist asja ei tohi olla. Et võõra maa peal, ammugi ehitusobjektil ei tohi laps ringi kolada. Ja et see üleülde peaks olema täiskasvanu asi u viieaastasele lapsele selline asi selgeks teha. Ja vastutada.
Postita kommentaar