Paistab, et mu alateadvus on jäänud üleeelmises sissekandes viidatud Sigrid Kõivu artiklit edasi kerima. Tolle loo mõte oli selles, et ajapuudus ei ole asjakohane põhjendus jätta lapsele tähelepanu osutamata. Toda viimast peab kaassõltuvuse terapeut Pia Mellody lapse väärkohtlemiseks. Ja sellest tuleneb kõiksugu koledaid asju, millest ka Sigrid Kõiv oma artiklis kirjutab.
Ma tunnen süüd. (See viitab mh kaassõltuvusele vist, aga ma nii täpselt ei mäleta ka). Sügisel ja eriti enne jõule olin koduväliselt üsna hõivatud. Mõnel nädalal juhtus, et tõusin ja lahkusin enne, kui lapsed ärkasid ja koju jõudes olin väsimusest kontaktivõimetu või tegelesin oma töödega omaette, ja ikka lastega ei kohtunud. Ma ei täitnud oma vanemakohust. Ei tegelnud nende vajaduste rahuldamisega.
Mees keetis neile vaheldumisi pelmeene ja makarone või viis oma ema juurde sööma. Mina olin mujal, vähemalt mõtteis.
Vahel ma igatsesin oma laste järele. Mõnus on hommikul võtta väike laps natukeseks sülle ja tema ärkamise juures olla. Mõnus on laste mänge eemalt vaadata. Pealegi püsivad nad sõbralikumad, kui täiskasvanu kõrval rahulikult jälgib. Aga selleks kõigeks polnud mul mitu nädalat aega, jõudu ega tähelepanu. Ma ei tea, mis sel ajal nende elus toimus, valge laik.
Ma tahtsin kodust välja, täiega muud elu kogeda. Ma tahtsin midagi muud teha. Ja seda ma tegin.
Ja ma ei näe ka praegu, kuidas ma oleks saanud teisiti valida. Minul on ka eneseteostuse vajadus. Üldiselt tahan ma elada tasakaalustatud elu, aga mõnikord ei saa võtta poolt muna. Valida antakse ainult kõik või mitte midagi. Ja see kõik ongi kõik. Sellest enam midagi üle ei jää. Mitte minusugusest tavalisest inimesest.
Ma ei kahetse oma valikut. Minu lastel on teine vanem, kes saab vajadusel ka minu vanemlikud kohustused üle võtta. Ja meil oli ajutine olukord. Mis küll mõne aja pärast kordub. Ja siis veel.
Mõnel emal sellist valikuvabadust pole. On sundolukord jätta oma elumahlad tööle, et laste jaoks leivaraha kokku saada. Ja mõnel naisel ei ole üldse mingit tuge kõrval. Pole kedagi, kes laste järele vaataks ja neile maailmaasjust kõneleks. Eks nemad siis õpi telekast ja teiste laste käest, mis elu on. Aga mis õigust on ühel ajalehetädil, kelle elu on ehk paremini kulgenud, tulla seda ütlema, et too naine elab valesti? Ja kõik need teised vanemad, kes laenude ja liisingute lõa otsas ripuvad? Kuivõrd meile üldse valida antakse? Ja mille vahel?
Ma olen lugenud küll sedasorti eneseabiraamatuid, kus on kirjas, et me kõik oma elu asjad ise valime. Ja kohanud ka mujal arvamust, et see, mis meie elus praegu on, on eelmiste valikute tagajärg. Nii-nii. Ja kuidas on sellises olukorras võimalik uuesti valida sellel inimesel? Kui tal niigi ei jagu jõudu oma selle hetke kohustustega toime tulla?
Vat mina küll ei tea.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar