Pudelivedu

Tuttav ema rääkis, kuidas ta läks lastega pudeleid ära viima. Ootas nelja-aastase ja kuueaastase pojaga, kaks suurt kotti pudeleid kaasas. Saigi järjekord otsa ja mõlemad automaadid vabaks. Rohkem keegi järjekorras ei oodanud.
Ühte hakkas ema pudeleid sisse söötma, teise pojad. Tegid kõik usinasti tööd. Siis sai ema oma koti tühjaks ja läks poistele appi pudeleid masinasse panema. Siis jõudsid kohale vigisejad. Tulid ka järjekorda ja teatasid sissejuhatuseks, et tehtagu neile üks pudelikogumismasin vabaks. Et miks nemad peavad ootama. Noor ema vastas lahkesti, et nemad ka ootasid oma järge, kuni jaole said. Aga tublid kodanikud ei jäänud sellega rahule kuidagi, pahandasid edasi, et kus selle häda ots, nemad peavad ootama, kui lapsed panevad pudeleid masinasse. Aeglaselt panevad, selles häda, kohmakad alles.
Selles ongi meil siin väikses toredas Eestis kogu häda, et üldse on mingeid lapsi, kes midagi teevad. Kui nad just parasjagu midagi valesti ei tee, siis vähemalt aeglaselt ikka.
Vanad joodikud, kes vaevu püsti seisavad ja pudelipõhjadest viimaseid tilku noolivad, teevad ka seda panditaara tagastamise tööd väga aeglaselt, aga neile me ei ütle ju midagi. Ikkagi täiskasvanud inimesed. Tuleb viisakas olla.
Tipp Ja Täpp

See, et lapsed tüliks, on meil igas vallas tavaline. Rahvarohkemas kohas on suure käruga liikuv ema sageli tagurlane, kes korralike kodanike liikumisruumi ära raiskab - vaadake näiteks, mismoodi suhtutakse üliharvadesse käruga bussis sõitvatesse emadesse. Kõik püüavad neist mööda trügida, abi pakuvad vähesed. Lääne-Euroopas on suhtumine sageli lausa teisest servast - lastega liikujaid märgatakse, toetatakse ja pakutakse abi. Meie võiks ka nii teha. Mina teengi.