Ühel päeval tõi mu tütar lasteaiast sünnipäevakutse koju. Uisutamisega sünnipäevapeo kutse lausa. Mõtlesin ehmatusega, et minu laps polegi veel elus uiske alla saanud ja kui esimene kord juhtub sünnipäevapeol, võib pidu sellest tema jaoks rikki minna.
Uurisin uisuhallide kohta järele ja seadsime sammud Premia poole. Kohapeal selgus, et info oli pisut vale ja tavakodanik pääseb jääle alles ligemale tunni aja pärast. Seni on võimalik hoki- ja iluuisutamistreeninguid jälgida. Vaatasime siis, kuidas lapsed uisutavad. Ühes saalis oli mitu trenni korraga, mitukümmend erinevas vanuses last. Suuremad tegid igasugu imevigureid ja pisikesed uisutasid ka väga tublilt. Imetlesin, kuidas lapsed oskavad tihedalt lähestikku sõeluda, ilma et kokku põrkaks.
Mina kiikasin silmanurgast üht vene aktsendiga ema, kes täiesti ennastunustavalt oma tütart toetas. Kuidas tema tähelepanu oli kogu aeg lapsel ja iga vajadus sai parimal viisil rahuldatud. Sellist suhtumist ma eesti emadel pole märganud. Täiesti tase omaette. Nagu ka hästikasvatatud vene lapsed on oma meeldivas käitumises, teadmistes ja oskustes sageli tase omaette. Aga kahjuks ei anna nad niivõrd tooni kui need teised.
Pealtvaatamisega meie esimene uisukord ka piirdus, sest aeg sai otsa.
Järgmisel korral saime uisud alla ka. Ja oh seda ehmatust, kui siis selgus, et püsti püsimine polegi nii lihtne, liuglemisest ja poognatest rääkimata. Esimesed pettumusepisarad nutetud, hakkas tütreke ikka punnitama ja tunni lõpuks püsis juba kenasti püsti ja liikus väheke edasi ka. Mina sain suurema osa ajast ikka üksi ringi uisutada - ja ma nautisin täiega võimalust vabalt suure kiirusega liikuda.
Järgmisel korral liikus ta algusest peale üllatavalt uljalt edasi ja minu tuge ei vajanud peagu sugugi. Vahepeal peatusin tema juures ja ehk soovitasin mõndamoodi, aga ta pusis aga ise ja oli tunni lõpuks ikka üsna mitu tiiru jääle peale teinud. Kukkus ka korra valusasti ja poetas pisara. Aga muidu läks väga hästi.
Kolmas kord oligi juba sünnipäevapidu käes. Ja lapsel uisutamine juba enam-vähem selge. Tore oli teiste lastega koos sõita. Nututa ei läinud aga seegi kord, sest üks tädi sõitis ta pikali ja selline asi tundub meie lapsele suurem õnnetus kui hinge mahub. Nädalavahetusel ongi Premias nii palju rahvast, et tõesti raske on mitte kellelegi pihta saada. Minul läks õnneks. Aga kiiresti sõita ma ei proovinudki, rahvast oli lihtsalt liiga palju.
Mul oli hästi hea meel, et mina sain üle tüki aja uisutada, ja et mu laps sai ka uisutamise kuigivõrd selgeks - nooremana ikka julgem õppida. Pealegi: mida küll tarka oleks sellise lõputult sombuse ilmaga niiväga ikka teha? Minge ka uisutama! Tööpäevahommikuti mahub lahedalt.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar