Tütar mängis autodega täringumängu. Meie kolm ruudulise kallakuga kaltsuvaipa olid kolmnurka säetud ja siis neid mööda ta kolme autoga kihutas, nii kuidas kellelgi täringuõnne oli. Kordamööda valge, sinine ja must auto. Ühe kaltsuvaiba ruudu pääle mahtusid kõik kolm väikest mudelautot ära ka.
Väike tuututas seal ka tal kõrval, luges rõõmsalt kaasa "üks, kaks, kolm". Mina andsin vahepeal head nõu, kuidas ta saaks suurel vähem jalus olla, et saab mööda sõita või mõne auto järel oodata. Väike tahab sageli kellegi lähedust ja see võib vahel suurele tüütuks muutuda.
Isa läks mööda (tema see järjekordselt selle mängu välja mõtles) ja imestas, et näe, sul lähevad kõik autod nii tasavägiselt kõrvuti.
Siis ütles tütar, see suurem, et ta veeretab vahel mõnele autole kaks korda, kui ta täringul vähem silmi saab ja teistest maha hakkab jääma.
Mõtlesin, et nii ju ei käi. Kord peab olema. Minu lapsepõlvest õpitud lugu. Et kord on üks tähtis asi. Aga sain endast võitu ja ütlesin, et "Sa tahad, et kõik liiguks koos?". Selle peale ta naeratas õnnelikult. Koosolemine on tähtsam kui võit. Sellest ma saan aru küll. Sõprus on tähtsam kui kord, minu jaoks ka.
Aga ta oli siis ka õnnelik, kui valge auto võitis.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar