Viimasel ajal tundub mulle, et meedia vahendusel edastatakse sõnumit, et iga laps peaks kindlasti lasteaias käima. Et lasteaed on hariduse andmise koht ja sotsialiseerumise koht ja üldse peagu et ainuke korralikke arenguvõimalusi pakkuv koht üldse lapsele, kes on liiga noor, et koolis käia. Ja siis on muidugi kurb lugu, kui selgub, et osa lapsi ei pääsegi lasteaeda, sest kohti ei jätku.
Mina olen lastesõimes ja aias käinud kokku kuus aastat. Täitsa tore oli, ei kurda. Oma armsamale kasvatajale mõtlen siiamaale tänuga tagasi, teine oli ka normaalne. Ja muidu polnud ka enamasti viga. Nii hea, kui ta nõuka ajal olla sai, kui kõrvutada teiste omavanuste inimeste mälestustega.
Meie laste isa pole kunagi lasteaias käinud. Või kui, siis õige noaotsatäie päris enne kooli. Ma arvan, et meie erinevustest üks osa on ka sellest, et meie lapsepõlved olid erinevad - pered olid hästi sarnased, aga mina käisin kogu aeg lasteaias, haigusekindel nagu ma olen, ja tema üldse mitte.
Tagajärjeks olen mina mõnevõrra korralik ja ebakindel (sest kellegi meelest on alati midagi valesti), tema lõputult loov ja enesekindel. Muidugi võib mõni asi olla ka loomusest ja geenidest. Aga mõni asi on ikka varase kasvukeskkonna mõju ka. Üksi kodus vanainimese seltsis olev laps lihtsalt on sunnitud omale ise lõbustusi välja mõtlema. Ja meie pere issi mõtleb neid vajadusel tervele perele, uusi mänge kasvõi iga päev. Mulle ka tema lõbustused väga meeldivad, muide. Ja sai tema ka koolid käidud ja haridused omandatud, nii et mingit arengupuuet mina pole seni veel täheldanud.
Seepärast käib meie suurem laps ka lasteaias ainult kolm päeva nädalas, ülejäänud kaks on minu ja titaga kodus, pärastlõunal käib kunstiringis maalimas ja meisterdamas. Mina ju ei suudaks talle lõbustusi välja mõelda, ja tema tahab ikka üksjagu põnevust ka. Aga vahel istub ta tunnikese puu otsas. Kui küsin pärast, et kas tal oli igav ka seal lihtsalt niisama olla, siis ta ütleb nt, et ta oli kass ja tal oli seal väga mõnus.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar