Andsin ühele natuke kannatadasaanud mänguasjale maalimisabi ja taastasin ligikaudu ta esialgse väljanägemise. Selle peale tahtis muidugi väike ka maalida.
Otsisin vesivärvid välja. Panin paberi ja muu valmis ja istusin kõrvale. Rääkisin nagu papagoi, et nüüd kasta pintsel vette ja nüüd võta värvi ja nüüd pane värvi paberile. Ja siis jälle otsast peale. Ta pole veel eriti suur maalija meil.
Vaatasin, kuidas pojake vahepeal pintsliga karmilt mööda paberit nühkis ja püüdsin meelitada teda leebemaid võtteid kasutama (et tee ikka pai paberile). Korraks aitas, aga siis jälle. Ütlesin siis, et pintsel saab haiget, kui seda nii karmilt hõõruda. See mõjus. Poiss hakkas nö korralikult maalima.
Mina jäin mõtlema, et kas see oli nüüd päris õige. Lapsel oli hea end välja elada pintsliga nühkides, peagu et paberisse auku kraapides ja mina veensin teda vanainimeselikult pilti tegema. Nii palju on enda väljaelamise viise, mida ma kuidagi ei saa toetada. Pintsli raspeldamine vastu paberit on suht süütu. Aga mina olen oma lapsepõlvest kaasa saanud arusaama, et asju peab hoidma. Üldse kõike peab hoidma.
Aga kuidas hoida iseennast, kui oma tugevaid tundeid mitte kuidagi välja ei tohi elada? Mahasurutud negatiivsete tunnetega inimesi on siin juba niigi kõik kohad täis.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar