Tegelikult mul on kahju neist keskealistest inimestest, keda väikeste laste kohmitsemine ärritab. Millest küll nemad on pidanud ilma jääma, kui selline asi nõnna haiget teeb, et sunnib lausa sõna võtma? Millistes tingimustes on praegune keskealiste põlvkond pidanud üles kasvama, mida kogema, et lapse nägemine on ka mõnele neist vastumeelt?
Austraalias on praegu kõneks varastatud aborigeenipõlvkondade ees vabandamine valitsusjuhi tasandil (Austraalia põliselanike lapsed võeti aastatel 1870-1970 oma vanemate juurest sageli jõuga ära ja pandi internaatidesse või valgete peredesse, et need tsiviliseeritud viisil üles kasvatada, mistõttu suur osa inimesi on kaotanud sideme oma juurtega). Kui ma püüan heita pilku 1950. aastate lapsepõlve, siis mulle tundub, et nendelt lastelt on ka midagi olulist vägivaldselt ära võetud. Mis just täpselt, teavad selleaegsed inimesed ise paremini. Iseasi, et keegi ei vabanda nende ees selle pärast kunagi. Aga me vähemalt peaks püüdma seda mõista ja nende valuga arvestada. Kahju heastada pole meie võimuses.
Lihtsalt püüame ise targemalt elada ja anda oma lastele täna seda, mida nad vajavad. Et mitmekümne aasta pärast väikest last asjalikult kohmitsemas nähes võiks nemad meenutada praegusi aegu, muhedalt naeratada ja küsida heatahtlikult: kas sina aitad oma ema?
Artikkel Kanada ja Austraalia põliselanike teemal.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar