Kohtusin oma tuttavaga, kes varsti lapse saab. Rääkisime ühest ja teisest ning jutu vahele ta poetas, et on kuidagi imelik saada midagi inimeselt, kes nagu pole väga hea tuttav. Lausa käru ja veel mõne suurema titeasja inimeselt, kellega ta muidu tänaval kohtudes tervitab, aga pikemat juttu tavaliselt ei aja. Küllap see tõesti on imelik. Ja imeline.
See tundub mulle väga ilus ja õige, et aidatakse lapseootel naist. Kui ma mõtlen tagasi neile, kes mind esimest last oodates ja selle järel aitasid, siis see abi ei olnud mitte väike. Ja peale selle abi enda oli minu jaoks oluline hea tunne olla osa millestki suuremast. Mul on üsna tugev tugi mehe poolt ja üht-teist ka oma vanematelt (häda korral oleks see abi suuremgi, aga õnneks pole suuremat häda olnud), mehe vanemad on kuigivõrd olemas ja muid sugulasi. Palju väikest ja igat laadi tuge olen saanud väga paljudelt rohkem ja vähem tuttavatelt inimestelt ja selle eest ma olen nii tänulik, et ma kuidagi lihtsalt pean seda edasi tegema. Kui juhust on. Praegu minu tutvuskonda ikka tuleb lapsi juurde.
Ma arvan, et üksi ei saaks meist keegi lapsi üles kasvatatud. Või kui, siis üsna kehvasti. Mul on juhust olnud mõnda aega seda ka proovida ja ma ei kujuta ette ema, kes oleks rõõmus ja loov, teades ja tundes, et kogu maailma raskus seisab üksi temal. Aga õnneks meid ongi palju ja me saame üksteisele toeks olla.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar