Mina vanemana vs minu vanemad

Perekooli vestlusringis lapse arengu all oli mõni aeg tagasi teema "Teie vanemana vs teie vanemad?" Seal oli palju asjalikke vastuseid, mille alla jupike minu omast ka ära mahtus. Aga üks osa mitte.
Minu vanemad teadsid alati, kuidas on õige. Spockieelse lapse vanematena neil ju polnudki muud valikut peale selle ühe ainsa, mis nad raamatu järgi olid omale püüdlike noorte vanematena selgeks teinud. Ja sama rida jätkus kasvatuses minu kodust lahkumiseni. Ema ütles, kuidas on ja isa oli temaga nõus (harva vastupidi), sest hiljem ilmunud Spockis vist oli vanemate üksmeele tähtsust toonitatud. Paljudes küsimustes nagu kodu reeglid jms on vist tõesti hea, kui kodus on üks seisukoht, aga nii läbiv ei pea see ka olema, et ema ja isa on kõiges ühte meelt, sest ema ja isa on ju ometi ise ka isiksused oma seisukohtadega.
Minu jaoks oli vanemate seisukohtade ühtsus nagu mingi masendav betoonplokk, mis mu pea kohal seisis ega lasknud end vaimselt välja sirutada ega kasvada. Polnud olemas ühtki seisukohta peale nende oma, ja olgu öeldud, et me pole väga sarnased inimesed. Nii, nagu nemad elasid, polnud minu jaoks mõtet elada (ei ole tänapäevani) ja teistsuguse elu võimaluski oli välistatud. Praegu mulle tundub, et küll on ikka tore, et see aeg on lõplikult möödas. Ja ma saan elada selles maailmas, mille mina olen enda jaoks valinud, nii, nagu ise valin. See on tõeline õnnistus.
Mulle tundub, et mul polnud vanematekohtust lahkumiseni võimalik üldse endaga kohtuda. Aru saada, kes mina olen ja mida mina tahan. Sest mu vanemate arvamus minust oli niivõrd üleüldine ja valdav. Seda ühte asja tahan mina teisiti teha algusest peale. Minu tütrel on algusest peale olnud oma seisukoht nii riide-eelistuste, toidu kui kõige muu osas. Ja pojal niisamuti, kuigi tema on leplikum. Ma püüan neid eelistusi arvestada. Teen ühe panni peal toitu nii, et üks nurgake on ühele, teine teisele ja kõik võivad sealt valida seda, mis neile sobib. Ja ma olen selle juures ise õnnelik, sest keegi ei pea sööma seda, mis talle on vastumeelt. Söömine on mh seotud keha füsioloogiaga, mis igal inimesel on isemoodi. Nii nagu me oleme isiksuselt erinevad, nii on ka meie söömisvajadused erinevad. Aga ühe panni pealt saame ikka kõik söönuks ja igale eraldi toitu ma ka lausa tegema ei pea. Kõigil on lubatud midagi mitte soovida. Mina nt sageli ei taha liha süüa, mees enamasti tahab palju liha. Lapsed vahel ei taha üldse. Aga vahel just tahavad, ja peagu ainult liha. Ja siis nii olgugi, ega mina ju nende kehas ei ela, et võiksin teada, mis neile parim on. Mis ei tähenda, et ma ei püüaks nende menüüd päeva või nädala lõikes tasakaalus hoida (rämpstoitu meil nagunii ei ole kunagi). Kui nad tervisliku mitmekülgse valiku seast valivad, siis pole hullu midagi. Vahel tuleb selle nimel küll köögiviljatoitu teha, et nad ikka vähemalt porgandi ja kapsaga kohtuksid. Näljaga läheb küll. (Singileiba kõrvale ei pakuta, muidu nad sööks ainult seda - mingid piirid selles liberaalsuses on minul ka.)
Ja mida vanemaks nad saavad, seda rohkem ma püüan mõista, miks nad midagi arvavad. Milline on nende väärtushinnangute süsteem. Ma väidan tõesti, et mu tütrel on see olnud juba kolmeselt olemas. Ja palju kõrgem kui meie ühiskonnas üldiselt. Ikka väga palju kõrgem. Mulle ei tundu õige väide, et väärtused on puhtalt õpitavad. Midagi on neis juba tulles kaasas. See võib olla väga kaunis ja vanema asi võiks olla seda hoida ja toetada. Eks neil ole muidugi üht-teist õppida ka. See on ka vanema asi, muidugi. Aga kindlasti ei ole vanem siin ainuke tark, kes midagi teab. Oma Mina on lapsel algusest saati olemas.
Tipp Ja Täpp