Tiiu blogis oli Steineri arusaam haiguste põhjustest üsna põhjalikult välja toodud (sissekande 2. osas). See arusaam sobib mulle ka. Toon ainult kirjeldava näite.
Meie suurem laps oli ka ükspäev miskis oksetõves. Terve pärastlõuna vahet pidamata oksendas. Kulgesin nagu miski oksekuller ainult kausiga vannitoa vahet ja püüdsin tütrele moraalseks toeks olla. Laps püsis voodis ega saanud õieti juuagi. Kuni see vaibus. Laps jäi magama ja magas vaikselt kogu öö, ainult joomas käis paar korda.
Hommikul ärkas, tõusis kohe üles, pani riidesse ja oli nagu uus laps. Särav ja kaunis. Rahulik ja jälle natuke tugevam kui varem. Tipp Ja Täpp
3 kommentaari:
Mõnikord lasen lastel mõnd täishäälikut öelda nii kaua, kui õhku jätkub, et selgitada, kellele on tõbi kallale tulemas. Reeglina suudab ühe hingetõmbega laps a häälikut öelda umbes 15 sekundit - siis on ta ka terve. Aga kui ta suudab ainult 5-9 sekundit, siis peagi ta ka puudub koolist. Pärast haiguse läbi põdemist saab nõnda kontrollida, kas ta on ikka tervenenud, või käib mingi salajane laastamistöö edasi. Haige ja terve hingamise vahe on väga suur - mida higm, seda raskem hingmine. Joogad suudavad näiteks lausa mitu minutit täishäälikut venitada.
Mind siiski hirmutas sealt loetu - "Mu esiema 12st lapsest surid üle poolte, ent need, kes elama jäid, olid tugevad." Ei tahaks sellist asja kogeda, mitte mingi hinna eest, las olla pealegi nõrgad ja vääritud, kuid peaasi, olgu mu lapsed elus! (Lapsed on mul õnneks väga terved, aga kes teab, kuhu hukkamõistjad väärituse piiri tõmbavad.)
Tegelikult olen väga rõõmus, et sattusin Sinu blogi lugema, sest sain siit palju häid mõtteid. Ja kinnitust ühele oma otsusele. Olin perekonna survel tükk aega kahevahel, kas jätta oma nelja-aastane lasteaiast koju, kui ise nagunii titega kodus olen. Talle ei meeldi lasteaias ja ma näen, et suur seltskond on tema jaoks liiga intensiivne ja kurnav. Mulle väga meeldis see, mida Sa kirjutasid teise lapsepõlve kohta ja oma lastele sellise lapsepõlve pakkumisest, nagu ise oleksid tahtnud. Tahaksin tõesti, et minu lapsed teist lapsepõlve ei vajaks. Oleme siis praegu koos kodus ja peame lapsepõlve, mis sellest üliväärtuslikust lasteaiakohast siis ikka.
Tiina
Tiina, mind on ka see haiguste koledam perspektiiv hirmutanud, nii et olen natuke ikka vaktsiinitanud, nö surnumate vaktsiinidega. Ma olen mõelnud, et kas see on mingi lapse omamise tunne, miks ma ei saa lasta oma pähe mõtet, et minu lapsega võiks midagi juhtuda. On ju küll neid, kes usuvad, et nende armastuse jõust piisab koledatest haigustest hoidumiseks. Mina tean mitut sellist. Aga ise ei katseta. Olgu siis selle nimeks kasvõi usu nappus.
Mul on rõõm lugeda, et minu mõtted on Sinu omi selgendada aidanud. Igatahes aitab kirjutamine mul oma mõtteid selgendada ja vajadusel ka välja vahetada. Ja teiselt poolt soov selliseid lugusid kirjutada inspireerib meid neid elama. Rõõm on igatahes mitmekordne.
Kõike parimat teie perele!
Postita kommentaar