Ma kardan räpaseid lapsi. Tulevad oma väikeste ploomiste kätega, patsivad mu riideid ja tooli ja uksepiita. Ja siis ma pean muudkui koristama jälle. Väga tüütu. Ma palju parema meelega loeks või mängiks või oleks niisama issanda rahus. Aga see on vähehaavalgi võimalik ainult siis, kui ma näen ära iga katse, mis üks väike kavala näoga ploominäppaja teeb, et mu unelust ära kasutades tuppa plätserdama pääseda. Ja tassin ta armutult pessu. Kohe.
Teine võimalus on lõputu koristamine. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar