Waldorfpedagoogika õpetab, et lastele ei peaks lugusid loetama, vaid jutustatama. Vahe on selles, mis toimub lugeja/jutustaja hinges. Lugeja enamasti loeb kirja pandud sõnu. Püüab end seostada kirjutaja rütmiga, mõtleb ehk kaasagi. Jutustaja on võtnud loo oma hinge. Ta jutustab ise sellest, mida tunneb. Iga sõna saab nii sisukama tähenduse.
Ütlen kohe ausalt ära, et jutustamine on minu jaoks väga raske. Olen püüdnud mõnd lugu ära õppida – see võtab palju aega. Ja suur pingutus on seda ette kanda. Nii eelistab minu laps lugemist. Aga ma püüan alati lugu hinges läbi elada. Ja jutustan oma sõnadega, raamat ees, lisades ja mõnd lõiku vahele jättes, lauseid lühendades, tunnetades, tunnetades, tunnetades. Meie naudime seda nii.
Pealegi vajab laps ju pause, et lugu endasse hingata. Lugedes neid pause ei teki – kiirus ajab takka, järgmine rida ootab lugemist. Ja peakski jutustama kordades sama lugu jälle. Ühe korraga ei jää kellelegi lugu meelde. Heas loos leidub midagi uut ja põnevat ka kümnendal korral. Vähemalt on jutustajal iga päev mingi erinev tunne ja mõte. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar