Ühe sõbraga tulid jutuks minu sisemised hoiakud. Et tahaksin elada vaba ja avatud inimese elu, aga ikka hüppavad ette negatiivsed suhtumised ühe ja teise suhtes. Eks mind ole maast madalast nii õpetatud. Nüüd ma püüan end ise ümber õpetada, aga töö on vaevaline ja aeganõudev.
Ja siis tuli jutuks, et waldorfpedagoogikas peetakse õigeks, et lapsele lugu jutustades on hääletoon rahulik ja üsna ühtlane, ilma eriliste põnevust tekitavate või hinnangut andvate lisadeta. Ja kui loo jutustamise juurde veel nö näitlikustamiseks nukke kasutatakse, siis liiguvad need nukud rahulikult ja aeglaselt ühest kohast teise, mitte ei hüppa tõmmeldes, nagu vene rahvusest uulitsapoisid (mitte et mul eriti midagi venelaste vastu oleks, aga kohati neil on väga vaja oma temperamenti väljendada, kes on näinud, saab aru).
Niisiis rahulik ja mahe on kõik see värk. Samas mitte tuim, igav ja kuiv, nagu võiks ehk arvata. Jutustaja ikka elab lugu ise seesmiselt läbi. Ja võib tõesti olla, et täiskasvanu selline olek aitab alust panna lapse rahulikule ja avatud ellusuhtumisele. Hinnangute asemel on soov mõista, empaatia. Laps õpib lisaks loo ivale selle suhtumise ka ära. Kogu aeg nad ju õpivad täiskasvanutelt suhtumist ka, muu hulgas.
Piret Pääri jutustamise laad meeldib mulle ka, kõigele jagub sooja kaasaelamist, ka koledale röövlile ja mõrtsukale. Tõesti, keda meist halvustamine või põlastamine paremaks teekski. Koledad inimesed (tõesti, täiesti hinnanguline ja halvustav suhtumine minu poolt siinkohal kedagi koledaks nimetada) võibla sellepärast ongi koledad, et neisse nõnda suhtutakse üha ja üha. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar