Lapsed on armsad. Titad kohe eriti armsad. Puhas ja selge silmavaade, kust kõik tunded otse ja avalikult näha. Ümarad pehmed käekesed ja õrnad jalakesed liigutavad oma ilus ka kõrvalisi vanemaid inimesi, peake justkui kutsub paitama, pehme nahk silitama.
Miskipärast just vanemad inimesed on need, kes arvavad, et nemad võivad. Nende lapsepõlves kehtis reegel, et laps räägib siis, kui kana pissib ja täiskasvanu teab, kuidas asjad on. Nooremad inimesed elavad teistsuguses maailmas, kus on enesestmõistetav, et ka veel väga noores kehas on isiksus, inimene oma tunnetusega.
Mulle tundub, et enne, kui käsi sirutada, peaks ikka lapselt luba küsima – ka siis, kui ta veel ise rääkida ei oska. Sageli tundub, et väikeste laste õrnuse ja soojuse abil püüab osa inimesi rahuldada enda vajadust soojuse ja õrnuse järele.
Kui nad täiskasvanu või teismelisega nii teeks, nimetataks seda käperdamiseks. Mina olen ka ilus tüdruk, aga see ei tähenda, et igaüks võib mind silitada. Aga lapsed ju vajavad puudutusi ja neid siis justkui tohib? Üks stressis ja elust tüdinud täiskasvanu tohib puudutada väikest last, sest ta ju vajab seda?
Tuleks vahet teha, et suur osa neist puudutustest on nendesamade täiskasvanute enda vajaduste rahuldamiseks. Ja ühe väsinud ja katkise hingega inimese puudutust ei pruugi see noor ja õrn sugugi tahta, ammugi mitte vajada. Ammugi ei tohi oma katkist hinge ravida väikse lapse silitamisega vastu tema tahtmist. Täiesti lubamatu peaks olema sealjuures sellele lapsele kinnitada, et too täiskasvanu teeb seda lapse heaolu nimel. See on täielik vale ja koletu manipulatsioon. Pedofiilia leebem, kuid ülisage ja miskipärast ühiskondlikult aktsepteeritud vorm. Emadel-isadel peaks olema julgust sellele vastu seista. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar