Mis on lapse nö kasvatamisel olulisim? Rutiin, kindlus ja stabiilsus? Arendavad tegevused ja lelud? Kõigi vajaduste pidev rahuldatuna hoidmine?
Mulle tundub, et lapse suunamisel, üldse igasugusel lapsega olemisel on kõige tähtsam täiskasvanu meeleolu. Võib-olla mulle tundub sellepärast nii, et minul on seda kõige raskem saavutada. Võib-olla sellepärast, et sellest ma tean kõige vähem või see on minu jaoks kõige raskem.
Rutiin on vajalik tahte kujunemiseks ja üldse igakülgseks kehaliseks toimimiseks. Arendav tegevus toetab intellekti arengut. Last saatva täiskasvanu õige meeleolu aitab kujuneda emotsionaalselt küpseks ja tasakaalukaks inimeseks. Mul on jäänud mulje, et nendest on meie praeguses ühiskonnas kõige suurem põud. Minule vähemalt on see kõige raskem: püsida rõõmus ja rahulik, alati, sõltumatult sellest, et väikesest avastajad vajavad pidevat kaasakõndimist, enda toimetused tegemist ja enda vajadused rahuldamist. Kindlasti tuleb see kõik paremini välja rõõmsas ja rahulikus meeleolus olles.
Kurb on vaadata ülikontrollivaid emasid, kelle meeleolu raiub lapse kasvõi tükkideks, et oma saada. Parem pole lugu ka minnalaskvate emadega. Aga raske on leida seda õiget sisemiselt kindlat ja väliselt leebet meeleolu, millelt toimides laps rõõmuga kõike vajalikku teeb.
Sellise meeleolu leidmine ja hoidmine on suur kunst ja jõukulu. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar