Suure lapse saatsin vanaema-vanaisa juurde. Väikse panin lõunaunele ja jätsin isa hoolde.
Siis panin asjad kokku siuh ja autosse ja minek!
Plaadi panin mängima. Laulsin hästi kõva häälega. Võibla isegi koledasti ja valesti, aga mõnus oli. Ära tüütab see ühelaadiline heljahea häälekasutus (heljahea kohta vt Ema vajadused). Tahaks ikka natuke karjuda ka vahel. Aga kussa saad. Lapsukesi ei tohtivat traumeerida, vähemalt mitte enne seitsmendat eluaastat (ma ikka püüan muidugi mitte traumeerida).
Läksin mere äärde. Mõnus! Lugesin. Kõndisin. Pildistasin. Helistasin. Vahtisin pilvi. Pikutasin. Sõin. Olin.
Haruharva, kui midagi sellist julgen endale lubada. Painab süütunne, et lapsed justkui jäävad millestki heast ilma. Mere ääres meeldib ju neile ka. Aga kõige kamba ja varustusega ma sinna eriti sageli ei jõua. Ja iialgi nõnda ei naudi. Ikka teeb ilm kellelegi liiga, kellelgi on kõht tühi, uni tulemas, liiv silmas jne. See annab pigem töö mõõdu välja. Olgugi toreda töö.
Seda enam hea oli üksi minna ja olla. Ja hea oli tagasi tulla.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar