22. augusti Postimehes oli Jüri Sepa arvamus negatiivse iibe põhjustest. Nii palju, kui mina lugupeetavast aru sain, on "häda" selles, et naiste töö on läinud "hinda". Et kuna naiste tööd hinnatakse nüüd ka trollijuhi ja spetsialistina, siis nad enam ei taha kodust tööd teha.
Minu meelest on siin teine ja olulisem pool nimetamata. Naiste tööd kodus laste juures ei hinnata. Seda ei väärtustata, selle eest ei maksta palka. Emasid ei toetata moraalselt ka. Rahvakeeli vanemapalgaks nimetatav tasu on siiski hüvitis, mis peaks kompenseerima saamata töötasu. Selle maksmine lõpeb varases väikelapseeas, siis kui kulutused lapse kvaliteetsele kasvatamisele on veel suured (et ema võiks lapsele pühenduda, loobudes samal ajal enda teenistusest). Samas on suured ja möödapääsmatud kulutused lapse kasvatamisele veel ees: alates suurema lapse suuremast isust ja lõpetades teismeliste vajaduste või noore täiskasvanu elluastumisega. Igat eluetappi võiks saata ema hool ja armastus, mis praegu paraku kulub enamjaolt elamiseks vajaliku raha teenimisele. Laste ja naiste vajaduste rahuldamine sõltub ikka peaasjalikult pereisa olemasolust, tema teenimisvõimalustest ja heast tahtest oma teenistust perega jagada.
Ma arvan, et iive saaks muutuda positiivseks siis, kui naise praegu sunniviisiliselt vabatahtlikku kodust panust hakataks tõesti rahaliselt tasustama. Kui lapsega tehtav töö oleks tasustatav, võiks pere selle teenuse ka sisse osta mõnelt teiselt naiselt, kes saaks sedakaudu siis haigekassa kindlustuse ja pensionitagatise. Oleks elukutselised emad (kes ei peaks olema lapse bioloogilised emad; iga naine saaks võimaluse valida, kas soovib eneseteostust kodus või väljaspool) ja ükski laps ei jääks hoidmata. Ükski laps ei peaks jääma sündimata selle pärast, et emal ei õnnestu palga teenimise kõrvalt teha lapse suureks kasvatamise tööd.
Praegu sõltub abitus eas lapse elu taustaolukorrast väga palju (kas ainelised tingimused on soodsad, milline on isa panus, kas emal on jõudu töö ja pereelu ühitamiseks, kas ema palga-asutus toetab ema-tööd).
Sellest, et traditsioonilised naistetööd nagu kultuuritöö, mõned näputööd, haigete hooldus või laste kasvatamine-õpetamine on meil lootusetult alarahastatud, pole mõtet siinkohal kõneldagi. Pole mõtet nimetada ka seda, et osa nende naiste laste isadest ei toeta oma peret ei moraalselt ega rahaga.
Ma arvan, et naiste töö väärtustamiseni on meil veel pikk maa minna. Aga hea, et sellega on algust tehtud, tunnustades (küll mitte tasustades) naise ametitööd sarnaselt mehe omaga. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar