Mu eelmiste postituste järelmaik on ülbus. Rahulolu, et meie laps ehk saab ülekeskmise kooli. Ja et neil on tore lasteaed. Ja et me ise oleme sellised tublikesed siin ja mõnikord teeme mõnda asja paremini kui häda pärast vaja. Ja et me tahamegi sellised olla ja elada oma mõnusas kogukonnas, kus inimene on inimese parim sõber, toetaja ja kaaslane.
Ja kusagil on need teised, kes viivad oma vastupuiklevaid lapsi lasteaeda, kus nad peavad päeva veetma kahekümne omavanusega koos ja tegelema asjadega, mis neile ei meeldi. Ja kusagil on inimesed, kes ise teevad asju, mis neile tegelikult ei meeldi, aga äraelamiseks teist võimalust ka nagu ei paista. Ja paljudel on materiaalsed võimalused väga head, aga nad kasutavad seda ainult materiaalsuse suurendamiseks, vaimsete ja hingeliste võimaluste arvelt. Ja mina tean, kuidas on "õige".
Jah, ma tajun endas ülbust ja isegi mingit etteheidet, et miks te ometi elate nii ja teete neid asju, mis isegi teie enda meelest on valed. Kuigi see pole minu asi midagi arvata. Vähemalt mitte teiste inimeste valikute kohta. Arvan ikka. Ilmselt on mul ka vaja midagi, et enda identiteeti koos hoida.
Ma näen, et sedasorti ülbus lahutab, mitte ei ühenda inimesi. Ma näen, kuidas ma sulgun oma väiksesse mõnusasse ringi, kuni see mulle endale ka ahtaks jääb. Välja tahaks, õhku tahaks, liikuda tahaks. Kevad on käes!
Kõiki kihistusi ületavast ja ühtsustunnet otsivast üle-Eestilisest üritusest Minu Eesti vaata siit ja siit: tule ja osale! Koos on palju parem.
Tipp Ja Täpp
pühapäev, 22. märts 2009
laupäev, 21. märts 2009
Enne kui kevad otsa saab
Käisime Jägala joa ääres. Kohale jõudsime parajasti tipptunni ajal. Autosid tungles paremate parkimiskohtade ümbruses ja inimesed kiirustasid jõe äärde, kuuldus vandesõnu. See ärev rahutu meeleolu haakus hetkega minugagi. Tekkis tunne, et kui ma ei rutta, jään kohe kevadest ja jõest ilma, voolavad lihtsalt kõige täiega kaduvikku mõlemad. Ilma minuta.
Pärast imestasin, et kust minus selline kiirustamine ja hirm ilma jääda. Umbes nagu nõuka ajal, kui joosti miski parema vidina pääle kaubamajas tormi. Nüüd siis jõe äärde samamoodi (eks see ole üsna Tallinna külje all, ja laupäevane ennelõuna on pop aeg). Miks me sellised oleme?
Lapsed nautisid rahus, niivõrd kuivõrd ma suutsin seda neile pakkuda (no et vaja ruttu igast rakursist jõgi üle vaadata, kõike kuulata ja näha). Nemad lihtsalt kogesid. Jõe voolu ja vikerkaart ja veetolmu ja purikastikus koseserva. Ja pärast tagumiku pääl libedaid laskumisi ka, aga seda alles kõige lõpuks enne autosse minekut, sest need vesised liud läksid väiksemal läbi pükste (oma veekindla varustuse oli ta enne kodust väljajõudmist juba märjaks teinud, panime siis mingi tagavara varustuse).
Muidu oli tore. Lapsed tegid tühjakssöödud kohupiimatopsidest lumekooke ja ladusid neist maja. Ja ronisid kivi otsa ja hüppasid alla ja ronisid puu otsa ja mängisid kollimängu. Mina külitasin maas ja nautisin jõe voolu. Ja rõõmustasin, et ikka jõudsin, enne kui otsa saab. (Mis see ikka vasardab peas: enne kui hilja, enne kui hilja?)
Tipp Ja Täpp
Pärast imestasin, et kust minus selline kiirustamine ja hirm ilma jääda. Umbes nagu nõuka ajal, kui joosti miski parema vidina pääle kaubamajas tormi. Nüüd siis jõe äärde samamoodi (eks see ole üsna Tallinna külje all, ja laupäevane ennelõuna on pop aeg). Miks me sellised oleme?
Lapsed nautisid rahus, niivõrd kuivõrd ma suutsin seda neile pakkuda (no et vaja ruttu igast rakursist jõgi üle vaadata, kõike kuulata ja näha). Nemad lihtsalt kogesid. Jõe voolu ja vikerkaart ja veetolmu ja purikastikus koseserva. Ja pärast tagumiku pääl libedaid laskumisi ka, aga seda alles kõige lõpuks enne autosse minekut, sest need vesised liud läksid väiksemal läbi pükste (oma veekindla varustuse oli ta enne kodust väljajõudmist juba märjaks teinud, panime siis mingi tagavara varustuse).
Muidu oli tore. Lapsed tegid tühjakssöödud kohupiimatopsidest lumekooke ja ladusid neist maja. Ja ronisid kivi otsa ja hüppasid alla ja ronisid puu otsa ja mängisid kollimängu. Mina külitasin maas ja nautisin jõe voolu. Ja rõõmustasin, et ikka jõudsin, enne kui otsa saab. (Mis see ikka vasardab peas: enne kui hilja, enne kui hilja?)
Tipp Ja Täpp
Koolikatsumisehirm
Hiljuti rääkisin ühe emaga, kes valmistab oma last ette Tallinna kesklinna kooli katsete jaoks. Kuidas nad teevad lapsega süsteemselt ja arukalt tööd ja õpivad igasugu asju. Ja mida kõike on vaja, et sinna kooli sisse saada, kuhu nemad soovivad.
Mind haaras äkki hirm. Et kas meie laps ikka saab sisse meie kodu lähedal asuvasse äärelinnakooli. Sinna on ka igal aastal soovijaid paar korda rohkem kui vastu võetakse. Jah, ta on tubli lugeja ja arvutab väga hästi, minuga koos tuhande piires (minu töö selle juures on siis hoida sobivat keskendunud meeleolu) - talle lihtsalt meeldib lugeda ja arvutada ja emaga koos midagi asjalikku teha (vat köögitoimkond ei paku talle kohe mingit huvi, see on meie poisi valdkond, tainast segada ja köögivilja tükeldada ja koristada). Aga ta ei suhtle vahel inimestega, kui ta ei taha. No tädi tuleb ja meelitab, et missu nimi ja timbulimbu, aga tema tuiutab nagu kala, ühtegi sõna ei kosta vastu. Ja mis siis saab, kui ta koolikatsetel ka nii peaks tegema. Ise mäletan oma lapsepõlvest, kuidas mina lasteaia lõpus ei vaevunud lihtsalt vastama võõra tädi tobedale küsimusele. Sest mulle ei meeldinud see hääletoon, millega ta mu käest midagi mõttetult iseenesestmõistetavat küsis. Kiusuuss tuli sisse (aga ma ikka sain tollesse eriklassi, kuhu mu vanemad soovisid mind panna). Ma olin lapsena selline omamoodi valiv ja ülbe, kuigi üsna suhtlemisaldis.
Aga õnneks on meie tütar oma kooli õpetajatega eelkooli aja jooksul ära harjunud. Suhtleb, vastab küsimustele ja tunnustab. Küsisin igaks juhuks õpetajalt ka üle. Kõik on korras. Omad tublid eelkoolilapsed lapsed võetakse siis ka vastu, kui neil katsete ajal peaks midagi valesti minema (nt ema hirm nakkab). Ja minu rahustas see õpetaja maha. No et ei pea muretsema, sinna kuulu järgi toredasse tavakooli ikka saab. Ja näe, isegi nagu mingit ülbet rahulolu tundsin, et mõned nõrgema taustaga lapsed praagitakse välja - et äkki on sotsiaalseid probleeme või käitumishäiretega lapsi siis klassis vähem.
Kunagi enne lapsi ma mõtlesin, et kõige tavalisemasse tavakooli tahan lapsed panna. Et las kogevad elu kõiges selle liigirikkuses. Aga mees pani mu suu kinni, arvates, et las nad õppida ikka kusagil heas koolis. Sellega olen ma üha enam nõus. Tänapäeval on osa koole vist liiga hullud. Kui kuulata, mida räägitakse käitumisraskustega lastest ja üleküpsenud pedagoogidest. Ma tahaks sellest oma lapsi hoida. Jõuavad veel elu ja liigirikkust kogeda küll ja küll, kui jumal nii tahab.
Tipp Ja Täpp
Mind haaras äkki hirm. Et kas meie laps ikka saab sisse meie kodu lähedal asuvasse äärelinnakooli. Sinna on ka igal aastal soovijaid paar korda rohkem kui vastu võetakse. Jah, ta on tubli lugeja ja arvutab väga hästi, minuga koos tuhande piires (minu töö selle juures on siis hoida sobivat keskendunud meeleolu) - talle lihtsalt meeldib lugeda ja arvutada ja emaga koos midagi asjalikku teha (vat köögitoimkond ei paku talle kohe mingit huvi, see on meie poisi valdkond, tainast segada ja köögivilja tükeldada ja koristada). Aga ta ei suhtle vahel inimestega, kui ta ei taha. No tädi tuleb ja meelitab, et missu nimi ja timbulimbu, aga tema tuiutab nagu kala, ühtegi sõna ei kosta vastu. Ja mis siis saab, kui ta koolikatsetel ka nii peaks tegema. Ise mäletan oma lapsepõlvest, kuidas mina lasteaia lõpus ei vaevunud lihtsalt vastama võõra tädi tobedale küsimusele. Sest mulle ei meeldinud see hääletoon, millega ta mu käest midagi mõttetult iseenesestmõistetavat küsis. Kiusuuss tuli sisse (aga ma ikka sain tollesse eriklassi, kuhu mu vanemad soovisid mind panna). Ma olin lapsena selline omamoodi valiv ja ülbe, kuigi üsna suhtlemisaldis.
Aga õnneks on meie tütar oma kooli õpetajatega eelkooli aja jooksul ära harjunud. Suhtleb, vastab küsimustele ja tunnustab. Küsisin igaks juhuks õpetajalt ka üle. Kõik on korras. Omad tublid eelkoolilapsed lapsed võetakse siis ka vastu, kui neil katsete ajal peaks midagi valesti minema (nt ema hirm nakkab). Ja minu rahustas see õpetaja maha. No et ei pea muretsema, sinna kuulu järgi toredasse tavakooli ikka saab. Ja näe, isegi nagu mingit ülbet rahulolu tundsin, et mõned nõrgema taustaga lapsed praagitakse välja - et äkki on sotsiaalseid probleeme või käitumishäiretega lapsi siis klassis vähem.
Kunagi enne lapsi ma mõtlesin, et kõige tavalisemasse tavakooli tahan lapsed panna. Et las kogevad elu kõiges selle liigirikkuses. Aga mees pani mu suu kinni, arvates, et las nad õppida ikka kusagil heas koolis. Sellega olen ma üha enam nõus. Tänapäeval on osa koole vist liiga hullud. Kui kuulata, mida räägitakse käitumisraskustega lastest ja üleküpsenud pedagoogidest. Ma tahaks sellest oma lapsi hoida. Jõuavad veel elu ja liigirikkust kogeda küll ja küll, kui jumal nii tahab.
Tipp Ja Täpp
Empaatia harjutus
Mul tuli see täna hästi välja. Laste väikese riiu lepitamine. Väike hakkas ujuvküünaldega mängima (ilma tuleta ujutas neid kausis) ja suur läks ka sinna midagi katsetama. Varsti kostis kisa ja põrand ja laud ja laste riided olid märjad. Nagu see ikka juhtub, teadagi.
Lärmi kuuldes pöörasin esmalt tähelepanu oma ärritusele ja sain sellega toime. Küsisin, mis juhtus. Tüdruk rääkis oma loo ära ja poiss kuulas teda keskendunult. Rohkem seekord polnudki vaja. Panime kuivad riided selga ja ma kuivatasin põranda ka ära.
Tuttav just valgustas mind suhtetülide lahendamise teooria osas. Ta oli sellisel koolitusel käinud ja kiitis, et tema ja teiste osalenute elud said muudetud. Lihtsalt selle läbi, et terapeut andis tülitsevatele osapooltele ruumi, milles nad said vastastikku teineteist kuulata. Laste puhul on see muidugi oluliselt kergem kui täiskasvanutega, kelle arusaamad on kivistunud ja tavalisemate suhtluskaaslaste suhtes on tekkinud tugevad eelarvamused, et ah ta ongi selline. Aga nipp on sama: hoida enda sees rahu ja vaikust ja kuulata täie keskendumisega seda, kes kõneleb.
Tipp Ja Täpp
Lärmi kuuldes pöörasin esmalt tähelepanu oma ärritusele ja sain sellega toime. Küsisin, mis juhtus. Tüdruk rääkis oma loo ära ja poiss kuulas teda keskendunult. Rohkem seekord polnudki vaja. Panime kuivad riided selga ja ma kuivatasin põranda ka ära.
Tuttav just valgustas mind suhtetülide lahendamise teooria osas. Ta oli sellisel koolitusel käinud ja kiitis, et tema ja teiste osalenute elud said muudetud. Lihtsalt selle läbi, et terapeut andis tülitsevatele osapooltele ruumi, milles nad said vastastikku teineteist kuulata. Laste puhul on see muidugi oluliselt kergem kui täiskasvanutega, kelle arusaamad on kivistunud ja tavalisemate suhtluskaaslaste suhtes on tekkinud tugevad eelarvamused, et ah ta ongi selline. Aga nipp on sama: hoida enda sees rahu ja vaikust ja kuulata täie keskendumisega seda, kes kõneleb.
Tipp Ja Täpp
pühapäev, 15. märts 2009
Waldorfpedagoogika häälekandja
Eelmise postituse kommentaare vaadates tuli mulle tunne, nagu ma oleks mingi waldorfpedagoogika häälekandja ja natuke vist olengi. Endale teadvustamata olen sellise ameti otsa sattunud. Selle blogiga poolteist aastat tagasi alustades mõtlesin, et see blogi võiks olla selline koht, kus erineva maailmavaatega inimesed kirjutavad oma kogemustest, äratundmistest, avastustest, küsimustest, mis on seotud lapse arengu ja tema keskkonnaga, miks ka mitte sisemise lapsega e lapsega iseendas. Sellest nimigi, et võiks olla selline teemablogi. Ja minu poolest võiks see ikka selline koht olla, ainult et huvilisi kirjutajaid pole peale minu seni näha.
Minu kogemus on olnud selline, nagu ta siin kirjas on. Olen tahtnud jagada oma rõõmsaid ja ilusaid ja õpetlikke hetki, mida ma inimestega kohtudes või iseendas sobrades olen kogenud. Ja palju sellest on seotud waldorfpedagoogikaga.
Kuidas see on nii läinud? Kunagi oma kahekümnendate aastate hakul sattusin ostma "Vabaduskasvatuse" - üldse ei imestaks, kui raamat kutsus pooleldi oma ilusa kaanekujundusega. Aga ma lugesin selle läbi ja tundsin enda südames õige olevat. Ja kui ma siis mitu aastat hiljem lapseootele jäin, tuli see mulle väga tugevalt meelde. Lapseootuse ajal proovisin end harida. Mõni asi hakkas lihtsalt vastu, tundus nagu oleks laps mulle kõhust öelnud, et see ja teine seisukoht on lihtsalt jama ning tuletas meelde, mida ma olin kunagi waldorfpedagoogika kohta lugenud.
Pärast lapse sündi tundus mulle veel enam, et nende titendusõpikutega pole meil midagi peale hakata. Lapse varaste kuude kõrvalt lugesin läbi "Lapse. Waldorfpedagoogika ja -meditsiini käsiraamatu" ja see tundus jälle õige. Ja siis kohtusin oma kodus oma lapse tulevase õpetajaga (kes oli tulnud järele ühele mu külalisele, et koos edasi minna) ja tundsin jälle ära, et selle inimesega ma soovin veelgi kohtuda, ning viisin end tema töökohaga kurssi. Samal ajal lugesin kohalikust ajalehest tollestsamast waldorfpedagoogikat kasutavast mänguringist, kus mu äsjane külaline töötas, ja panin oma tollal kolmekuise lapse nime kirja, tundes sisemist rahu, et sellega on nüüd korras.
Tavalasteaia nimekirja ma ei suutnud teda panna. Lihtsalt jalg ei tõusnud. Käisin korra ühes lastesõimes kohal. Jätsin ühekuise lapse vankriga õue magama ja astusin sisse. Juhatajat ei olnud parajasti kohal ja ma ei saanud avaldust teha (olin lihtsalt lapsega jalutama läinud, ilma lastesõimega ühendust võtmata ja aega kokku leppimata), aga mul lubati lahkesti ringi vaadata ja öeldi ka paar sõna tutvustuseks. Ilus maja oli ja minuga suhelnud töötaja tundus sümpaatne olevat. Vaatasin seinale pandud laste töid. A4-le paljundatud seakontuure oli paariaastase lapse osavusega roosa pliiatsiga värvitud. Ma tundsin väga selgelt, et ma ei taha oma last siia tuua. Kõik. Juhatajaga kohtuma ma ei läinudki ega läinud tükil ajal ka ühtegi teise majja teda kirja panema.
Kaheaastasena proovisin teda korraks ka ühte lastesõime (Mustamäel on ikka vabu kohti), aga see oli täielik läbikukkumine. Ma vist kaotasin sinna majja ka oma usu, et munitsipaallasteaed võiks üldse olla eriti hea koht väikesele lapsele. Kuigi ma ei süüdistaks tolle maja töötajaid, ma usun, et nad püüdsid anda oma parima. Lihtsalt see pole see, mida mu laps vajab. Või ei sobinud meie selle majaga.
Kolmeselt läks laps waldorfpedagoogikat kasutavasse mänguringi ja sai kohe hästi hakkama. Mõni nädal läks küll harjumise ja sulandumisega, kuid probleeme ei olnud. Võtsin lapse riietehoius riidest lahti ning ta ise läks tagasi vaatamata rühma. Minu süda oli rahul. Ma olin õnnelik, niivõrd, kui see minu puhul üldse võimalik on: kuidagi valus on lapsest lahti lasta, praegugi tuleb pisar silma, kui seda meenutan. Aga teisiti ka ei saa. Ei minu enda ega lapse pärast.
Siis hakkasin käima lapsevanematele suunatud loengutel, mida erinevad waldorfpedagoogika asutused siin-seal korraldavad (jupikesi neist on siia blogisse ka sattunud waldorfpedagoogika sildi all olevatesse kirjatükkidesse) ja ma tundsin end seal alati väga hästi.
Sai laps suuremaks ja hakkas sünnipäevapidudel käima, tundsin jälle rõõmu, et on nii toredad pered ja nii toredad peod. Ma sain endale uusi lähedasi, kalleid ja olulisi inimesi oma lapse sõprade vanemate hulgast. Teispool kolmekümnendat eluaastat muidu väga kergesti enam lähedasi suhteid ei teki, aga selle seltskonnaga oli teistmoodi. Ma olen kogenud väga meeldivaid, armastavaid, hoolivaid ja vaimselt avardavaid inimsuhteid just nende peredega seoses.
Siinsamas Tallinna linnas. Ma ei räägi siin mingitest unedest ega rännakutest teistele planeetidele. Meediat jälgides võib ära unustada, et armastus on siinsamas igal hetkel olemas, aga need inimesed aitavad mul seda meeles hoida ja ma olen neile selle eest väga tänulik. Ma olen tänulik, et tänu sellele kogukonnale olen võinud kogeda paljut, millest ma muidu oleksin vist unistama jäänudki. Ja kõigest poleks ma osanud isegi unistada.
Aga see kõik ei pea tähendama, nagu ma arvaks, et ainus tee õnne ja armastuse juurde viib läbi waldorfpedagoogika. Kindlasti on olemas ka teisi häid algatusi, ma lihtsalt ei tunne neid. Ja ma ei arva ka, et kõik teed waldorfpedagoogikas selle sihini viivad. Mu laps läheb tuleval sügisel tõenäoselt tavakooli, sest nüüd tundub see õige. Ja kahest siitkandi waldorfkoolist ma väga vaimustuses ei ole.
Rääkimata pisiasjast, et kõik inimesed ei paistagi otsivat õnne ja armastust, vaid hindavad nt ühiskondlikku edu ja läbilöögivõimet, raha ja kuulsust väärtuslikumaks. Neile on waldorfsüsteem ilmselt kõige mõttetum asi, sest nende eesmärke realiseerida see ei aita.
Nii et minu jaoks on see lihtsalt oma õnne otsimise ja kuigivõrd ka realiseerimise viis, ei enamat. Sarnase mõttelaadiga inimestele soovitaks ka ennekõike kuulatada oma sisetunnet: kas see waldorfpedagoogika asutus, mis teie lähedal asub, ikka tundub hea ja õige teie lapsele. Ma arvan, et häid õpetajaid on igal pool ja kehvemaid ka. Ja perede vajadused ja väärtushinnangud on ka erinevad. Igale oma.
Tipp Ja Täpp
Minu kogemus on olnud selline, nagu ta siin kirjas on. Olen tahtnud jagada oma rõõmsaid ja ilusaid ja õpetlikke hetki, mida ma inimestega kohtudes või iseendas sobrades olen kogenud. Ja palju sellest on seotud waldorfpedagoogikaga.
Kuidas see on nii läinud? Kunagi oma kahekümnendate aastate hakul sattusin ostma "Vabaduskasvatuse" - üldse ei imestaks, kui raamat kutsus pooleldi oma ilusa kaanekujundusega. Aga ma lugesin selle läbi ja tundsin enda südames õige olevat. Ja kui ma siis mitu aastat hiljem lapseootele jäin, tuli see mulle väga tugevalt meelde. Lapseootuse ajal proovisin end harida. Mõni asi hakkas lihtsalt vastu, tundus nagu oleks laps mulle kõhust öelnud, et see ja teine seisukoht on lihtsalt jama ning tuletas meelde, mida ma olin kunagi waldorfpedagoogika kohta lugenud.
Pärast lapse sündi tundus mulle veel enam, et nende titendusõpikutega pole meil midagi peale hakata. Lapse varaste kuude kõrvalt lugesin läbi "Lapse. Waldorfpedagoogika ja -meditsiini käsiraamatu" ja see tundus jälle õige. Ja siis kohtusin oma kodus oma lapse tulevase õpetajaga (kes oli tulnud järele ühele mu külalisele, et koos edasi minna) ja tundsin jälle ära, et selle inimesega ma soovin veelgi kohtuda, ning viisin end tema töökohaga kurssi. Samal ajal lugesin kohalikust ajalehest tollestsamast waldorfpedagoogikat kasutavast mänguringist, kus mu äsjane külaline töötas, ja panin oma tollal kolmekuise lapse nime kirja, tundes sisemist rahu, et sellega on nüüd korras.
Tavalasteaia nimekirja ma ei suutnud teda panna. Lihtsalt jalg ei tõusnud. Käisin korra ühes lastesõimes kohal. Jätsin ühekuise lapse vankriga õue magama ja astusin sisse. Juhatajat ei olnud parajasti kohal ja ma ei saanud avaldust teha (olin lihtsalt lapsega jalutama läinud, ilma lastesõimega ühendust võtmata ja aega kokku leppimata), aga mul lubati lahkesti ringi vaadata ja öeldi ka paar sõna tutvustuseks. Ilus maja oli ja minuga suhelnud töötaja tundus sümpaatne olevat. Vaatasin seinale pandud laste töid. A4-le paljundatud seakontuure oli paariaastase lapse osavusega roosa pliiatsiga värvitud. Ma tundsin väga selgelt, et ma ei taha oma last siia tuua. Kõik. Juhatajaga kohtuma ma ei läinudki ega läinud tükil ajal ka ühtegi teise majja teda kirja panema.
Kaheaastasena proovisin teda korraks ka ühte lastesõime (Mustamäel on ikka vabu kohti), aga see oli täielik läbikukkumine. Ma vist kaotasin sinna majja ka oma usu, et munitsipaallasteaed võiks üldse olla eriti hea koht väikesele lapsele. Kuigi ma ei süüdistaks tolle maja töötajaid, ma usun, et nad püüdsid anda oma parima. Lihtsalt see pole see, mida mu laps vajab. Või ei sobinud meie selle majaga.
Kolmeselt läks laps waldorfpedagoogikat kasutavasse mänguringi ja sai kohe hästi hakkama. Mõni nädal läks küll harjumise ja sulandumisega, kuid probleeme ei olnud. Võtsin lapse riietehoius riidest lahti ning ta ise läks tagasi vaatamata rühma. Minu süda oli rahul. Ma olin õnnelik, niivõrd, kui see minu puhul üldse võimalik on: kuidagi valus on lapsest lahti lasta, praegugi tuleb pisar silma, kui seda meenutan. Aga teisiti ka ei saa. Ei minu enda ega lapse pärast.
Siis hakkasin käima lapsevanematele suunatud loengutel, mida erinevad waldorfpedagoogika asutused siin-seal korraldavad (jupikesi neist on siia blogisse ka sattunud waldorfpedagoogika sildi all olevatesse kirjatükkidesse) ja ma tundsin end seal alati väga hästi.
Sai laps suuremaks ja hakkas sünnipäevapidudel käima, tundsin jälle rõõmu, et on nii toredad pered ja nii toredad peod. Ma sain endale uusi lähedasi, kalleid ja olulisi inimesi oma lapse sõprade vanemate hulgast. Teispool kolmekümnendat eluaastat muidu väga kergesti enam lähedasi suhteid ei teki, aga selle seltskonnaga oli teistmoodi. Ma olen kogenud väga meeldivaid, armastavaid, hoolivaid ja vaimselt avardavaid inimsuhteid just nende peredega seoses.
Siinsamas Tallinna linnas. Ma ei räägi siin mingitest unedest ega rännakutest teistele planeetidele. Meediat jälgides võib ära unustada, et armastus on siinsamas igal hetkel olemas, aga need inimesed aitavad mul seda meeles hoida ja ma olen neile selle eest väga tänulik. Ma olen tänulik, et tänu sellele kogukonnale olen võinud kogeda paljut, millest ma muidu oleksin vist unistama jäänudki. Ja kõigest poleks ma osanud isegi unistada.
Aga see kõik ei pea tähendama, nagu ma arvaks, et ainus tee õnne ja armastuse juurde viib läbi waldorfpedagoogika. Kindlasti on olemas ka teisi häid algatusi, ma lihtsalt ei tunne neid. Ja ma ei arva ka, et kõik teed waldorfpedagoogikas selle sihini viivad. Mu laps läheb tuleval sügisel tõenäoselt tavakooli, sest nüüd tundub see õige. Ja kahest siitkandi waldorfkoolist ma väga vaimustuses ei ole.
Rääkimata pisiasjast, et kõik inimesed ei paistagi otsivat õnne ja armastust, vaid hindavad nt ühiskondlikku edu ja läbilöögivõimet, raha ja kuulsust väärtuslikumaks. Neile on waldorfsüsteem ilmselt kõige mõttetum asi, sest nende eesmärke realiseerida see ei aita.
Nii et minu jaoks on see lihtsalt oma õnne otsimise ja kuigivõrd ka realiseerimise viis, ei enamat. Sarnase mõttelaadiga inimestele soovitaks ka ennekõike kuulatada oma sisetunnet: kas see waldorfpedagoogika asutus, mis teie lähedal asub, ikka tundub hea ja õige teie lapsele. Ma arvan, et häid õpetajaid on igal pool ja kehvemaid ka. Ja perede vajadused ja väärtushinnangud on ka erinevad. Igale oma.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 14. märts 2009
Waldorfpedagoogika Soomes
Soomes ja mujal maailmas aset leidnud koolitulistamised on Soomes, nagu ka igal pool mujal palju vastukaja leidnud. Esimese hooga pakuti probleemile lahenduseks sotsiaaltöötajate ja psühholoogide lisamist (tore küll, kui sellest abi on, aga see oleks pigem tagajärje kaudu olukorra leevendamine, mitte algpõhjuse kustutamise kaudu probleemi lahendamine), aga hiljem on räägitud rohkem algprobleemi lahendamisest. [Kuulsin ühe soome haridusinimese käest, ise ma ei jõua eesti meediatki korralikult jälgida, saati siis soome oma.] Algprobleem on tundekasvatuse puudujäägid.
Mul on jäänud mulje, et Soomes otsitakse haridusministeeriumi tasandil lahendust küsimusele, kuidas tuua rohkem tunde- ja väärtuskasvatust tavakooli ja -lasteaeda.
Ja kust nad abi otsivad? Waldorfpedagoogikast, mis on algusest peale rääkinud, et last ei tohi vaadelda ainult peana (mida targaks teha), vaid lapsel on olemas ka käed, et luua, ja süda, et tunda. Terviklikkus on oluline ja empaatia muutub tänapäevases maailmas üha väärtuslikumaks oskuseks.
Too soome haridustöötaja kõneles, et Soomes pidada waldofkoole respekteeritama juba haridusministeeriumi tasemel. Esimesed waldorfpedagoogika aastakümned läksid seal üle kivide ja kändude (kujutan ette, et hoiak võis olla samasugune nagu meil praegu). Moes oli Ida-Saksa haridussüsteem, vist umbes samas stiilis nagu meilgi. Nüüd, mil on hädasti vaja hoida ära järgmised surmaga lõppevad õnnetused, mõeldakse tõsiselt, mis on hariduses valesti ja mida saaks paremini teha.
Mida waldorfpedagoogikas teisiti tehakse kui tavakoolis (ühest loengukonspektist):
1) rohkete kunstiainete mõte on kasvatada tundeelu ja tundlikkust;
2) algklassides muinasjuttude ja hiljem elulugude toel empaatia kasvatamine ning hea ja kurja tundmaõppimine; pealegi annab selline ettekujutusvõime arendamine hea impulsi loovuse arenemiseks;
3) draamapedagoogika kaudu omandatakse sotsiaalseid oskusi, väidetavalt on mängijad lapsed ka vähem agressiivsed, sest mäng kaitseb mängija psüühikat;
4) palju tähelepanu pööratakse eetikale ja filosoofiale ning meie elu kujundavatele väärtustele; väidetavalt keskendub waldorfkoolis väärtuste edasiandmisele kogu õpetus, sellega tegeldakse ka matemaatikatunnis (nt ülesanne esitatakse kujul "kui sul on kuus õuna ja sa annad oma sõbrale kaks ja teisele sõbrale kaks, kui palju siis sulle endale jääb?", mitte kujul "sul on kuus õuna ja sa sõid kolm ära" -- vahe on selles, mida see lapsele väärtuste kohta õpetab, ju mäekõrgune);
5) palju pööratakse tähelepanu kooli õhustikule: aega on inimese ärakuulamiseks, rahu on loovuse arengu eeldusi;
6) õpetus on alati põnev ja elus, õpitakse läbi tegemise, loomise;
7) kasvatamine läbi eeskuju, õpetajad on täielikult teadvustanud enesekasvatuse tähtsuse.
Mulle jäi mulje, et Soomes on waldorfkool koolisüsteemi täieõiguslik osa, mis on sinna vastu võetud lootuses, et ta tavaharidussüsteemi rikastab. Ja waldorfkool omalt poolt on võtnud kohustuse pakkuda tavakooliga samaväärset haridust selles tähenduses, et kogu programm saab samade aastate jooksul läbitud, lihtsalt õpetamise viis on teine. See peaks Eestis ka nii olema, aga ma ei julge pidada end nii kompetentseks, et seda kinnitada.
Vaatasin, mis internetist waldorfi otsinguga tuleb, ja leidsin sellise. Ma ei julge kinnitada, et kõik selles artiklis päris õige on, aga sinnapoole ikka. Vähemalt üks ajaga kaasnev (artikkel on ilmunud 10 a tagasi) viga on kindlasti: Tallinnas Nõmmel lõpetas waldorfkool tegutsemise juba oma 10 aastat tagasi, kui vahetus kooli omanik, praegu on Nõmme erakool tavaline erakool, kus waldorfiinimeste sõnutsi enam waldorfilõhnagi polevat. Aga mõni kiidab seda koolina. Vahepeal on Keilas tekkinud uus waldorfkool, millel minu arusaamist mööda läheb väga kenasti. Huvi on suur, lapsi ja õpetajaid jagub ning minuni jõudnud vanemate tagasiside on ainult kiitev. Eilses Keila Lehes ilmus artikkel "Õppimine waldorfkoolis kõrvalvaataja pilgu läbi".
vt.
Tipp Ja Täpp
Mul on jäänud mulje, et Soomes otsitakse haridusministeeriumi tasandil lahendust küsimusele, kuidas tuua rohkem tunde- ja väärtuskasvatust tavakooli ja -lasteaeda.
Ja kust nad abi otsivad? Waldorfpedagoogikast, mis on algusest peale rääkinud, et last ei tohi vaadelda ainult peana (mida targaks teha), vaid lapsel on olemas ka käed, et luua, ja süda, et tunda. Terviklikkus on oluline ja empaatia muutub tänapäevases maailmas üha väärtuslikumaks oskuseks.
Too soome haridustöötaja kõneles, et Soomes pidada waldofkoole respekteeritama juba haridusministeeriumi tasemel. Esimesed waldorfpedagoogika aastakümned läksid seal üle kivide ja kändude (kujutan ette, et hoiak võis olla samasugune nagu meil praegu). Moes oli Ida-Saksa haridussüsteem, vist umbes samas stiilis nagu meilgi. Nüüd, mil on hädasti vaja hoida ära järgmised surmaga lõppevad õnnetused, mõeldakse tõsiselt, mis on hariduses valesti ja mida saaks paremini teha.
Mida waldorfpedagoogikas teisiti tehakse kui tavakoolis (ühest loengukonspektist):
1) rohkete kunstiainete mõte on kasvatada tundeelu ja tundlikkust;
2) algklassides muinasjuttude ja hiljem elulugude toel empaatia kasvatamine ning hea ja kurja tundmaõppimine; pealegi annab selline ettekujutusvõime arendamine hea impulsi loovuse arenemiseks;
3) draamapedagoogika kaudu omandatakse sotsiaalseid oskusi, väidetavalt on mängijad lapsed ka vähem agressiivsed, sest mäng kaitseb mängija psüühikat;
4) palju tähelepanu pööratakse eetikale ja filosoofiale ning meie elu kujundavatele väärtustele; väidetavalt keskendub waldorfkoolis väärtuste edasiandmisele kogu õpetus, sellega tegeldakse ka matemaatikatunnis (nt ülesanne esitatakse kujul "kui sul on kuus õuna ja sa annad oma sõbrale kaks ja teisele sõbrale kaks, kui palju siis sulle endale jääb?", mitte kujul "sul on kuus õuna ja sa sõid kolm ära" -- vahe on selles, mida see lapsele väärtuste kohta õpetab, ju mäekõrgune);
5) palju pööratakse tähelepanu kooli õhustikule: aega on inimese ärakuulamiseks, rahu on loovuse arengu eeldusi;
6) õpetus on alati põnev ja elus, õpitakse läbi tegemise, loomise;
7) kasvatamine läbi eeskuju, õpetajad on täielikult teadvustanud enesekasvatuse tähtsuse.
Mulle jäi mulje, et Soomes on waldorfkool koolisüsteemi täieõiguslik osa, mis on sinna vastu võetud lootuses, et ta tavaharidussüsteemi rikastab. Ja waldorfkool omalt poolt on võtnud kohustuse pakkuda tavakooliga samaväärset haridust selles tähenduses, et kogu programm saab samade aastate jooksul läbitud, lihtsalt õpetamise viis on teine. See peaks Eestis ka nii olema, aga ma ei julge pidada end nii kompetentseks, et seda kinnitada.
Vaatasin, mis internetist waldorfi otsinguga tuleb, ja leidsin sellise. Ma ei julge kinnitada, et kõik selles artiklis päris õige on, aga sinnapoole ikka. Vähemalt üks ajaga kaasnev (artikkel on ilmunud 10 a tagasi) viga on kindlasti: Tallinnas Nõmmel lõpetas waldorfkool tegutsemise juba oma 10 aastat tagasi, kui vahetus kooli omanik, praegu on Nõmme erakool tavaline erakool, kus waldorfiinimeste sõnutsi enam waldorfilõhnagi polevat. Aga mõni kiidab seda koolina. Vahepeal on Keilas tekkinud uus waldorfkool, millel minu arusaamist mööda läheb väga kenasti. Huvi on suur, lapsi ja õpetajaid jagub ning minuni jõudnud vanemate tagasiside on ainult kiitev. Eilses Keila Lehes ilmus artikkel "Õppimine waldorfkoolis kõrvalvaataja pilgu läbi".
vt.
Tipp Ja Täpp
Paindlikkuseõpetus
Tütar laulis tasakesi omaette ja poeg läks talle ligi ning hakkas kõrvast "raadiot kõvemaks keerama". Tütar hakkaski kõvemini laulma ja siis veel kõvemini. Poeg oli väga rõõmus. Tütar hakkas kõvahäälsest laulmisest juba väsima. Ütlesin talle, et õde ei jaksa enam nii kõvasti laulda. Seda ei teinud poiss muidugi kuulmagi. Õde siis aitas, keeras ise "raadiot vaiksemaks" ja sai jälle vaikse häälega laulda. Poiss keelas kõvaks tagasi. Tüdruk vajutas omal nina ja raadio jäi päris vakka. Ehk siis tütar lahendas pehmelt ja lapsesõbralikult olukorra, mida mina üritasin asjatult käskude ja keeldudega reguleerida. Kuigi ma ei tahaks asju nii ajada. Mulle tundub väga asjakohane kõnelda lastega lastele arusaadavas keeles (kõigi inimestega, eks, aga täiskasvanute keeled pole nii erinevad kui see laste oma, mida ma senimaale pole veel päriselt omandanud). Ma lausa naudin, kui nt meie (kodus kasvanud) issi oskab läbi mängu ja nalja asju ajada. Mina kahjuks veel eriti ei oska.
Miks niisugune lihtne asi mulle küll puhas ulme tundub? Eks ikka sellepärast, et mind on niimoodi kasvatatud ja ma paremini ei oska. Veel. Ma õpin usinasti ja püüan. Vähemalt vigu märgata. Harjutan. Näen küll, kuidas ma lapsevanemana arenen, aga põhioskused saan kätte vist alles kolmanda lapse kõrvalt. Kui ma muidugi üldse kunagi niikaugele jõuan.
Waldorfpedagoogid räägivad, et inimene ei saa täiskasvanuks, kui ta pole saanud laps olla. Umbes et nagu inimkond on läbi teinud pika tee koopaolendist tsiviliseeritud olendiks, nii käib laps sama tee läbi oma varastel aastatel (ja üsasisest arengut on võrreldud kogu varasema loomariigi arenguga, paarinädalane loode on üsna kala nägu). Ja kui ei ole vundamenti, millel ülejäänud areng seisab, ei saa olla ka asjakohast pealisehitust. Nii ma siis harjutan siin oma laste kõrvalt lapsolemist, et ehk kunagi ka täiskasvanuks saada.
Sarnasel teemal teine lapsepõlv.
Tipp Ja Täpp
Miks niisugune lihtne asi mulle küll puhas ulme tundub? Eks ikka sellepärast, et mind on niimoodi kasvatatud ja ma paremini ei oska. Veel. Ma õpin usinasti ja püüan. Vähemalt vigu märgata. Harjutan. Näen küll, kuidas ma lapsevanemana arenen, aga põhioskused saan kätte vist alles kolmanda lapse kõrvalt. Kui ma muidugi üldse kunagi niikaugele jõuan.
Waldorfpedagoogid räägivad, et inimene ei saa täiskasvanuks, kui ta pole saanud laps olla. Umbes et nagu inimkond on läbi teinud pika tee koopaolendist tsiviliseeritud olendiks, nii käib laps sama tee läbi oma varastel aastatel (ja üsasisest arengut on võrreldud kogu varasema loomariigi arenguga, paarinädalane loode on üsna kala nägu). Ja kui ei ole vundamenti, millel ülejäänud areng seisab, ei saa olla ka asjakohast pealisehitust. Nii ma siis harjutan siin oma laste kõrvalt lapsolemist, et ehk kunagi ka täiskasvanuks saada.
Sarnasel teemal teine lapsepõlv.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 7. märts 2009
Piknik mere ääres
Hommikul paistis tulevat kohe eriti ilus ilm. Lapsed olid ka seda meelt, et võiks loodusse minna. Panin söögikraami ja kuivi kindaid kaasa ja sõitsime mere äärde.
Algul oli vaatamist, et keegi vette ei kukuks. Nad mängisid natuke kivide peal ja vahel ka, aga vesi on ikka hirmus ahvatlev. Ja nad ju ei usu, et see on külm. Poiss teatas, et tema läheb ujuma. See tundus parem variant sissekukkumisega võrreldes, nii ma aitasin tal kombe ja sukapüksid ära ja ta läks jalgupidi vette. Liiv kaldal oli enamjaolt lume all ja jääs, aga ega see ei seganud. Siis sai aru küll, et külm on. Panin ta ruttu riide tagasi.
Tüdruk vaatas, et tema tahab ka, ja läks ka paljajalu vette. Ja pärast oli endaga hirmus rahul. Aga seda ei saa nüüd öelda, et nad pärast vähem vee äärde kibelesid, kuigi ma rääkisin sellist keerulist vanainimesejuttu, et kui sisse kukud, siis on kõik riided ka märjad.
Õnneks tuli nälg peale ja saime vee äärest kuivana tulema. Sõime porgandit ja poekotlette, mis ma kiiruga olin kodupoest ostnud, ja jõime mustsõstramoosijooki peale. Ja siis läksime autost kuivi kindaid võtma.
Siis tuli hea mõte ronida panga peale vaatama. Üsna vaevaline oli järsust libedast nõlvast üles ronida, aga hakkama saime. Ülevalt on tore vaadata. Palju luiki ja pool sinist merd. Teine pool oli tinahall, sest taevas oli pooleldi pilve läinud. Aga tore oli ikka seal üleval küpsist ja sefiiri ja kohukest süüa. Ja alla tagasi. Külm hakkas ka juba ligi hiilima, mõtlesin, et oleks pidanud ikka viitsima soojad saapad ja korralikud kindad panna, aga nullkraadine ilm tundub ju nii soe.
Alla sai sootuks hõlpsamalt. Rada oli nagu jäärenn. Lapsed lasid sealt pepuli ja selili alla. Ja all oli üks lapike hästi libedat jääd. Seal said nad jupi aega liugu lasta (minu libedate jalanõudega seal liikuda ei õnnestunud, lapsed ka rohkem käpuli). Kuni tüdruk nina vastu maad ära lõi ja haiget sai. Natuke verd tuli ka. Mingi kummaline süütunne vaevab mind alati, kui sel lapsel midagi pahasti läheb.
Eks siis läksime koju tagasi. Oli ka aeg. Mõnusa päevaune magasime kõik.
Ja selline mure ka, et metsa veeti sealt mere kõrvalt. Kõvasti on puid harvendatud ja võsa päris ära raiutud. Mulle on nii oluline see võimalus vahel linnast välja saada. Et mis nüüd siis sellest kohast saab. Peaks nagu RMK piirkond olema.
Tipp Ja Täpp
Algul oli vaatamist, et keegi vette ei kukuks. Nad mängisid natuke kivide peal ja vahel ka, aga vesi on ikka hirmus ahvatlev. Ja nad ju ei usu, et see on külm. Poiss teatas, et tema läheb ujuma. See tundus parem variant sissekukkumisega võrreldes, nii ma aitasin tal kombe ja sukapüksid ära ja ta läks jalgupidi vette. Liiv kaldal oli enamjaolt lume all ja jääs, aga ega see ei seganud. Siis sai aru küll, et külm on. Panin ta ruttu riide tagasi.
Tüdruk vaatas, et tema tahab ka, ja läks ka paljajalu vette. Ja pärast oli endaga hirmus rahul. Aga seda ei saa nüüd öelda, et nad pärast vähem vee äärde kibelesid, kuigi ma rääkisin sellist keerulist vanainimesejuttu, et kui sisse kukud, siis on kõik riided ka märjad.
Õnneks tuli nälg peale ja saime vee äärest kuivana tulema. Sõime porgandit ja poekotlette, mis ma kiiruga olin kodupoest ostnud, ja jõime mustsõstramoosijooki peale. Ja siis läksime autost kuivi kindaid võtma.
Siis tuli hea mõte ronida panga peale vaatama. Üsna vaevaline oli järsust libedast nõlvast üles ronida, aga hakkama saime. Ülevalt on tore vaadata. Palju luiki ja pool sinist merd. Teine pool oli tinahall, sest taevas oli pooleldi pilve läinud. Aga tore oli ikka seal üleval küpsist ja sefiiri ja kohukest süüa. Ja alla tagasi. Külm hakkas ka juba ligi hiilima, mõtlesin, et oleks pidanud ikka viitsima soojad saapad ja korralikud kindad panna, aga nullkraadine ilm tundub ju nii soe.
Alla sai sootuks hõlpsamalt. Rada oli nagu jäärenn. Lapsed lasid sealt pepuli ja selili alla. Ja all oli üks lapike hästi libedat jääd. Seal said nad jupi aega liugu lasta (minu libedate jalanõudega seal liikuda ei õnnestunud, lapsed ka rohkem käpuli). Kuni tüdruk nina vastu maad ära lõi ja haiget sai. Natuke verd tuli ka. Mingi kummaline süütunne vaevab mind alati, kui sel lapsel midagi pahasti läheb.
Eks siis läksime koju tagasi. Oli ka aeg. Mõnusa päevaune magasime kõik.
Ja selline mure ka, et metsa veeti sealt mere kõrvalt. Kõvasti on puid harvendatud ja võsa päris ära raiutud. Mulle on nii oluline see võimalus vahel linnast välja saada. Et mis nüüd siis sellest kohast saab. Peaks nagu RMK piirkond olema.
Tipp Ja Täpp
reede, 6. märts 2009
Lapsed titaeast väljas
Olen endamisi vaadanud, et kui laps on kolm täis, siis nagu väikseid lapsi enam majas polegi. Hopsti hüppas pärast sünnipäeva titapõlvest välja. Saame mõnusasti koos poes käia ja igasugu asju ajada. Ajame sellist asjalikku ja arukat juttu nt ja teeme kodutöid.
Ja kui ma tahaks talle laulda, et kelle väiksed jalakesed, siis teatab, et temal ei ole jalakesi, on jalad. Ja üldse olevat see titalaul, mis talle ei meeldi. Tema on juba suur poiss.
Aga päris nii lihtne see nüüd muidugi ka pole. Alles see oli, kui õe pusleraamat jäi põrandale, kõrgele ära panemata. Ja veidi hiljem leidsime kõik nelja pildi peagu 400 tükki põrandalt hunnikust. Ladumist jätkus kauemaks...
Ja kes küll vildikaga kummuti taha seina peale sodis?
Ja kes mu telefoni sisse vehib ja sellega tükke teeb?
Armas ja naljakas küll, aga millal see kord lõpeb?
Tipp Ja Täpp
Ja kui ma tahaks talle laulda, et kelle väiksed jalakesed, siis teatab, et temal ei ole jalakesi, on jalad. Ja üldse olevat see titalaul, mis talle ei meeldi. Tema on juba suur poiss.
Aga päris nii lihtne see nüüd muidugi ka pole. Alles see oli, kui õe pusleraamat jäi põrandale, kõrgele ära panemata. Ja veidi hiljem leidsime kõik nelja pildi peagu 400 tükki põrandalt hunnikust. Ladumist jätkus kauemaks...
Ja kes küll vildikaga kummuti taha seina peale sodis?
Ja kes mu telefoni sisse vehib ja sellega tükke teeb?
Armas ja naljakas küll, aga millal see kord lõpeb?
Tipp Ja Täpp
Loomale ei tohi haiget teha
Meie poiss on jõudnud oma järjega sinnamaale, et uurib, kust saadakse mahla või kartulit. Ja kust tuleb liha?
Ütlesin, et loom tapetakse ära ja süüakse tema liha ära. Selle peale ta teatas, et loomale ei tohi haiget teha. Seda juttu ma alles möödunud kevadsuvel talle rääkisin üha ja üha. Paistab, et jõudis kohale.
Liha ei ole ta eluaeg suuremat süüa tahtnud, püsib rõõsk ja normaalses kaalus vähemaga ka, nüüd tuleb välja, et selline loomaarmastaja.
Tipp Ja Täpp
Ütlesin, et loom tapetakse ära ja süüakse tema liha ära. Selle peale ta teatas, et loomale ei tohi haiget teha. Seda juttu ma alles möödunud kevadsuvel talle rääkisin üha ja üha. Paistab, et jõudis kohale.
Liha ei ole ta eluaeg suuremat süüa tahtnud, püsib rõõsk ja normaalses kaalus vähemaga ka, nüüd tuleb välja, et selline loomaarmastaja.
Tipp Ja Täpp
teisipäev, 3. märts 2009
Ülekohus ülekohus
Tänase Postimehe esiküljelt lugesin, et lasteaiad peavad veel rohkem raha kokku hoidma hakkama, võibla lühendama tööaegu, nagu mõni ametnik soovitab (Jaak Juske blogis samal teemal). Ja kõrval ühe lasteaia juhataja optimistlik vastus, et nende majas laste jaoks midagi ei muutu.
See jäi kuidagi mul kõrvade vahele kinni. Et kus on loogika, kui võibla tuleb kärpida õpetajate tööaegu ja ka palku, aga laste jaoks ei muutu midagi. Mina ei tõsta käpakesi üles ega hüüa, et oi kui tore, lapsed saavad ikka olla seitsmest seitsmeni lasteaias, lihtsalt õpetaja saab edaspidi koolitusel käia oma vabast ajast. Või asendusi ei maksta. Või midagi sinnapoole, ega ma eriti ei süvenenud, palun vabandust, kui puusse panin.
Mõtlema jäin selle üle, et kuidas on võimalik, et laste jaoks midagi ei muutu, kui õpetajatega nii tehakse? Nende niigi allakeskmisest palgast võetakse osa ära või sunnitakse tasuta tööd tegema, piima ja toasooja hindu tõstetakse, aga nemad tõstavad kõik üksmeelselt käed taeva poole ja hüüavad looja olgu tänatud, et ta meid liigsest rahast vabastas? Oligi nagu palju enne.
Mina olen märganud, et minu turvatunne sõltub mh raha hulgast. Sellest, kas minu ja laste vajadused on rahuldatud. Kui meie pere elaks lasteaedniku palgast, siis me kõiki vajadusi vist küll rahuldatud ei saaks. Igatahes oleks see suurem keemia, ma arvan. Ma ei tea, kui palju lasteaiaõpetajad palka saavad (kuskilt nagu jäi silma, nagu oleks koolis alampalgaks 10 000 krooni, lasteaias ilmselt vähem). Ma olen seda ka märganud, et ebaturvalises olukorras ma olen oluliselt viletsam lapsevanem kui muidu. Ma arvan, et sama kehtib ka õpetajate juures: kui neil on paha, siis on paha ka lapsel. Lasteaiaõpetaja on mingit pidi ema pikendus. Minu tunde järgi.
Ja väiklus ju ka. Mina nt olen vahel kiusliku mõtte saatnud mõne pere suunas, kus sõidetakse kahe edeva autoga, aga laste keskkond on vaimses mõttes vilets (arvuti ja telekas ja hiljem kambad). Ma olen arvanud, et kui raha on, siis võiks seda kulutada (ka) laste vaimse ja hingelise keskkonna peale. Aga olgu see minu piiratus ja väiklus. Igale oma. Ma pole sugugi veendunud, et lasteaednikud suudavad kõik oma väiklused ligimesearmastuseks ja koostöömeeleks muuta. Kui ikka teeb hinge täis see ülekohus, siis kellegi peale see ka välja valatakse. Mina olen elus näinud, et nii tehakse. Üleüldse siis. Ja mul on raske ette kujutada, et õpetajad suudavad sellest hoiduda.
Nii et on väga uljas, aga ilmselt ebatõene väita, et õpetajatelt võib palka ära võtta ja tööd juurde panna, aga laste olukorda see ei puuduta. Lastel on halb olla õnnetu õpetajaga, kelle lihtsad vajadused on rahuldamata. Me oleme kõik üksteisega seotud ja kõik, mis puudutab kedagi, puudutab igaüht.
Tipp Ja Täpp
See jäi kuidagi mul kõrvade vahele kinni. Et kus on loogika, kui võibla tuleb kärpida õpetajate tööaegu ja ka palku, aga laste jaoks ei muutu midagi. Mina ei tõsta käpakesi üles ega hüüa, et oi kui tore, lapsed saavad ikka olla seitsmest seitsmeni lasteaias, lihtsalt õpetaja saab edaspidi koolitusel käia oma vabast ajast. Või asendusi ei maksta. Või midagi sinnapoole, ega ma eriti ei süvenenud, palun vabandust, kui puusse panin.
Mõtlema jäin selle üle, et kuidas on võimalik, et laste jaoks midagi ei muutu, kui õpetajatega nii tehakse? Nende niigi allakeskmisest palgast võetakse osa ära või sunnitakse tasuta tööd tegema, piima ja toasooja hindu tõstetakse, aga nemad tõstavad kõik üksmeelselt käed taeva poole ja hüüavad looja olgu tänatud, et ta meid liigsest rahast vabastas? Oligi nagu palju enne.
Mina olen märganud, et minu turvatunne sõltub mh raha hulgast. Sellest, kas minu ja laste vajadused on rahuldatud. Kui meie pere elaks lasteaedniku palgast, siis me kõiki vajadusi vist küll rahuldatud ei saaks. Igatahes oleks see suurem keemia, ma arvan. Ma ei tea, kui palju lasteaiaõpetajad palka saavad (kuskilt nagu jäi silma, nagu oleks koolis alampalgaks 10 000 krooni, lasteaias ilmselt vähem). Ma olen seda ka märganud, et ebaturvalises olukorras ma olen oluliselt viletsam lapsevanem kui muidu. Ma arvan, et sama kehtib ka õpetajate juures: kui neil on paha, siis on paha ka lapsel. Lasteaiaõpetaja on mingit pidi ema pikendus. Minu tunde järgi.
Ja väiklus ju ka. Mina nt olen vahel kiusliku mõtte saatnud mõne pere suunas, kus sõidetakse kahe edeva autoga, aga laste keskkond on vaimses mõttes vilets (arvuti ja telekas ja hiljem kambad). Ma olen arvanud, et kui raha on, siis võiks seda kulutada (ka) laste vaimse ja hingelise keskkonna peale. Aga olgu see minu piiratus ja väiklus. Igale oma. Ma pole sugugi veendunud, et lasteaednikud suudavad kõik oma väiklused ligimesearmastuseks ja koostöömeeleks muuta. Kui ikka teeb hinge täis see ülekohus, siis kellegi peale see ka välja valatakse. Mina olen elus näinud, et nii tehakse. Üleüldse siis. Ja mul on raske ette kujutada, et õpetajad suudavad sellest hoiduda.
Nii et on väga uljas, aga ilmselt ebatõene väita, et õpetajatelt võib palka ära võtta ja tööd juurde panna, aga laste olukorda see ei puuduta. Lastel on halb olla õnnetu õpetajaga, kelle lihtsad vajadused on rahuldamata. Me oleme kõik üksteisega seotud ja kõik, mis puudutab kedagi, puudutab igaüht.
Tipp Ja Täpp
neljapäev, 26. veebruar 2009
Kõrvavalu
Pühapäeva päeval kirjutasin, kuidas meil lapsed terved püsivad. See oli väga pop lugu, võibla 200 inimese kanti luges seda (minu blogi kohta ikka väga palju). Isegi imestasin. Tore oli ka, et loeti.
Esmaspäeval lapsele lasteaeda järele minnes sain kohe aru, et midagi on valesti. Läksime ruttu majast välja ja kui me pisut eemale saime, hakkas ta valu pärast karjuma. Täiest kõrist. Inimesed ehmusid ja küsisid, mis lahti. Lapsel olid kõrvad äkki valutama hakanud. Kodus panin kohe sibulakompressi peale ja laps sai mängima minna.
Öösel ärkasin sellest, et laps nutab. Kõrvad valutasid. Hoidsin käsi tal kõrvade juures ja hingasin ta valu välja. Lihtsalt kätega saab ka valu ära võtta, aga siis võib haigus endale külge tulla. Mõne aja pärast jäime magama. Aga laps on siiani haige. Ja mina olen siiani kuidagi laisk ja uimane ja tahtevaene.
Selle kohta ütles üks inimene, et oli sul tarvis oma õnnega hoobelda: veebruari lõpus teatada, et sinu lapsed on terved. Avalikus kohas, kus käivad inimesed, keda sa ei tunne. Nt keegi on haige lapsega kodus ja tahaks, et ei oleks või ta on lausa mures, et peab tööle minema ja mis kõik nii veel saab. Võib-olla mu tuttaval oli õigus. Ma olen ise ka vahel kade nende peale, kes minu arusaamise järgi jõle laialt elavad. Liiga hästi justkui. Kui ikka pole inimesel probleeme, ajab hinge täis küll, kui endal on. Ja endal ikka on. Isegi siis, kui ma nendest parajasti siin ei kirjuta.
Muidugi ma ei väida, et kõik see haigus on kellegi kadeda mõtte tagajärg. Ma olen kuulnud, et kõrvavalu võib lapsel tulla sellest, kui vanemad pole ühte meelt, või sellest, et last ei kuulata ära. (Jah, nohu muidugi ka, ega ma seda eitagi.) Eks nii üht kui teist võib meie peres ka ette tulla. Praegu lihtsalt juhtus selline lugu ööpäev pärast seda, kui olin selle sissekande välja lasknud ja hulk inimesi seda lugenud. Sellist kõrvavalu pole meie peres varem ette tulnud - ei tüdruku seitsme ega poisi kolme aasta jooksul.
Mis teebki mind nõutuks. Et kas ja kuidas kirjutada. Nii, et keegi ei kannataks. Nagu ei oska paremini. Ja valus, kui oma laps saab pihta.
Ühtepidi tahaks öelda, et annaks jumal, et enam nii ei juhtuks - ja mida küll mina peaks selleks tegema - omas piiratuses? Teistpidi on haigused elu osa. Kolmandat pidi ma tahaks mõjutada nii enda kui teiste elukäike paremas suunas, aga neljandat pidi: kes olen mina arvama, mis millekski hea on.
Tipp Ja Täpp
Esmaspäeval lapsele lasteaeda järele minnes sain kohe aru, et midagi on valesti. Läksime ruttu majast välja ja kui me pisut eemale saime, hakkas ta valu pärast karjuma. Täiest kõrist. Inimesed ehmusid ja küsisid, mis lahti. Lapsel olid kõrvad äkki valutama hakanud. Kodus panin kohe sibulakompressi peale ja laps sai mängima minna.
Öösel ärkasin sellest, et laps nutab. Kõrvad valutasid. Hoidsin käsi tal kõrvade juures ja hingasin ta valu välja. Lihtsalt kätega saab ka valu ära võtta, aga siis võib haigus endale külge tulla. Mõne aja pärast jäime magama. Aga laps on siiani haige. Ja mina olen siiani kuidagi laisk ja uimane ja tahtevaene.
Selle kohta ütles üks inimene, et oli sul tarvis oma õnnega hoobelda: veebruari lõpus teatada, et sinu lapsed on terved. Avalikus kohas, kus käivad inimesed, keda sa ei tunne. Nt keegi on haige lapsega kodus ja tahaks, et ei oleks või ta on lausa mures, et peab tööle minema ja mis kõik nii veel saab. Võib-olla mu tuttaval oli õigus. Ma olen ise ka vahel kade nende peale, kes minu arusaamise järgi jõle laialt elavad. Liiga hästi justkui. Kui ikka pole inimesel probleeme, ajab hinge täis küll, kui endal on. Ja endal ikka on. Isegi siis, kui ma nendest parajasti siin ei kirjuta.
Muidugi ma ei väida, et kõik see haigus on kellegi kadeda mõtte tagajärg. Ma olen kuulnud, et kõrvavalu võib lapsel tulla sellest, kui vanemad pole ühte meelt, või sellest, et last ei kuulata ära. (Jah, nohu muidugi ka, ega ma seda eitagi.) Eks nii üht kui teist võib meie peres ka ette tulla. Praegu lihtsalt juhtus selline lugu ööpäev pärast seda, kui olin selle sissekande välja lasknud ja hulk inimesi seda lugenud. Sellist kõrvavalu pole meie peres varem ette tulnud - ei tüdruku seitsme ega poisi kolme aasta jooksul.
Mis teebki mind nõutuks. Et kas ja kuidas kirjutada. Nii, et keegi ei kannataks. Nagu ei oska paremini. Ja valus, kui oma laps saab pihta.
Ühtepidi tahaks öelda, et annaks jumal, et enam nii ei juhtuks - ja mida küll mina peaks selleks tegema - omas piiratuses? Teistpidi on haigused elu osa. Kolmandat pidi ma tahaks mõjutada nii enda kui teiste elukäike paremas suunas, aga neljandat pidi: kes olen mina arvama, mis millekski hea on.
Tipp Ja Täpp
pühapäev, 22. veebruar 2009
Terved lapsed
Ma ei mäleta, kas ma olen viimase seitsme aasta jooksul, mis ma ema olen, pidanud kunagi laste haiguse pärast millestki loobuma. Nad ei ole küll päris kogu aeg päris terved olnud, aga midagi sinnapoole. Sellepärast paneb mind imestama ja isegi veidi kurvastab, kui arvatakse, nagu see oleks normaalne, et väikeste laste ema ei saa nt korralikult tööl käia, sest lapsed on kogu aeg haiged. Nendest lastest ja peredest on kahju, aga ma arvan, et see ei pea olema normaalne. Saab ka paremini elada.
Ma olen lausa järele mõelnud, et millest see nii võib olla. Et miks meie lapsed on senimaale üsna terved püsinud. Eks neil mõni väike köha-nohu vahel on muidugi ka, aga need lähevad enamasti paari päevaga üle (köha on natuke kauem), mõni viirushaigus, mida tütar on põdenud mõne tunniga, poiss paari päevaga tuleb ka meelde.
Me elame kahtlemata püüdlikult tervislikku elu. Suhkrut ja valget jahu minimaalselt (aga poiss on siiski üsna magusamaias), õueskäimist võimalikult rohkem. Ja seda pole sugugi raske olnud korraldada, sest meie laste vanemad eelistavad ise tervislikumat toitu ja kuni poja sünnini oli meie jaoks normaalne olla üks terve päev nädalas linnast väljas looduses (aga meie poja ilmne eelistus oli algul olla ainult kodus, ning seda me tema esimestel aastatel ka tegime). Suvel elame vaheaegadega paar nädalat telgis - maa ja loodusega kontaktis olek annab midagi väga olulist nii suurele kui väiksele. Nii et kindlasti on sellist üldist tervislikkuse fooni ja võibla ka geneetilisi eeldusi (mina ei jää ka peagu kunagi viirushaigustesse - küll aga võin ma mõnes pingelises olukorras probleemiga nii haakuda, et mitu päeva voodist ei tõuse).
Sellest kõigest olulisemaks pean tegelikult seda, et meie lapsed ei ole kunagi pidanud käima viit pikka päeva lasteaias. Kuna tüdruk vajab palju omaette olemise aega, olen korraldanud tema elu nii, et ta saab võimalikult palju kodus olla. Mina olen selle nimel nt valmis tõusma hommikul kell viis, et oma kirjatöid laste uneajal teha ja kodust ärakäimised saab koondada mõnele päevale nädalas. Me lihtsalt mehega kombineerime nii, et neil oleks rahulikku kodusolemise ja eneseleidmise ja muljete läbitöötamise aega ka. Ja mina olen oma koduväliste tegevuste mahtu suurendanud just sedamööda, kuidas lapsele sobib, vaadates eelkõige, millist koormust laps on valmis taluma. Sest lastekollektiivis olemine on lapsele igal juhul väsitav, ka siis, kui on tegemist väga meeldiva ja rahuliku kohaga.
Võib ju paista, et ma olen mingit pidi luuser. Ega mu pealikud ole sugugi alati rahul sellega, et ma mõnda suuremat asja ette ei võta. Aga ega siis ju lugu parem oleks, kui ma võtaks ette rohkem kui teha jaksan, mistõttu lapsed jääks haigeks ja ma peaks nendega koju jääma - siis oleks ju kahju mitmekordselt suurem. Sest töö jääks ikka tegemata, mina peaksin olema haige lapse juures, mis ei tundu sugugi ihaldusväärne ja laps peaks olema kodus haige, selle asemel, et rõõmsalt ja rahulikult oma elu elada ja mõnusasti areneda. Kokkuvõttes oleks see ainult suur jama. Aga praegu olen õnnelik, et saan oma asju ajada - mulle on koduväline eneseteostus enesega rahuloluks väga vajalik. Ja ma olen õnnelik, et mu lapsed on terved ja neil on kõik hästi. See võiks nii ollagi. Ma arvan, et see võiks olla normaalne.
Aga miks küll paljud tööandjad sellest aru ei taha saada?
Hiljem lisatud. Nagu sageli varemgi, oli mul täna jälle põhjust tõdeda, et see jutt siin on lihtsalt üks vaatenurk, mis mõnest teisest vaatenurgast üldsegi ei kehti. Ma kohtusin ühe kolme lapse emaga, kelle lapsed on vist kolmeaastasest saati olnud viis pikka päeva lasteaias, lisaks veel muusikaringides ja trennides (jah, lasteaialapseeast saati) ja ikka kogu aeg terved, kuigi nende koormus on meie lastega võrreldes väga suur. Tuleb lihtsalt jälle tõdeda, et mina küll ei tea, miks asjad on, nagu nad on. Aga tore ikka midagi arvata.
Tipp Ja Täpp
Ma olen lausa järele mõelnud, et millest see nii võib olla. Et miks meie lapsed on senimaale üsna terved püsinud. Eks neil mõni väike köha-nohu vahel on muidugi ka, aga need lähevad enamasti paari päevaga üle (köha on natuke kauem), mõni viirushaigus, mida tütar on põdenud mõne tunniga, poiss paari päevaga tuleb ka meelde.
Me elame kahtlemata püüdlikult tervislikku elu. Suhkrut ja valget jahu minimaalselt (aga poiss on siiski üsna magusamaias), õueskäimist võimalikult rohkem. Ja seda pole sugugi raske olnud korraldada, sest meie laste vanemad eelistavad ise tervislikumat toitu ja kuni poja sünnini oli meie jaoks normaalne olla üks terve päev nädalas linnast väljas looduses (aga meie poja ilmne eelistus oli algul olla ainult kodus, ning seda me tema esimestel aastatel ka tegime). Suvel elame vaheaegadega paar nädalat telgis - maa ja loodusega kontaktis olek annab midagi väga olulist nii suurele kui väiksele. Nii et kindlasti on sellist üldist tervislikkuse fooni ja võibla ka geneetilisi eeldusi (mina ei jää ka peagu kunagi viirushaigustesse - küll aga võin ma mõnes pingelises olukorras probleemiga nii haakuda, et mitu päeva voodist ei tõuse).
Sellest kõigest olulisemaks pean tegelikult seda, et meie lapsed ei ole kunagi pidanud käima viit pikka päeva lasteaias. Kuna tüdruk vajab palju omaette olemise aega, olen korraldanud tema elu nii, et ta saab võimalikult palju kodus olla. Mina olen selle nimel nt valmis tõusma hommikul kell viis, et oma kirjatöid laste uneajal teha ja kodust ärakäimised saab koondada mõnele päevale nädalas. Me lihtsalt mehega kombineerime nii, et neil oleks rahulikku kodusolemise ja eneseleidmise ja muljete läbitöötamise aega ka. Ja mina olen oma koduväliste tegevuste mahtu suurendanud just sedamööda, kuidas lapsele sobib, vaadates eelkõige, millist koormust laps on valmis taluma. Sest lastekollektiivis olemine on lapsele igal juhul väsitav, ka siis, kui on tegemist väga meeldiva ja rahuliku kohaga.
Võib ju paista, et ma olen mingit pidi luuser. Ega mu pealikud ole sugugi alati rahul sellega, et ma mõnda suuremat asja ette ei võta. Aga ega siis ju lugu parem oleks, kui ma võtaks ette rohkem kui teha jaksan, mistõttu lapsed jääks haigeks ja ma peaks nendega koju jääma - siis oleks ju kahju mitmekordselt suurem. Sest töö jääks ikka tegemata, mina peaksin olema haige lapse juures, mis ei tundu sugugi ihaldusväärne ja laps peaks olema kodus haige, selle asemel, et rõõmsalt ja rahulikult oma elu elada ja mõnusasti areneda. Kokkuvõttes oleks see ainult suur jama. Aga praegu olen õnnelik, et saan oma asju ajada - mulle on koduväline eneseteostus enesega rahuloluks väga vajalik. Ja ma olen õnnelik, et mu lapsed on terved ja neil on kõik hästi. See võiks nii ollagi. Ma arvan, et see võiks olla normaalne.
Aga miks küll paljud tööandjad sellest aru ei taha saada?
Hiljem lisatud. Nagu sageli varemgi, oli mul täna jälle põhjust tõdeda, et see jutt siin on lihtsalt üks vaatenurk, mis mõnest teisest vaatenurgast üldsegi ei kehti. Ma kohtusin ühe kolme lapse emaga, kelle lapsed on vist kolmeaastasest saati olnud viis pikka päeva lasteaias, lisaks veel muusikaringides ja trennides (jah, lasteaialapseeast saati) ja ikka kogu aeg terved, kuigi nende koormus on meie lastega võrreldes väga suur. Tuleb lihtsalt jälle tõdeda, et mina küll ei tea, miks asjad on, nagu nad on. Aga tore ikka midagi arvata.
Tipp Ja Täpp
Tervendavad muutused
Räägitakse, et lapsed muutvat vanemate elu. Mina arvasin kunagi selle jutu pääle, et minu elu lapsed küll muutma ei hakka, ammugi mind ennast, aga võta näpust.
Nüüd, mil olen jälle lastest kaugenemas, märkan, kui palju asju mu elus vahepeal oli teistmoodi. Lapseootuse ja imetamise ajal ma nt sõin jube tervislikult. Vist sellest ajast tuli minu ellu idandite söömine pimedal aastaajal (ja see on nii jäänudki - kõik sööme idusid). Varem nagu ei tulnud eriti pähe millegipärast. Ju ei olnud nii oluline. Ja leiba küpsetasin vahepeal, sest juuretisega tehtud täisteraleib lihtsalt on nii palju sisukam toit kui need poe püülijahust pärmileivakesed. Ükski muu toit lihtsalt ei kustutanud imetava ema iginälga.
Ja valgel ajal väljas käia muidu ilmtingimata iga päev ei viitsiks. Ja kõik need muud korrapära-harjutused, mida ma senimaani usun väikelapsele kasvamiseks vajaliku olevat - eks need toeta mind ka, kahtlemata. Aga ainult enda pärast küll ei viitsiks. Vahel ei viitsi muidugi laste pärast ka.
Ja see pidev enesekontroll. Ma tahan, et mu lapsed õpiks korralikult kõnelema, mistõttu kõnelesin ise ka suht korralikus keeles. Ja püüdsin rahulikku ja rõõmsat meeleolu hoida ja üldse olin teadlikumalt spirituaalsem. Sest minu tütar lihtsalt ei talunud mind muusugusena sugugi, kui ta väike oli. See oli kahtlemata jube pingutav ja tüütu, sest mulle ausalt öelda meeldib vahel natuke nõme ka olla. Ja vahel tahaks lausa palju nõme olla, aga sellega ma siiski pidasin piiri. Aga ma harjutasin selle kombe vähemale, kui nägin, kui väga see teda häirib (oh, ärge mitte küsigegi, kui raske on leida sellisele lapsele sobivat hoidjat nt - praegu ma saan sellest aru, kui ta poisi kasvatajatest otse ja avameelselt räägib, empaatilise kaastundega, aga nende vigadesse täiesti armutult suhtudes; minuga sama lugu muidugi - ma muidu võibla ei usukski, et minust üldse nii palju vigu võib leida, kui mu tütreke neid mulle kogu aeg leebe järjekindlusega nina alla ei pistaks).
Pealegi pidin ma umbes kolmanda asjana pärast esimese lapse sündi õppima enda vajadustele suuremat tähelepanu pöörama. Ma pidin õppima enda eest täiesti uuel viisil seisma, sest muidu see laps oleks mu kõige täiega "alla neelanud" - aga sellega poleks ma sugugi ise rahul olnud. Mul oli vaja väga tõsiselt järele mõelda, mis on need tähtsad asjad minu elus, milleta ei saa, ning kuidas neid uues olukorras saavutada: nüüd, mil mu oodatud lapse vajadused olid minu jaoks nii väga tähtsad.
Ma olen tõesti muutunud. Ja sellega rahul. Isegi väga väga tänulik.
Tipp Ja Täpp
Nüüd, mil olen jälle lastest kaugenemas, märkan, kui palju asju mu elus vahepeal oli teistmoodi. Lapseootuse ja imetamise ajal ma nt sõin jube tervislikult. Vist sellest ajast tuli minu ellu idandite söömine pimedal aastaajal (ja see on nii jäänudki - kõik sööme idusid). Varem nagu ei tulnud eriti pähe millegipärast. Ju ei olnud nii oluline. Ja leiba küpsetasin vahepeal, sest juuretisega tehtud täisteraleib lihtsalt on nii palju sisukam toit kui need poe püülijahust pärmileivakesed. Ükski muu toit lihtsalt ei kustutanud imetava ema iginälga.
Ja valgel ajal väljas käia muidu ilmtingimata iga päev ei viitsiks. Ja kõik need muud korrapära-harjutused, mida ma senimaani usun väikelapsele kasvamiseks vajaliku olevat - eks need toeta mind ka, kahtlemata. Aga ainult enda pärast küll ei viitsiks. Vahel ei viitsi muidugi laste pärast ka.
Ja see pidev enesekontroll. Ma tahan, et mu lapsed õpiks korralikult kõnelema, mistõttu kõnelesin ise ka suht korralikus keeles. Ja püüdsin rahulikku ja rõõmsat meeleolu hoida ja üldse olin teadlikumalt spirituaalsem. Sest minu tütar lihtsalt ei talunud mind muusugusena sugugi, kui ta väike oli. See oli kahtlemata jube pingutav ja tüütu, sest mulle ausalt öelda meeldib vahel natuke nõme ka olla. Ja vahel tahaks lausa palju nõme olla, aga sellega ma siiski pidasin piiri. Aga ma harjutasin selle kombe vähemale, kui nägin, kui väga see teda häirib (oh, ärge mitte küsigegi, kui raske on leida sellisele lapsele sobivat hoidjat nt - praegu ma saan sellest aru, kui ta poisi kasvatajatest otse ja avameelselt räägib, empaatilise kaastundega, aga nende vigadesse täiesti armutult suhtudes; minuga sama lugu muidugi - ma muidu võibla ei usukski, et minust üldse nii palju vigu võib leida, kui mu tütreke neid mulle kogu aeg leebe järjekindlusega nina alla ei pistaks).
Pealegi pidin ma umbes kolmanda asjana pärast esimese lapse sündi õppima enda vajadustele suuremat tähelepanu pöörama. Ma pidin õppima enda eest täiesti uuel viisil seisma, sest muidu see laps oleks mu kõige täiega "alla neelanud" - aga sellega poleks ma sugugi ise rahul olnud. Mul oli vaja väga tõsiselt järele mõelda, mis on need tähtsad asjad minu elus, milleta ei saa, ning kuidas neid uues olukorras saavutada: nüüd, mil mu oodatud lapse vajadused olid minu jaoks nii väga tähtsad.
Ma olen tõesti muutunud. Ja sellega rahul. Isegi väga väga tänulik.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 21. veebruar 2009
Nõmme Loodusmaja
Mõtlesin, et kirjutan seekord lihtsalt sellest, et mõned inimesed teevad suurepärast tööd. Nõmme Loodusmaja Õie tänaval on kuus aastat pakkunud lastele võimalust loodusega tutvuda (varem elasid need loomad Mai tänava maja keldris). Majas on elavnurk tavalisemate (rotid-hiired-kilpkonnad) ja erilisemate loomadega (boa, harjasvöölane) ja peetakse tunde koolilastele.
Ma olen seal oma lastega vahel lihtsalt "loomaaias" käinud (kokkuleppel töötajatega). Ma olen imetlenud nende inimeste usinust ja püsivust ja missioonitunnet. Ja kuulanud jutte, kuidas iga kord tuleb uuesti raha saamiseks projekte kirjutada ja iialgi ei tea, kas ja kuidas saab. Samas on looma võtmine suur vastutus teda toita ja hooldada. Maja pidamise kulud ju nagunii. Ma olen lastega osa saanud selle maja ettevõtmistest ja selle eest tänulik. Ma olen saanud erilise usalduse ja vastutuse kogemuse, mida saab tunnetada ja mõista ainult sedalaadi keskkonnas. See on suur ja väärtuslik töö, mida need inimesed pühendunult teevad.
Loodusharidust on linnalastele üha enam vaja. See terviklikkuse tunne, mida selles majas võib kogeda, aitab meie eduühiskonna arenguvaevustega toime tulla. Selliseid maju oleks rohkemgi vaja, aga pole vist palju fanaatikuid, kes võtaks seda tuuleveskitega võitlemise tööd teha. Seda enam hindan ja tunnustan neid, kes seda teevad.
Tipp Ja Täpp
Laste sünnipäevad
"Laste sünnipäevad" või "lapse sünnipäev" on kõige popimad otsingusõnad, millega sellesse blogisse Google'i vahendusel tullakse. Seepärast - vastu tulles huviliste soovile kirjutan meie selleaastastest sünnipäevadest ka. Nagu ikka, püüdsin teha nii, et asjaosalised ise sellest kõige suuremat rõõmu tunneks. Lasin lastel kutsuda need külalised, keda nad ise tahtsid, ja tegime sellist sööki, mis neile meeldib. Eks ma oma sõpru võin ju ise mõni teine kord kutsuda.
Poiss sai kolmeseks. Tema sünnipäeval käisid ainult vanavanemad, sest ta ise ei oska veel suuri rahvahulki tahta, pealegi ma arvan, et suur melu pigem väsitaks teda kui teeks õnnelikuks. Sõime häid koduseid toite ja ajasime juttu nagu vanainimeste sünnipäeval ikka. Uhke tort oli ka ja küünlad peal. Seekord sattusin ostma sellised küünlad, mis pärast ärapuhumist ise uuesti süttivad. Nalja nabani, ainult et pärast tuli köögi uks kinni panna ja aknad pärani lahti teha, koledat suitsu ajasid selle korduva puhumise peale.
Kuigi poeg endale suurt sünnipäeva ei soovinud, rääkis ta paar nädalat ette, et ta tahab minna õe sünnipäevale. Eks ta ole ju laste sünnipäevadel kaasas käinud ja omal viisil seda mürglit nautinud (enamasti viinerikausi kõrvalt, sest kodus meil sellist "hõrgutist" ei pakuta). Õe sünnipäev sai tõesti üsna rahvarohke, aga tema liitus sellega alles poole pealt, sest magas seni kodus päevaund ja jaksas ka ikka lõpuni vastu pidada.
Tütar tahtis muidugi kõiki oma lasteaiasõpru kutsuda ja kuna meie kodu selle hulga jaoks kitsaks jääks, pidasime tema sünnipäeva Nõmme Noortemaja Loodusmajas. Seal on väga tore, me oleme seal vahel muidu ka käinud. Seepärast ma kutsusin tütre sõbrad koos õdede-vendadega - eks me oleme ju üsna tuttavaks saanud aegade ja ühiste sünnipäevapidamiste käigus. Ja mõni ema oli ka, väiksematele toeks (täit komplekti vanemaid see maja hästi ei mahutaks ja mina ei jaksaks ka suhelda väga suure hulga inimestega).
Üks ringijuhendaja rääkis meile boamaost ja teistest kohapeal elavatest roomajatest, teine tutvustas pehmeid loomakesi ja neid sai ka sülle võtta. Pildil on harjasvöölane Nufik mänguhoos. Mina olin veel vaikseid mänge kaasa võtnud, neile, kes vahepeal tahavad puhata ja omaette mängida. Laual olid muidugi tavalised laste sünnipäeva toidud nagu salatid (ostsin poest), viinerid, porgandid dipikastmega ja puuviljad. Magusa tegi tütar üsna ise. Külma koera ja küpsisetorti.
Eks lastele meeldis nagu ikka. Mina olin rahul, et sain inimestele elamuse pakkuda. Üks ema kirjutas hiljem, et nemad vaatasid lastega veel entsüklopeediaid ja uurisid loomade kohta.
Meie eelmise aasta sünnipäevapidude kohta loe siit.
Tipp Ja Täpp
reede, 20. veebruar 2009
Töö- ja puhkeajad
Tütar küsis mult hiljuti, et miks on viis tööpäeva ja siis kaks puhkusepäeva. Ei osanudki kohe midagi mõistlikku vastata.
Ütlesin siis, et see on vanast ajast nii jäänud. Vanasti oli raske toitu saada ja maju ehitada ja kõiki muid töid teha, kui masinaid polnud ja siis pidi nii palju tööd tegema. Praegu tegelikult ei peaks, aga ikka tehakse. Kui mitte vajadusest, siis edevusest kulutada vist. Aga seda ma talle ei ütelnud.
Ega ma sellest töö- ja puhkuseajast päris hästi aru ei saa. Mina ju tegelikult nii ei ela. Pole juba väga kaua elanud. Suurelt jaolt korraldan ise oma töö- ja puhkuseaja. Või siis elu korraldab. Aga see ei käi selles rütmis, et viis päeva tööd ja kaks puhkust. Pealegi, mis üldse minu jaoks on töö ja mis puhkus? Kas töö on see, mille eest makstakse? Või see, mis inspireerib? Või see, mis toidab? Või see, mis on tüütu ja rutiinne? Ja mis see puhkus selline on? Lebamine? Nautimine? Huvitav tegevus? Vaheldus? Mis neil kahel siis õieti vahet ongi? Ja miks neid peaks rühmitatama rütmiga viis päeva tööd ja kaks päeva puhkust?
Ma muud ei tea, kui ehk seda, et koolis see asi nii käib ja sellega tuleb varsti harjuda.
Tipp Ja Täpp
Ütlesin siis, et see on vanast ajast nii jäänud. Vanasti oli raske toitu saada ja maju ehitada ja kõiki muid töid teha, kui masinaid polnud ja siis pidi nii palju tööd tegema. Praegu tegelikult ei peaks, aga ikka tehakse. Kui mitte vajadusest, siis edevusest kulutada vist. Aga seda ma talle ei ütelnud.
Ega ma sellest töö- ja puhkuseajast päris hästi aru ei saa. Mina ju tegelikult nii ei ela. Pole juba väga kaua elanud. Suurelt jaolt korraldan ise oma töö- ja puhkuseaja. Või siis elu korraldab. Aga see ei käi selles rütmis, et viis päeva tööd ja kaks puhkust. Pealegi, mis üldse minu jaoks on töö ja mis puhkus? Kas töö on see, mille eest makstakse? Või see, mis inspireerib? Või see, mis toidab? Või see, mis on tüütu ja rutiinne? Ja mis see puhkus selline on? Lebamine? Nautimine? Huvitav tegevus? Vaheldus? Mis neil kahel siis õieti vahet ongi? Ja miks neid peaks rühmitatama rütmiga viis päeva tööd ja kaks päeva puhkust?
Ma muud ei tea, kui ehk seda, et koolis see asi nii käib ja sellega tuleb varsti harjuda.
Tipp Ja Täpp
Suusatamas
Käime vabadel hommikupoolikutel Harku metsas suusatamas. Nüüd on ju parimad suusatamise ajad: mõnusad kerged talveilmad, päikestki vahel ja peagu iga päev tuleb uut värsket lund peale.
Tüdruk sõidab innukalt viiekilomeetrist ringi, mina kõnnin, poiss kelgul kõrval. Kõige suurem vaev on selle juures teha nii, et poisil hea oleks. Kui ta tükiks ajaks kelgule jääb, hakkab igav ja jahe, aga kui ma kauaks temaga samblikke uurima ja raja kõrvale pusserdama jään, läheb tüdruku meel murelikuks. Aga kuidagi ikka saab.
Mul on hea meel, et tüdruk on suusatamise nii selgeks saanud, et naudib seda. Minu meelest on see selle poolest ka tore, et nii saame mõne aasta pärast ehk juba koos sõitma minna. No praegu saaks põhimõtteliselt ka, aga nii aeglasest sõidust ei tunne mina mingit naudingut. Selline paras kiirema kõnni tempo.
Mulle meeldib kiirus. Mulle meeldib suuskadel kihutada ja kujutleda, et ma lendan. Ja see on suht turvaline ka, ma midagi nii hullu ette ei võta, et võiksin kukkuda (ja mida hullu sellestki, ainult tülikas). Tühjagi ma tegelikult kihutan, kui tegijatega võrrelda. Aga kujutlemiseks aitab ikka. Selle tunde pärast lihtsalt. Ahmida sisse värsket õhku ja seda lõputut valgust lumises metsas ja suusarajal. Pärast pikka pimedat tuleb jälle elusse särtsu. Mul on hea meel, et mu suurem laps seda rõõmu jagab (väike pusserdab paarsada meetrit maha ja rohkem ei taha).
Uisutamine on ka tore, aga kuna seda peab enamasti siseruumis tegema, siis jääb värske õhu ja vabaduse kaif ära.
Lugesin Naistelehest, et Kristina Šmigun suusatavat iga päev paar-kolm tundi. Ja laps olla rõõmus, ergas ja rahulik. Mõtlesin, et siis tal on tõesti hea põli. Minul on titenduses olnud aegu, mil ma nädalate viisi ei saa oma liikumisvajadust rahuldatud (sest jpäeval pole kellelegi last jätta ja õhtuks olen liiga väsinud). Ja see ajab närviliseks. Kui ma saan kasvõi ülepäevagi tunnikese, no aitab häda pärast ehk poolestki tunnist, siis on elul kohe teine maik. Lapsed ka söövad ja magavad hästi ja püsivad rahulikud, kui on end metsas maha rahmeldanud.
Tipp Ja Täpp
Tüdruk sõidab innukalt viiekilomeetrist ringi, mina kõnnin, poiss kelgul kõrval. Kõige suurem vaev on selle juures teha nii, et poisil hea oleks. Kui ta tükiks ajaks kelgule jääb, hakkab igav ja jahe, aga kui ma kauaks temaga samblikke uurima ja raja kõrvale pusserdama jään, läheb tüdruku meel murelikuks. Aga kuidagi ikka saab.
Mul on hea meel, et tüdruk on suusatamise nii selgeks saanud, et naudib seda. Minu meelest on see selle poolest ka tore, et nii saame mõne aasta pärast ehk juba koos sõitma minna. No praegu saaks põhimõtteliselt ka, aga nii aeglasest sõidust ei tunne mina mingit naudingut. Selline paras kiirema kõnni tempo.
Mulle meeldib kiirus. Mulle meeldib suuskadel kihutada ja kujutleda, et ma lendan. Ja see on suht turvaline ka, ma midagi nii hullu ette ei võta, et võiksin kukkuda (ja mida hullu sellestki, ainult tülikas). Tühjagi ma tegelikult kihutan, kui tegijatega võrrelda. Aga kujutlemiseks aitab ikka. Selle tunde pärast lihtsalt. Ahmida sisse värsket õhku ja seda lõputut valgust lumises metsas ja suusarajal. Pärast pikka pimedat tuleb jälle elusse särtsu. Mul on hea meel, et mu suurem laps seda rõõmu jagab (väike pusserdab paarsada meetrit maha ja rohkem ei taha).
Uisutamine on ka tore, aga kuna seda peab enamasti siseruumis tegema, siis jääb värske õhu ja vabaduse kaif ära.
Lugesin Naistelehest, et Kristina Šmigun suusatavat iga päev paar-kolm tundi. Ja laps olla rõõmus, ergas ja rahulik. Mõtlesin, et siis tal on tõesti hea põli. Minul on titenduses olnud aegu, mil ma nädalate viisi ei saa oma liikumisvajadust rahuldatud (sest jpäeval pole kellelegi last jätta ja õhtuks olen liiga väsinud). Ja see ajab närviliseks. Kui ma saan kasvõi ülepäevagi tunnikese, no aitab häda pärast ehk poolestki tunnist, siis on elul kohe teine maik. Lapsed ka söövad ja magavad hästi ja püsivad rahulikud, kui on end metsas maha rahmeldanud.
Tipp Ja Täpp
esmaspäev, 26. jaanuar 2009
Valu ja viha lapsed
Sugulastega kohtudes tuli üks vana lugu jutuks. Kuidas mu esiema oli Teise ilmasõja järgses Eestis sünnitusmajas kehvasti koheldud, sest ta oli muulane. Kuigi mitte venelane ja kuigi kõneles eesti keelt. Ja oli äsja sünnitanud oma neljanda lapse.
Mul on nutmaajavalt valus selle peale mõelda. Kuidas viha selle eesti rahva sees elab ja oma valusaid siirdeid ajab. Ja kuidas me seda edasi kanname põlvest põlve oma lastele, kuni kõik saavad ära nuheldud kasvõi seitsmenda põlveni välja.
Ja mul on nutmaajavalt valus nende hävitatud rahvaste pärast, kelle viimastes esindajates elab valu selle hävingu pärast, mida Nõukogude kord on toime pannud. Ja laias maailmas on neid mahakantud põlisrahvaid veel palju, millegipärast puudutavad teated saamide, aborigeenide või indiaanlaste kohtlemise kohta mind ka. Lõputult mahajäetud külasid ja laastatud loodust, juurtetust, hoolimatust, hävitatud kultuuri. Mu isal on oma riik ja rahvas, aga mu emal ei ole. Ega saagi olema. See rahvas on laiali pillutatud ja assimileeritud.
Ja mul on valus nende viha käitumiste pärast, mida vist kõik mitteeesti päritolu inimesed on pidanud siin kogema, ka täiesti tublid ja korralikud inimesed. Nii palju viha ja valu. Mis loovad uut viha ja uut valu.
Pole siis ime, et ükskord ajab närvi kasvõi valesti parkinud autojuht - ja mis valu pidi temas olema, et ta oma tööd hooletult tegi?
Tipp Ja Täpp
Mul on nutmaajavalt valus selle peale mõelda. Kuidas viha selle eesti rahva sees elab ja oma valusaid siirdeid ajab. Ja kuidas me seda edasi kanname põlvest põlve oma lastele, kuni kõik saavad ära nuheldud kasvõi seitsmenda põlveni välja.
Ja mul on nutmaajavalt valus nende hävitatud rahvaste pärast, kelle viimastes esindajates elab valu selle hävingu pärast, mida Nõukogude kord on toime pannud. Ja laias maailmas on neid mahakantud põlisrahvaid veel palju, millegipärast puudutavad teated saamide, aborigeenide või indiaanlaste kohtlemise kohta mind ka. Lõputult mahajäetud külasid ja laastatud loodust, juurtetust, hoolimatust, hävitatud kultuuri. Mu isal on oma riik ja rahvas, aga mu emal ei ole. Ega saagi olema. See rahvas on laiali pillutatud ja assimileeritud.
Ja mul on valus nende viha käitumiste pärast, mida vist kõik mitteeesti päritolu inimesed on pidanud siin kogema, ka täiesti tublid ja korralikud inimesed. Nii palju viha ja valu. Mis loovad uut viha ja uut valu.
Pole siis ime, et ükskord ajab närvi kasvõi valesti parkinud autojuht - ja mis valu pidi temas olema, et ta oma tööd hooletult tegi?
Tipp Ja Täpp
reede, 23. jaanuar 2009
Vanemaks küpsemisest
Üks vana Mihkel Muti artikkel puutus ette. Ta kirjutab seal, et lapsi saadakse põhiliselt inertsist ja tore, kui mehed-naised saavad ikka enne küpseks ja siis alles isaks-emaks.
Mingit pidi ju vastuvaieldamatud seisukohad seal artiklis kõik. Selle ühe lisandusega, et emaks-isaks saada võiks inimesed ikka. Aga lapse kasvatamisel võiks osaleda küpsemad ja kogenumad inimesed. Need küpsed inimesed sageli enam ise lapsi ei saa, vähemalt naised. Minu meelest on lapsesaamisse suhtumine meie ühiskonnas vale selle koha pealt, et noor ema ja isa peavad ise oma maimukeste üleskasvatamisega toime tulema. Kui majandusliku poole pealt on abi olemas, siis vaimses plaanis on vanemad sageli täitsa üksi. Vastne ema või isa vajavad samamoodi tuge nagu nende maimgi.
Kui lapsi on vaja riigile, siis võiks riik nende üleskasvatamist toetada. Toetabki. Ja kuidagi peaks olema võimalik anda oma maimukesi küpsemate inimeste hoole anda alla ka üsna varases eas. Sest laste vanemaks olemise kaudu küpseb inimene vist üsna paratamatult ja isegi vastu tahtmist. Aga see võtab väga kaua aega. Ja kõige paremini toetab inimest küpsekssaamise juures ikka küpsemate inimese eeskuju.
Kui lapsesaamine jääb väheste eesõiguseks, muutub ühiskond palju inimvaenulikumaks, sest enamikul pole mingit kohustust ega vastutust tuleviku ega kaasinimeste ees ja mõningane inimestega arvestamine, mis praegu veel rutiinselt toimib, kustuks ka peagi. Sellises maailmas ei taha tegelikult keegi elada. Meil on massilist lapsevanemlust vaja eelkõige inimlikkuse hoidmiseks, arvan mina.
Tipp Ja Täpp
Mingit pidi ju vastuvaieldamatud seisukohad seal artiklis kõik. Selle ühe lisandusega, et emaks-isaks saada võiks inimesed ikka. Aga lapse kasvatamisel võiks osaleda küpsemad ja kogenumad inimesed. Need küpsed inimesed sageli enam ise lapsi ei saa, vähemalt naised. Minu meelest on lapsesaamisse suhtumine meie ühiskonnas vale selle koha pealt, et noor ema ja isa peavad ise oma maimukeste üleskasvatamisega toime tulema. Kui majandusliku poole pealt on abi olemas, siis vaimses plaanis on vanemad sageli täitsa üksi. Vastne ema või isa vajavad samamoodi tuge nagu nende maimgi.
Kui lapsi on vaja riigile, siis võiks riik nende üleskasvatamist toetada. Toetabki. Ja kuidagi peaks olema võimalik anda oma maimukesi küpsemate inimeste hoole anda alla ka üsna varases eas. Sest laste vanemaks olemise kaudu küpseb inimene vist üsna paratamatult ja isegi vastu tahtmist. Aga see võtab väga kaua aega. Ja kõige paremini toetab inimest küpsekssaamise juures ikka küpsemate inimese eeskuju.
Kui lapsesaamine jääb väheste eesõiguseks, muutub ühiskond palju inimvaenulikumaks, sest enamikul pole mingit kohustust ega vastutust tuleviku ega kaasinimeste ees ja mõningane inimestega arvestamine, mis praegu veel rutiinselt toimib, kustuks ka peagi. Sellises maailmas ei taha tegelikult keegi elada. Meil on massilist lapsevanemlust vaja eelkõige inimlikkuse hoidmiseks, arvan mina.
Tipp Ja Täpp
Tellimine:
Postitused (Atom)