laupäev, 7. märts 2009

Piknik mere ääres

Hommikul paistis tulevat kohe eriti ilus ilm. Lapsed olid ka seda meelt, et võiks loodusse minna. Panin söögikraami ja kuivi kindaid kaasa ja sõitsime mere äärde.
Algul oli vaatamist, et keegi vette ei kukuks. Nad mängisid natuke kivide peal ja vahel ka, aga vesi on ikka hirmus ahvatlev. Ja nad ju ei usu, et see on külm. Poiss teatas, et tema läheb ujuma. See tundus parem variant sissekukkumisega võrreldes, nii ma aitasin tal kombe ja sukapüksid ära ja ta läks jalgupidi vette. Liiv kaldal oli enamjaolt lume all ja jääs, aga ega see ei seganud. Siis sai aru küll, et külm on. Panin ta ruttu riide tagasi.
Tüdruk vaatas, et tema tahab ka, ja läks ka paljajalu vette. Ja pärast oli endaga hirmus rahul. Aga seda ei saa nüüd öelda, et nad pärast vähem vee äärde kibelesid, kuigi ma rääkisin sellist keerulist vanainimesejuttu, et kui sisse kukud, siis on kõik riided ka märjad.
Õnneks tuli nälg peale ja saime vee äärest kuivana tulema. Sõime porgandit ja poekotlette, mis ma kiiruga olin kodupoest ostnud, ja jõime mustsõstramoosijooki peale. Ja siis läksime autost kuivi kindaid võtma.
Siis tuli hea mõte ronida panga peale vaatama. Üsna vaevaline oli järsust libedast nõlvast üles ronida, aga hakkama saime. Ülevalt on tore vaadata. Palju luiki ja pool sinist merd. Teine pool oli tinahall, sest taevas oli pooleldi pilve läinud. Aga tore oli ikka seal üleval küpsist ja sefiiri ja kohukest süüa. Ja alla tagasi. Külm hakkas ka juba ligi hiilima, mõtlesin, et oleks pidanud ikka viitsima soojad saapad ja korralikud kindad panna, aga nullkraadine ilm tundub ju nii soe.
Alla sai sootuks hõlpsamalt. Rada oli nagu jäärenn. Lapsed lasid sealt pepuli ja selili alla. Ja all oli üks lapike hästi libedat jääd. Seal said nad jupi aega liugu lasta (minu libedate jalanõudega seal liikuda ei õnnestunud, lapsed ka rohkem käpuli). Kuni tüdruk nina vastu maad ära lõi ja haiget sai. Natuke verd tuli ka. Mingi kummaline süütunne vaevab mind alati, kui sel lapsel midagi pahasti läheb.
Eks siis läksime koju tagasi. Oli ka aeg. Mõnusa päevaune magasime kõik.

Ja selline mure ka, et metsa veeti sealt mere kõrvalt. Kõvasti on puid harvendatud ja võsa päris ära raiutud. Mulle on nii oluline see võimalus vahel linnast välja saada. Et mis nüüd siis sellest kohast saab. Peaks nagu RMK piirkond olema.
Tipp Ja Täpp

Kommentaare ei ole: