Pühapäeva päeval kirjutasin, kuidas meil lapsed terved püsivad. See oli väga pop lugu, võibla 200 inimese kanti luges seda (minu blogi kohta ikka väga palju). Isegi imestasin. Tore oli ka, et loeti.
Esmaspäeval lapsele lasteaeda järele minnes sain kohe aru, et midagi on valesti. Läksime ruttu majast välja ja kui me pisut eemale saime, hakkas ta valu pärast karjuma. Täiest kõrist. Inimesed ehmusid ja küsisid, mis lahti. Lapsel olid kõrvad äkki valutama hakanud. Kodus panin kohe sibulakompressi peale ja laps sai mängima minna.
Öösel ärkasin sellest, et laps nutab. Kõrvad valutasid. Hoidsin käsi tal kõrvade juures ja hingasin ta valu välja. Lihtsalt kätega saab ka valu ära võtta, aga siis võib haigus endale külge tulla. Mõne aja pärast jäime magama. Aga laps on siiani haige. Ja mina olen siiani kuidagi laisk ja uimane ja tahtevaene.
Selle kohta ütles üks inimene, et oli sul tarvis oma õnnega hoobelda: veebruari lõpus teatada, et sinu lapsed on terved. Avalikus kohas, kus käivad inimesed, keda sa ei tunne. Nt keegi on haige lapsega kodus ja tahaks, et ei oleks või ta on lausa mures, et peab tööle minema ja mis kõik nii veel saab. Võib-olla mu tuttaval oli õigus. Ma olen ise ka vahel kade nende peale, kes minu arusaamise järgi jõle laialt elavad. Liiga hästi justkui. Kui ikka pole inimesel probleeme, ajab hinge täis küll, kui endal on. Ja endal ikka on. Isegi siis, kui ma nendest parajasti siin ei kirjuta.
Muidugi ma ei väida, et kõik see haigus on kellegi kadeda mõtte tagajärg. Ma olen kuulnud, et kõrvavalu võib lapsel tulla sellest, kui vanemad pole ühte meelt, või sellest, et last ei kuulata ära. (Jah, nohu muidugi ka, ega ma seda eitagi.) Eks nii üht kui teist võib meie peres ka ette tulla. Praegu lihtsalt juhtus selline lugu ööpäev pärast seda, kui olin selle sissekande välja lasknud ja hulk inimesi seda lugenud. Sellist kõrvavalu pole meie peres varem ette tulnud - ei tüdruku seitsme ega poisi kolme aasta jooksul.
Mis teebki mind nõutuks. Et kas ja kuidas kirjutada. Nii, et keegi ei kannataks. Nagu ei oska paremini. Ja valus, kui oma laps saab pihta.
Ühtepidi tahaks öelda, et annaks jumal, et enam nii ei juhtuks - ja mida küll mina peaks selleks tegema - omas piiratuses? Teistpidi on haigused elu osa. Kolmandat pidi ma tahaks mõjutada nii enda kui teiste elukäike paremas suunas, aga neljandat pidi: kes olen mina arvama, mis millekski hea on.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar