Ma ei mäleta, kas ma olen viimase seitsme aasta jooksul, mis ma ema olen, pidanud kunagi laste haiguse pärast millestki loobuma. Nad ei ole küll päris kogu aeg päris terved olnud, aga midagi sinnapoole. Sellepärast paneb mind imestama ja isegi veidi kurvastab, kui arvatakse, nagu see oleks normaalne, et väikeste laste ema ei saa nt korralikult tööl käia, sest lapsed on kogu aeg haiged. Nendest lastest ja peredest on kahju, aga ma arvan, et see ei pea olema normaalne. Saab ka paremini elada.
Ma olen lausa järele mõelnud, et millest see nii võib olla. Et miks meie lapsed on senimaale üsna terved püsinud. Eks neil mõni väike köha-nohu vahel on muidugi ka, aga need lähevad enamasti paari päevaga üle (köha on natuke kauem), mõni viirushaigus, mida tütar on põdenud mõne tunniga, poiss paari päevaga tuleb ka meelde.
Me elame kahtlemata püüdlikult tervislikku elu. Suhkrut ja valget jahu minimaalselt (aga poiss on siiski üsna magusamaias), õueskäimist võimalikult rohkem. Ja seda pole sugugi raske olnud korraldada, sest meie laste vanemad eelistavad ise tervislikumat toitu ja kuni poja sünnini oli meie jaoks normaalne olla üks terve päev nädalas linnast väljas looduses (aga meie poja ilmne eelistus oli algul olla ainult kodus, ning seda me tema esimestel aastatel ka tegime). Suvel elame vaheaegadega paar nädalat telgis - maa ja loodusega kontaktis olek annab midagi väga olulist nii suurele kui väiksele. Nii et kindlasti on sellist üldist tervislikkuse fooni ja võibla ka geneetilisi eeldusi (mina ei jää ka peagu kunagi viirushaigustesse - küll aga võin ma mõnes pingelises olukorras probleemiga nii haakuda, et mitu päeva voodist ei tõuse).
Sellest kõigest olulisemaks pean tegelikult seda, et meie lapsed ei ole kunagi pidanud käima viit pikka päeva lasteaias. Kuna tüdruk vajab palju omaette olemise aega, olen korraldanud tema elu nii, et ta saab võimalikult palju kodus olla. Mina olen selle nimel nt valmis tõusma hommikul kell viis, et oma kirjatöid laste uneajal teha ja kodust ärakäimised saab koondada mõnele päevale nädalas. Me lihtsalt mehega kombineerime nii, et neil oleks rahulikku kodusolemise ja eneseleidmise ja muljete läbitöötamise aega ka. Ja mina olen oma koduväliste tegevuste mahtu suurendanud just sedamööda, kuidas lapsele sobib, vaadates eelkõige, millist koormust laps on valmis taluma. Sest lastekollektiivis olemine on lapsele igal juhul väsitav, ka siis, kui on tegemist väga meeldiva ja rahuliku kohaga.
Võib ju paista, et ma olen mingit pidi luuser. Ega mu pealikud ole sugugi alati rahul sellega, et ma mõnda suuremat asja ette ei võta. Aga ega siis ju lugu parem oleks, kui ma võtaks ette rohkem kui teha jaksan, mistõttu lapsed jääks haigeks ja ma peaks nendega koju jääma - siis oleks ju kahju mitmekordselt suurem. Sest töö jääks ikka tegemata, mina peaksin olema haige lapse juures, mis ei tundu sugugi ihaldusväärne ja laps peaks olema kodus haige, selle asemel, et rõõmsalt ja rahulikult oma elu elada ja mõnusasti areneda. Kokkuvõttes oleks see ainult suur jama. Aga praegu olen õnnelik, et saan oma asju ajada - mulle on koduväline eneseteostus enesega rahuloluks väga vajalik. Ja ma olen õnnelik, et mu lapsed on terved ja neil on kõik hästi. See võiks nii ollagi. Ma arvan, et see võiks olla normaalne.
Aga miks küll paljud tööandjad sellest aru ei taha saada?
Hiljem lisatud. Nagu sageli varemgi, oli mul täna jälle põhjust tõdeda, et see jutt siin on lihtsalt üks vaatenurk, mis mõnest teisest vaatenurgast üldsegi ei kehti. Ma kohtusin ühe kolme lapse emaga, kelle lapsed on vist kolmeaastasest saati olnud viis pikka päeva lasteaias, lisaks veel muusikaringides ja trennides (jah, lasteaialapseeast saati) ja ikka kogu aeg terved, kuigi nende koormus on meie lastega võrreldes väga suur. Tuleb lihtsalt jälle tõdeda, et mina küll ei tea, miks asjad on, nagu nad on. Aga tore ikka midagi arvata.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar