Keegi küsis mu käest selle vimma teemaga ühenduses, et kuidas mind on lapsena kasvatatud. Püüdlikult. Mu vanemad lugesid tollaseid (Spockieelseid) raamatuid ja püüdsid kõike õigesti teha. Kuulasid meditsiinitöötajate nõuandeid ja mitte vanaemade tarkust. Selle püüdlikkuse laste kasvatamisel olen ma ilmselt oma vanematelt pärinud. Ainult autoriteedid on erinevad.
Ega ma väga täpselt ei mäleta, kuidas nad just täpselt mind kasvatasid. Ma olin siis ju laps. Ma arvan, et midagi sellist on minuga ka juhtunud, nagu juhtub minu lapsega tema ema poolt. Kui ma näen, et tütar nt kaotab patsikummi ära ja hakkab selle pärast norutama ja kurvastama, teeb see mulle mõnikord tohutut valu - et sellise pisiasja pärast niimoodi norutatakse. See võib teha sellist valu, et tahaks lärmata. Ja mingil kujul seda pahameelt ikka välja pritsib, kui ma just parasjagu väga teadlikult ei käitu. Midagi sellist oli ilmselt minu lapsepõlves ka.
Minu lapsepõlves oli maailm üsna selgelt ära jagatud. Olid head ja pahad, õiged ja valed asjad. Ja vanemate seisukoht oli ilmeksimatu. Samas kasvatati mind ka oma peaga mõtlema - vist lootuses, et see kaitseb mind pubekate kambaviisiliste lolluste eest. Võibla kaitses ka. Ja kindlasti andis lootust ja julgust uskuda, et see, mida mina teen, on minu jaoks õige. See on vast parimaid asju, mis ma olen oma lapsepõlvekodust kaasa saanud. Selle tahan kindlasti oma lastele edasi anda (ja enamgi veel: ka teadmise, et iga tunne on seda väärt, et temaga arvestada). Aga ma ikka palun vabandust ka, kui ma aru saan, et olen oma laste suhtes eksinud. Mingi progress peab ju ikka maailmas olema.
Aga need kaks asja - õigeks ja valeks ärajaotatud maailm ja oma peaga mõtlemine ei sobinud muidugi omavahel kokku. Ma näen siiamaani, kuidas minu maailm mu vanematele peavalu valmistab. Nii ei peaks saama elada. Selles blogis väljendatud seisukohad ei kõlba vist ka enamjaolt kuhugi. Ma ei hakka igaks juhuks proovimagi.
Nt olen ma avastanud, et minu jaoks kõige kiirem ja sisukam viis vimmaga ümber käia anda see Jumalale. Ma "ei tohi" olla vihane ei enda pärast (sest kahjustab tervist) ega teiste pärast (sest lõhub ja kahjustab teisi), aga ma tohin olla vihane Jumala jaoks. Sellest võidavad kõik, sest ma saan kiiresti tagasi meelerahu. Lõpuks ma ikkagi tohin olla selline, nagu ma parajasti olen. Sealjuures kedagi kahjustamata. Äärmiselt suurepärane teadasaamine, mis ühe kirikuõpetaja kaudu minuni jõudis. Teistmoodi mõtlevale inimesele võib samas jälle see, et keegi suhtleb jumalaga, olla uskumatult ärritav asi. Mina ei tea, miks see nii on. Aga meil kõigil valutab kusagilt.
Tipp Ja Täpp
esmaspäev, 12. jaanuar 2009
pühapäev, 11. jaanuar 2009
Lugemaõppimise raamatud
Nüüd, mil meie seitsmeseks saav tütar suure huviga raamatuid neelab, on tõusnud päevakorda, mida talle lugemiseks kätte anda. Eks ta muidugi saab oma riiulilt ise raamatud kätte, aga ma siiski saan teda selles veel suunata, mida ta loeb.
Näiteks tolles eelmises postituses mainitud "Rõõmuraamatus" on ilmseid keelevigu. Ja sama häda on paljude teiste raamatutega ka. Täitsa kirjutatakse täidsa. Ja laps ju õpib sealt mh ka õigekirja. Komad ka kuidas juhtub. Ma saan aru, et kirjanik ei pea olema filoloog, aga siis peaks keegi need ometi üle lugema.
Teine häda, et suure osa raamatute laused on liiga rasked lugemaõppija jaoks. Laps loeb veel aeglaselt ja liiga keeruliste ja pikkade lausete korral võib juhtuda, et ta lause lõppu jõudes ei mäleta, mis alguses oli. Kõneldes me ju selliseid lauseid ei kasuta. Pealegi olen mina lastele raamatuid ette lugedes neil käigu pealt lausestust lihtsamaks muutnud. Umbes et lugenud enda jaoks lause ära ja siis jutustanud ümber. Nii on tekstist arusaamine parim. Aga suur osa raamatuid seda ei toeta. Jälle see "lapse tasemele laskumine" - kui õpetajate kõnepruuki kasutada (vt ühes eelnevas postituses kodutöödest). Kirjutaja kirjutab teksti, mis ei paku huvi vanemale kui vast 8- või 10-aastasele lapsele, aga lausestus eeldaks suuremat lugemiskogemust kui selles eas tavaline.
Meile on hästi meeldinud Aino Perviku Paula-raamatute sari. Seal on pealegi tekstis pildid vahel, mis aitavad silma puhata. Ja leheküljed lähevad nobedamalt. Pakub hakkamasaamise rõõmu. Ja mis kõige tähtsam: sisust on lihtne aru saada. Mh on meie perekondlik koosseis ju üsna sarnane (peategelane on vastne koolilaps Paula ja tema väike vend Patrik on umbes sama vana kui meie väikevend). Huvitaval kombel on isegi raamatutegelaste iseloomud sarnased meie lastega. Ja ma olen korduvalt imetlenud, kuidas pensioniealisel kirjanikul on eluga nii hea kontakt: need lapsed tõesti mõtlevad ja toimetavad nagu meie lapsed - kõik on ea järgi õige ja imetlusväärselt täpselt paigas.
Teiseks meeldivad meie tüdrukule muinasjutud. "Rootsi muinasjutud" on pikkade klassikaliste muinasjuttude raamat - ühe muinasjutu ettelugemine võtab umbes tunni või rohkemgi. Aga need on lihtsas arusaadavas keeles ja rohkete korduste tõttu kerged lugeda ja mõista. Pealegi ahvatleb lugema sisu ja seda vaatamata sellele, et me oleme seda raamatut juba paar korda ette lugenud. Pigem võibla see ettelugemine toetab arusaamist, ma arvan.
Veel loeb ta hea meelega Alice'i seiklustest imedemaal ja peeglitagusel maal. Seda me oleme ka paar korda talle varem ette lugenud. Ei peakski olema selles vanuses veel väga eakohane, aga see talle lihtsalt meeldib. Vahel loen ikka mina ka ja siis ma jupikesehaaval seletan neid asju vahel natuke. Aga hästi vargsi, et mitte jutumõnu raisku lasta.
Tegelikult ma tahaks huviga teada, mis teistel lastel need esimesed ise loetud raamatud on olnud (noorematel ilmselt teistlaadi kirjandus). Ja üldse: mis häid lasteraamatuid on olemas?
Tipp Ja Täpp
PS Mina ei tea, miks need pildid nii imelikult reastusid ja valesse järjekorda pöördusid.
laupäev, 10. jaanuar 2009
Täiskasvanu osa
Näha kohe, et olen kaassõltuvuse teemadesse sisse elanud. Äsja lugesin tütrele ette eesti autori kirjutatud "Rõõmuraamatut" Avastusrõõmu kohast. Ja selle loo sisuks oli, et lasteaialapsed valavad tsemendikotid naabermaja keldrisse vee sisse laiali - soovist aidata põrandat teha. Iseenesest muidugi utoopia, sest nii väiksed lapsed ei peaks jaksama tsemendikotte liigutada. Aga edasi läheb huvitavaks. Lapsed saavad ulakuse eest kümneaastase naabermajale lähenemise keelu ja kolm päeva koduaresti.
Mulle ega lapsele see lugu ei meeldinud. Kui mina oleks sellist lugu sattunud kirjutama, siis oleks ikka täiskasvanud võtnud vastutust - miks oli ehitus ja hinnalised tsemendikotid päev otsa järelevalveta? Ja lasteaialapsed ka - keegi ei tundnud nende tegevuse vastu huvi, alles tagajärgede vastu, pealegi, kui kõrval on majaehitus. Tundub väärkohtlemisena panna lapsele selline vastutus tüüpilises avastusrõõmu eas. Kahtlustan, et Eestis tavaline olukord.
Edaspidi tuleb korralikumalt vaadata, mis ma lapsele raamatukogust lugemiseks võtan. Parem harjutada klassikaga, kindel ja järele proovitud. Ja mis ka oluline: komad ja õigekiri paigas (täidsa blass, aga suures osas lasteraamatutes on keel nõrga).
Tipp Ja Täpp
Mulle ega lapsele see lugu ei meeldinud. Kui mina oleks sellist lugu sattunud kirjutama, siis oleks ikka täiskasvanud võtnud vastutust - miks oli ehitus ja hinnalised tsemendikotid päev otsa järelevalveta? Ja lasteaialapsed ka - keegi ei tundnud nende tegevuse vastu huvi, alles tagajärgede vastu, pealegi, kui kõrval on majaehitus. Tundub väärkohtlemisena panna lapsele selline vastutus tüüpilises avastusrõõmu eas. Kahtlustan, et Eestis tavaline olukord.
Edaspidi tuleb korralikumalt vaadata, mis ma lapsele raamatukogust lugemiseks võtan. Parem harjutada klassikaga, kindel ja järele proovitud. Ja mis ka oluline: komad ja õigekiri paigas (täidsa blass, aga suures osas lasteraamatutes on keel nõrga).
Tipp Ja Täpp
Elu paradoksid
Mõni päev tagasi kohtusin ühe kooli ees tuttava emaga ja jäin juttu ajama. Too ema rääkis, kui paha, et autojuhid ei saa aru liikluseeskirjast ega täida seda. Kooli eest läbi minev tänavalõik on muudetud ühesuunaliseks, sest kõnniteed seal puuduvad ja kui mõlemal pool tänavat pargivad autod, on väga vähe ruumi seal liigelda. Ja kooli ees liikleb suur hulk väikesi lapsi.
Mõtlesin, et tõesti. Kui endal lapsi pole, siis võib tõesti jääda arusaamatuks, miks ei võiks seda tänavat pidi mõlemas suunas sõita (ja vahel ka ummikutest mööda lõigata - seda valepidi liiklemist kasutavad just kiirustavad kavalpead). Et kõigil inimestel peaks olema lapsed, siis nad saaks ehk oma kogemuse järgi aru, et noorel inimesel on vaateväli ahas ja tähelepanu võib olla keskendunud millelegi muule kui turvalisele liiklemisele tänaval.
Veel mõtlesin, et mitme lapse vanemal või üldistusvõimelisel vanemal võib isegi tekkida võime aru saada inimestest, kes lihtsalt on teistsugused kui nemad. Võibla milleski saamatumad.
Järgmistel päevadel kohtusin selle kaassõltuvuse raamatu ja tolle Postimehe artikliga, millest ma eelmistes postitustes olen kirjutanud. Tolles oli lõpetuseks öeldud, et milline laps küll valib endale need piiratud vanemad, kes ühegi tunnuse järgi ei peaks vanemaks kvalifitseeruma (sest nad ei oska oma lapse loomulikke vajadusi rahuldatuna hoida). Jäi mulje, justkui need lapsed valiks ise mittesündimise, kui neil oleks tegelikult midagi valida (loo autori arvates ei ole). Nüüd lisaks veel ökoteemaline postitus Erik Puura blogis, millest lähtub, et inimesed igal juhul kulutavad. Ja pigem liiga palju. Emana tundub mulle pealegi, et lapsed on suhteliselt hullult kulutav osa inimkonnast: isegi kui püüda nende tarbimist piirata seal, kus see on ebamõistlik, on nende kasvamiseks ja arenguks ikka vaja nt suurt hulka naftast tehtud õueriideid. Ja suur osa autosõite tuleb meie peres ette laste pärast, mina saaks jala, ratta ja ühistranspordiga oma asjad aetud, aga kaheaastasega kahte kilomeetrit läbida on üsna ületamatu vaev.
Ja et eelkõige oleks ökoloogiline, kui inimesi oleks võimalikult vähem. Olen kohanud väidet, et maakera jaoks läheb miljardi kohalt mõistliku inimhulga piir, sellest enamat ei suutvat ta jätkusuutlikult kanda.
Nii et väga inimsõbralik oleks mitte lapsi saada?
Või oleks just vaja, et igal inimesel oleks vanemaksolemise kogemuse kaudu võimalik tajuda oma tegevuse tagajärgi suuremas plaanis ja pikas perspektiivis - et oleks millegi järgi enda ekslikkust kogeda?
Küll on hea, et mina ei pea sellest kohe mitte midagi arvama.
Tipp Ja Täpp
Mõtlesin, et tõesti. Kui endal lapsi pole, siis võib tõesti jääda arusaamatuks, miks ei võiks seda tänavat pidi mõlemas suunas sõita (ja vahel ka ummikutest mööda lõigata - seda valepidi liiklemist kasutavad just kiirustavad kavalpead). Et kõigil inimestel peaks olema lapsed, siis nad saaks ehk oma kogemuse järgi aru, et noorel inimesel on vaateväli ahas ja tähelepanu võib olla keskendunud millelegi muule kui turvalisele liiklemisele tänaval.
Veel mõtlesin, et mitme lapse vanemal või üldistusvõimelisel vanemal võib isegi tekkida võime aru saada inimestest, kes lihtsalt on teistsugused kui nemad. Võibla milleski saamatumad.
Järgmistel päevadel kohtusin selle kaassõltuvuse raamatu ja tolle Postimehe artikliga, millest ma eelmistes postitustes olen kirjutanud. Tolles oli lõpetuseks öeldud, et milline laps küll valib endale need piiratud vanemad, kes ühegi tunnuse järgi ei peaks vanemaks kvalifitseeruma (sest nad ei oska oma lapse loomulikke vajadusi rahuldatuna hoida). Jäi mulje, justkui need lapsed valiks ise mittesündimise, kui neil oleks tegelikult midagi valida (loo autori arvates ei ole). Nüüd lisaks veel ökoteemaline postitus Erik Puura blogis, millest lähtub, et inimesed igal juhul kulutavad. Ja pigem liiga palju. Emana tundub mulle pealegi, et lapsed on suhteliselt hullult kulutav osa inimkonnast: isegi kui püüda nende tarbimist piirata seal, kus see on ebamõistlik, on nende kasvamiseks ja arenguks ikka vaja nt suurt hulka naftast tehtud õueriideid. Ja suur osa autosõite tuleb meie peres ette laste pärast, mina saaks jala, ratta ja ühistranspordiga oma asjad aetud, aga kaheaastasega kahte kilomeetrit läbida on üsna ületamatu vaev.
Ja et eelkõige oleks ökoloogiline, kui inimesi oleks võimalikult vähem. Olen kohanud väidet, et maakera jaoks läheb miljardi kohalt mõistliku inimhulga piir, sellest enamat ei suutvat ta jätkusuutlikult kanda.
Nii et väga inimsõbralik oleks mitte lapsi saada?
Või oleks just vaja, et igal inimesel oleks vanemaksolemise kogemuse kaudu võimalik tajuda oma tegevuse tagajärgi suuremas plaanis ja pikas perspektiivis - et oleks millegi järgi enda ekslikkust kogeda?
Küll on hea, et mina ei pea sellest kohe mitte midagi arvama.
Tipp Ja Täpp
Valikutest ja süütundest
Paistab, et mu alateadvus on jäänud üleeelmises sissekandes viidatud Sigrid Kõivu artiklit edasi kerima. Tolle loo mõte oli selles, et ajapuudus ei ole asjakohane põhjendus jätta lapsele tähelepanu osutamata. Toda viimast peab kaassõltuvuse terapeut Pia Mellody lapse väärkohtlemiseks. Ja sellest tuleneb kõiksugu koledaid asju, millest ka Sigrid Kõiv oma artiklis kirjutab.
Ma tunnen süüd. (See viitab mh kaassõltuvusele vist, aga ma nii täpselt ei mäleta ka). Sügisel ja eriti enne jõule olin koduväliselt üsna hõivatud. Mõnel nädalal juhtus, et tõusin ja lahkusin enne, kui lapsed ärkasid ja koju jõudes olin väsimusest kontaktivõimetu või tegelesin oma töödega omaette, ja ikka lastega ei kohtunud. Ma ei täitnud oma vanemakohust. Ei tegelnud nende vajaduste rahuldamisega.
Mees keetis neile vaheldumisi pelmeene ja makarone või viis oma ema juurde sööma. Mina olin mujal, vähemalt mõtteis.
Vahel ma igatsesin oma laste järele. Mõnus on hommikul võtta väike laps natukeseks sülle ja tema ärkamise juures olla. Mõnus on laste mänge eemalt vaadata. Pealegi püsivad nad sõbralikumad, kui täiskasvanu kõrval rahulikult jälgib. Aga selleks kõigeks polnud mul mitu nädalat aega, jõudu ega tähelepanu. Ma ei tea, mis sel ajal nende elus toimus, valge laik.
Ma tahtsin kodust välja, täiega muud elu kogeda. Ma tahtsin midagi muud teha. Ja seda ma tegin.
Ja ma ei näe ka praegu, kuidas ma oleks saanud teisiti valida. Minul on ka eneseteostuse vajadus. Üldiselt tahan ma elada tasakaalustatud elu, aga mõnikord ei saa võtta poolt muna. Valida antakse ainult kõik või mitte midagi. Ja see kõik ongi kõik. Sellest enam midagi üle ei jää. Mitte minusugusest tavalisest inimesest.
Ma ei kahetse oma valikut. Minu lastel on teine vanem, kes saab vajadusel ka minu vanemlikud kohustused üle võtta. Ja meil oli ajutine olukord. Mis küll mõne aja pärast kordub. Ja siis veel.
Mõnel emal sellist valikuvabadust pole. On sundolukord jätta oma elumahlad tööle, et laste jaoks leivaraha kokku saada. Ja mõnel naisel ei ole üldse mingit tuge kõrval. Pole kedagi, kes laste järele vaataks ja neile maailmaasjust kõneleks. Eks nemad siis õpi telekast ja teiste laste käest, mis elu on. Aga mis õigust on ühel ajalehetädil, kelle elu on ehk paremini kulgenud, tulla seda ütlema, et too naine elab valesti? Ja kõik need teised vanemad, kes laenude ja liisingute lõa otsas ripuvad? Kuivõrd meile üldse valida antakse? Ja mille vahel?
Ma olen lugenud küll sedasorti eneseabiraamatuid, kus on kirjas, et me kõik oma elu asjad ise valime. Ja kohanud ka mujal arvamust, et see, mis meie elus praegu on, on eelmiste valikute tagajärg. Nii-nii. Ja kuidas on sellises olukorras võimalik uuesti valida sellel inimesel? Kui tal niigi ei jagu jõudu oma selle hetke kohustustega toime tulla?
Vat mina küll ei tea.
Tipp Ja Täpp
Ma tunnen süüd. (See viitab mh kaassõltuvusele vist, aga ma nii täpselt ei mäleta ka). Sügisel ja eriti enne jõule olin koduväliselt üsna hõivatud. Mõnel nädalal juhtus, et tõusin ja lahkusin enne, kui lapsed ärkasid ja koju jõudes olin väsimusest kontaktivõimetu või tegelesin oma töödega omaette, ja ikka lastega ei kohtunud. Ma ei täitnud oma vanemakohust. Ei tegelnud nende vajaduste rahuldamisega.
Mees keetis neile vaheldumisi pelmeene ja makarone või viis oma ema juurde sööma. Mina olin mujal, vähemalt mõtteis.
Vahel ma igatsesin oma laste järele. Mõnus on hommikul võtta väike laps natukeseks sülle ja tema ärkamise juures olla. Mõnus on laste mänge eemalt vaadata. Pealegi püsivad nad sõbralikumad, kui täiskasvanu kõrval rahulikult jälgib. Aga selleks kõigeks polnud mul mitu nädalat aega, jõudu ega tähelepanu. Ma ei tea, mis sel ajal nende elus toimus, valge laik.
Ma tahtsin kodust välja, täiega muud elu kogeda. Ma tahtsin midagi muud teha. Ja seda ma tegin.
Ja ma ei näe ka praegu, kuidas ma oleks saanud teisiti valida. Minul on ka eneseteostuse vajadus. Üldiselt tahan ma elada tasakaalustatud elu, aga mõnikord ei saa võtta poolt muna. Valida antakse ainult kõik või mitte midagi. Ja see kõik ongi kõik. Sellest enam midagi üle ei jää. Mitte minusugusest tavalisest inimesest.
Ma ei kahetse oma valikut. Minu lastel on teine vanem, kes saab vajadusel ka minu vanemlikud kohustused üle võtta. Ja meil oli ajutine olukord. Mis küll mõne aja pärast kordub. Ja siis veel.
Mõnel emal sellist valikuvabadust pole. On sundolukord jätta oma elumahlad tööle, et laste jaoks leivaraha kokku saada. Ja mõnel naisel ei ole üldse mingit tuge kõrval. Pole kedagi, kes laste järele vaataks ja neile maailmaasjust kõneleks. Eks nemad siis õpi telekast ja teiste laste käest, mis elu on. Aga mis õigust on ühel ajalehetädil, kelle elu on ehk paremini kulgenud, tulla seda ütlema, et too naine elab valesti? Ja kõik need teised vanemad, kes laenude ja liisingute lõa otsas ripuvad? Kuivõrd meile üldse valida antakse? Ja mille vahel?
Ma olen lugenud küll sedasorti eneseabiraamatuid, kus on kirjas, et me kõik oma elu asjad ise valime. Ja kohanud ka mujal arvamust, et see, mis meie elus praegu on, on eelmiste valikute tagajärg. Nii-nii. Ja kuidas on sellises olukorras võimalik uuesti valida sellel inimesel? Kui tal niigi ei jagu jõudu oma selle hetke kohustustega toime tulla?
Vat mina küll ei tea.
Tipp Ja Täpp
Esimene kodutöö
Meie laps sai sel nädalal eelkoolist esimese kodutöö. Ta käib tavalise põhikooli eelkoolis ja õpib seal lugemist-kirjutamist-arvutamist. Võiks ju arvata, et eelkoolindus ei lähe meie pere kasvatusarusaamadega kokku, aga praeguseks ma olen selle enda maailmavaatesse sisse sulandanud. Sest nii on kõige otstarbekam.
Meie kandis on paar popimat põhikooli, kuhu soovib oma last viia palju lapsevanemaid. Sellepärast ongi neis katsed ja eelkool on vajalik selleks, et katsetes eelistatakse selle kooli eelkoolis käinud lapsi. Niisiis käib meie laps eelkoolis mitte selleks, et õppida tähti, mida ta juba viis aastat tunneb, või arvutamist, mis tal samuti väga selge on, vaid ikka selleks, et kindlustada koht kodulähedases koolis. Mina eelistaks, et laps saab ise ilma liikluskeerises seiklemata jala kooli minna. Ja mul on hea meel, et meie kodu lähedal on üks kool, mida pealegi paljud heaks peavad.
Niisiis käib meie kuuene tüdruk kaks korda nädalas õhtupoolikuti eelkoolis. Ja sellest aastast on neil üks kord nädalas kodutööd ka. Antakse kaasa A4 paljundus, mille mõlemal poolel on lugemise ja arvutamise harjutused.
Seisin üsna õpetajate lähedal, kui lapsed oma kodutööde lehtedega tulid ja rõõmsalt vanemate juurde jooksid. Kuulsin, kuidas üks õpetaja ütles itsitades teisele, et näe, millise mõnuga vanemad neid ülesandeid lahendavad. Haakusin vestlusse ja kuulsin, et juba esimese klassi laste vanemad helistavad õhtuti õpetajatele ja küsivad, kuidas üht või teist ülesannet lahendada. Asi ise olevat lihtne, aga nii keeruliselt sõnastatud, et lihtsalt täiskasvanu ka ei saa aru. Sest õpikute koostajad lihtsalt ei oskavat laskuda lapse tasemele ega kujuta ette, milline nende mõtlemine on.
Nojah. Laskuda lapse tasemele? See sõnastus ei meeldi mulle põrmugi.
Ja täiskasvanu ka ei saa aru? Miks siis selliseid kodutöid üldse anda, kui ema-isa ka aru ei saa? Neid võiks äärmisel juhul koolis lahendada, kui üldse. Siis saaks õpetaja lapsi juhendada. Mina õpetaja ametis pigem sõnastaks need ülesanded ise ümber. Vist. Või jätaks üldse andmata. Kui eesmärk on asja sisu edastamine, siis seda võiks ju ometi teha lapsele arusaadavas keeles (selleks ei pea kuhugi laskuma, lihtsalt lapsega kontaktis olema - õudsalt elementaarne tõde).
Ei julgusta sugugi.
Et siis selline tore ja tubli kool.
Kuhu minekut mu tütar juba ootab.
Igasugu asjadega peab ikka vanem leppima.
Muidu on ju tore, et on eelkool: ta õpib seal paljusid lapsi tundma ja siis on lihtsam kooli minna, kui tuttavad ees. Ja väga isukalt on lugema hakanud. Pärisraamatuid. Ma nagunii ei jaksa talle nii palju lugeda, kui ta tahab. Loen paarkümmend minutit ja siis ta loeb vahepeal ise edasi ja siis ma loen veel paar korda paarkümmend minutit. Saan vahepeal ära käia ja tema saab lugusid. Meil on mehega põhimure, et tema silmi hoida. Käime ikka vaatamas ja meelde tuletamas, et lamp põleks ja kehaasend oleks õige.
Tipp Ja Täpp
Meie kandis on paar popimat põhikooli, kuhu soovib oma last viia palju lapsevanemaid. Sellepärast ongi neis katsed ja eelkool on vajalik selleks, et katsetes eelistatakse selle kooli eelkoolis käinud lapsi. Niisiis käib meie laps eelkoolis mitte selleks, et õppida tähti, mida ta juba viis aastat tunneb, või arvutamist, mis tal samuti väga selge on, vaid ikka selleks, et kindlustada koht kodulähedases koolis. Mina eelistaks, et laps saab ise ilma liikluskeerises seiklemata jala kooli minna. Ja mul on hea meel, et meie kodu lähedal on üks kool, mida pealegi paljud heaks peavad.
Niisiis käib meie kuuene tüdruk kaks korda nädalas õhtupoolikuti eelkoolis. Ja sellest aastast on neil üks kord nädalas kodutööd ka. Antakse kaasa A4 paljundus, mille mõlemal poolel on lugemise ja arvutamise harjutused.
Seisin üsna õpetajate lähedal, kui lapsed oma kodutööde lehtedega tulid ja rõõmsalt vanemate juurde jooksid. Kuulsin, kuidas üks õpetaja ütles itsitades teisele, et näe, millise mõnuga vanemad neid ülesandeid lahendavad. Haakusin vestlusse ja kuulsin, et juba esimese klassi laste vanemad helistavad õhtuti õpetajatele ja küsivad, kuidas üht või teist ülesannet lahendada. Asi ise olevat lihtne, aga nii keeruliselt sõnastatud, et lihtsalt täiskasvanu ka ei saa aru. Sest õpikute koostajad lihtsalt ei oskavat laskuda lapse tasemele ega kujuta ette, milline nende mõtlemine on.
Nojah. Laskuda lapse tasemele? See sõnastus ei meeldi mulle põrmugi.
Ja täiskasvanu ka ei saa aru? Miks siis selliseid kodutöid üldse anda, kui ema-isa ka aru ei saa? Neid võiks äärmisel juhul koolis lahendada, kui üldse. Siis saaks õpetaja lapsi juhendada. Mina õpetaja ametis pigem sõnastaks need ülesanded ise ümber. Vist. Või jätaks üldse andmata. Kui eesmärk on asja sisu edastamine, siis seda võiks ju ometi teha lapsele arusaadavas keeles (selleks ei pea kuhugi laskuma, lihtsalt lapsega kontaktis olema - õudsalt elementaarne tõde).
Ei julgusta sugugi.
Et siis selline tore ja tubli kool.
Kuhu minekut mu tütar juba ootab.
Igasugu asjadega peab ikka vanem leppima.
Muidu on ju tore, et on eelkool: ta õpib seal paljusid lapsi tundma ja siis on lihtsam kooli minna, kui tuttavad ees. Ja väga isukalt on lugema hakanud. Pärisraamatuid. Ma nagunii ei jaksa talle nii palju lugeda, kui ta tahab. Loen paarkümmend minutit ja siis ta loeb vahepeal ise edasi ja siis ma loen veel paar korda paarkümmend minutit. Saan vahepeal ära käia ja tema saab lugusid. Meil on mehega põhimure, et tema silmi hoida. Käime ikka vaatamas ja meelde tuletamas, et lamp põleks ja kehaasend oleks õige.
Tipp Ja Täpp
reede, 9. jaanuar 2009
Kaassõltuvusest kodus ja lasteaias
Ma arvasin varem, et kaassõltuvus on midagi, mis käib kaasas alkoholismi, vägivaldsuse või muu raske hälbega ja et minul ei peaks sellega pistmist olema, kui ma ometi olen suht tavalistes oludes kasvanud ja elanud. Ning tulen ju oma elu ja raskustega enam-vähem toime (aga eks me kõik tuleme, ka viimased joodikud ja nende pereliikmed). Joodikuid olen ainult eemalt näinud ja kere peale pole ka saanud (ainult ühte kehalise karistuse juhtu mäletan). Tavaline korralik pere oli mul lapsena. Aga selgub, et ei, see on palju laiem teema ja praegu mulle tundub, et mingit külge pidi puudutab kaassõltuvuse teema meid kõiki, kes me pole väga soodsates oludes kasvanud. Nagu me enamasti keegi ei ole siin maal.
Ma olen lugenud praegu jupikese Pia Mellody kaassõltuvuse raamatut ja vahele jupikesi Louise L. Hay positiivse mõtlemise raamatut (pole nagu iialgi nii palju aega, et ühte korralikult läbi lugeda ja võibla päris kõike polegi vaja). Mõlemast leidsin enda jaoks midagi väga olulist: vimma teema.
Sain aru, et minu suguvõsas on ühel pool äkkviha ja teisel pool näägutamist, mis mõlemad on edasikantud viha märgid. Vanemad pärandavad oma viha lastele põlvest põlve ja see mitte ei vähene, vaid pigem suureneb seeläbi. Ja mina olen eluaeg olnud enda vihaga hädas. Ma võin praeguseks mõista, et viha teod on halvad nii tegijale kui sellele, kelle pihta need puutuvad. Ja mõista, et allasurumine on samuti kahjulik mulle endale ning leida toimimiseks paremaid viise (nendest ma olen siin ka korduvalt meeleolu teemasildi all kirjutanud). Ma olen neid pidevalt rakendanud palju aastaid ja rahul, et midagi on parem kui nt 15 aastat tagasi. Palju parem.
Aga neid raamatuid lugedes ma sain äkki aru, kui palju on veel õppida. Ja kui palju on minus veel kaassõltuvuslikke käitumisi alles - kuigi ma olen teadlikult püüdnud end muuta juba palju aastaid. Huh.
Iseasi ongi sedasorti raamatute kaudu teistsuguse reaalsusega kohtuda. Tundub siiralt, et nõukaaegsetes inimestes on paratamatult kõigis mingeid kaassõltuvuslikke jooni. Nt religioossus on paratamatult kannatada saanud enamikul tolleaegsetest inimestest. Ja emotsionaalselt olid need samuti rasked ajad.
Ja et nüüd oleks aeg võtta vastutust ja neid asju teadlikult muuta. Minul küll. Ma tahan elada tervet, rõõmsat, rahulikku ja tasakaalukat elu iga päev, iga tund. Ma olen seda püüdnud õppida kõigilt, kellelt on midagi õppida. Ma olen uskunud, et terve ja tasakaalukas elu on üleüldse olemas ja et ka minul on võimalik nii elada. Kuigi probleeme esialgu veel jagub. Probleemid ilmselt jäävadki, aga ikka on parem, kui on kasvõi natuke parem.
Mina nt olen valinud enda lastele lasteaia, kus on väga teadlikud inimesed - nii õpetajad kui ka lapsevanemad. Ja nende positiivsete inimeste kaudu olen õppinud, kuidas ka võiks olla: kui ilus võib elu olla. Pealegi mu lapsed kumbki lihtsalt ei tahtnud olla tavalasteaias. Tüdruk nt ütles, et talle ei meeldi, et laste peale karjutakse (kusjuures ma arvan, et suhteliselt rahulik õpetaja oli; teine oli lihtsalt super ja õpetaja abi ka tore). Poiss lihtsalt keeldus, kahe ja poole aastaselt ma ei ootagi sisulist analüüsi. Mulle piisas sellest, kui ma nägin ja kuulsin, kuidas tema õpetaja laste poole pöördus, ning võtsin lapse sealt ära. Sest ma olen veendunud, et laps on parimat suhtumist väärt. Niisiis valisime uuesti ja seekord perepäevahoiu, mis toimib lasteaiana. Õpetajad soovivad seal lastesse suhtuda lugupidamisega. See tundub mulle ülioluline. Ma saan ise ka nendelt sellist suhtumist õppida. Ma saan õppida endasse niiviisi suhtuma, sest ka minu sisemine laps ootab seda. Ma tunnen seal end palju parema inimesena ja mingi aja see tunne ikka püsib.
Mulle tundub hull, et enamik lapsi kohtub koolis või juba lasteaias inimestega, kes ei oska neid väärikalt kohelda. Nii kasvab üles järgmine põlvkond kaassõltlasi. Sellest ma saan aru, et laste vanemad on kaassõltlased - oma aja lastena oli neil oma aja kogemus (seda, et Eestis on kaassõltuvust palju, väidab Mellody raamatu kaanel eesti terapeut Kene Truve). Samas ma siiski ootaks, et õpetajad on suutnud enda rasked kogemused ümber töötada. Tegelikkuses see sageli nii ei ole ja sellisel juhul polegi lapsevanemal midagi parata - me ei saa ju inimest väljastpoolt kuidagi aidata. Niisiis valin oma lastele hea lasteaia ja tänan jumalat, et minul on see võimalik.
Iseasi, et mis aitaks neid teisi lapsi ja neid teisi peresid, kel sellist võimalust pole. Ja mis või kes aitaks õpetajaid.
Kaassõltuvuse teemal on ka Peres ja Kodus avaldatud artikkel.
Ja märkan, et Postimehes oli selle kohta äsja artikkel - nojah, seal süüdistatakse järjekordselt vanemaid, kes on nii ja pole naa. Nagu mingi süüdistamine võiks kunagi midagi paremaks teha. Iseasi, et kes neid teistsuguseid kirjutada mõistaks. Ei olegi targemaid inimesi?
Hiljem lisatud: mulle jäi raamatust mulje, et kaassõltuvus on haigus, mille on põhjustanud lapseea väärkohtlemine (vanemate, hooldajate, õpetajate, treenerite jt poolt), kusjuures väärkohtlejad ise on sageli ka kaassõltlased, enamasti seda ise teadvustamata. Ning tolle väärkohtlemise alla mõistetakse kõik see, mis lapse kasvamist ja arengut parimal viisil ei toeta. Alustades kehalisest karistamisest, (lapse peale või lapse kuuldes) karjumisest ja lapse vajaduste rahuldamata jätmisest ning lõpetades olukordadega, kus viieaastane või vanem laps ei saa endale sõpru külla kutsuda, või lapse spirituaalsus saab kahjustatud, kuna vanem ei toeta seda, et laps saaks Kõrgema Jõuga sidemed luua. Kui me mõistame väärkohtlemist sellisel viisil, kas siis üldse on inimesi, keda poleks lapseeas väärkoheldud? Kas sellest järeldub ühtlasi, et me oleme kõik kaassõltlased? Suhteliselt ebahuvitav lähtekoht, eriti arvestades, et see haigus on sama ravimatu nagu alkoholism, mida saab ainult režiimiga ohjes hoida, kuid millest ei õnnestu lõplikult terveneda nagu nt nohust.
Tipp Ja Täpp
teisipäev, 6. jaanuar 2009
Esmaabikursus: lugusid elust ja selle hoidmisest
Osalesin ühe tuttava töökoha korraldatud esmaabi koolitusel. Mare Liiger (kes on ka pildiloleva raamatu autoreid) rääkis oma praktika näitel teooriast ja pärast harjutasime elustamist, verejooksu peatamist, kaela lahastamist, 112 helistamist ja muud hädavajalikku.
Väga tõhus päev oli - tavaliselt kahepäevane koolitus viidi läbi ühe päevaga. Ma sain palju tähtsaid asju teada. Et teadvuseta inimene peaks kindlasti lamama (üks vanaema on oma lapselapse ära suretand, kui hoidis teda püsti pärast seda, kui lapselaps oli sõrme lõiganud ja teadvuse kaotanud). Ja kuidas verejooksu peatada (sidudes või surudes). Ja mida päästekeskusse helistades öelda. Või mida teha, kui keegi on vooluvõrku sattunud (vool välja lülitada ja õigesti esmaabi anda). Uskumatu, mida kõike eluliselt olulist ma varem ei teadnud või ei teadnud õigesti (liikluseeskirjas nt on väga ebapädev lause, mis kohustab nt luumurruga inimesi oma autoga haiglasse viima - see võib tappa; ja üldse suur osa nõukaaegset esmaabi on tänaseks eluohtlikuks või tervistkahjustavaks kuulutatud, žgutti ei kasutata). Ja neid, kes neid asju ei tea, on väga palju. Eestis hukkub iga päev seetõttu paar inimest, et neid ei osata kiirabi saabumiseni õigesti aidata või ei osata häiretelefonile helistades õiget infot anda.
Eks me saime seda ka teada, et alkohol on kole asi, suur osa koledatest õnnetustest on nii või naa seotud alkoholiga. Eestis hukkub vigastuste tõttu kümme korda rohkem inimesi kui Norras, kus on kümme korda vähem alkoholipoode. Ja Norras on neli korda rohkem inimesi. Mina olen kahe käega selle poolt, et meil võiks ka alkoholi kättesaadavust kümme korda vähendada. Minu pärast kasvõi kakskümmend. Ja ma olen päris veendunud, et see päästaks iga aasta sadu ja võibla isegi tuhandeid elusid. Joodik tapab ju teisi ka, mitte ainult end ja oma lähikonda.
Mare Liiger on fantastiline koolitaja, tema võime kaasata kursusel osaleja tunded, mõtted ja tahe oma teemasse on võrratu. Ma imetlen inimest, kes pärast magamata ööpäeva suudab vaimukalt, mõtlemapanevalt, selgelt ja täpselt kõike seda tutvustada. Igapäevases kiirabitöös omandatud efektiivsus oli kursusel ka iga hetk tunda ja kogeda. Ma pole vist nii tõhusalt tükil ajal oma päeva veetnud.
Veel mitu päeva hiljem mõtlen sellele koolitusele tagasi ja leian, et Mare Liigeri pühendumine elule on lihtsalt imetlusväärne. Ma ei mäleta, kas ta selle kaheksa tunni jooksul, mis me sisukalt koos veetsime, kordagi nimetas sõna surm. Ta rääkis eluga kokkusobimatutest vigastustest nagu südamelihase või kopsuaordi rebenemine (no midagi sinnakanti igatahes, kui ma ka midagi natuke mööda panen) - aga mitte surmast. Tema, kes ta on seda rohkem näinud kui enamik inimesi. Ta pühendub elule ja räägib ka ainult elust - ja sellest, mida on selle hoidmiseks vaja teha. Ja ta andis meile korduvalt kollegiaalset nõu - meile, kes me tavakodanikena võibla verd nähes minestame. See tundus väga suure tunnustusena ja ühtlasi ilmse vihjena, et ka tavalise inimese võimuses võib olla otsustada teise inimese elu või mitteelu üle.
Ma ei tea, kas ma suudaks tõelises olukorras kõike õigesti teha, aga ma vähemalt tean mitut asja, mis võiks kannatanut aidata. Teadmatus on sellises olukorras kõige hullem. 90protsendise tõenäosusega on see abivajaja, keda mina oma elus kohtan, ju oma lähedane või tuttav.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 3. jaanuar 2009
Sebijate talvepuhkus
Nii me siis läksimegi esmaspäeval Valgehobusemäele puhkama.
Kõigepealt oli tubli tükk pakkimist. Meenus kunagi juhuslikust Barbieraamatust loetud lõiguke, kuidas barbied läksid puhkusereisile ja pakkisid hirmus palju kola kaasa, et saaks ikka paremini puhata. Mina pakkisin kaasa endale suusasaapad ja kelgutamiseks matkasaapad (et külm ja niiske ei hakkaks) ja kergemad matkasaapad (käivad kergemini jalga ja väsitavad vähem) ja sussid. Ja suusatamise riided ja kelgutamise riided ja toasolemise riided. Ja lastele igasugu asju. Ja söögiasju (jogurtit, kohupiima, võileivakraami, teepakke, küpsiseid, mahla, rosinaid-pähkleid, magusat, puuvilja, porgandeid ja idandeid) ja veekeedukannu ja mõned nõud. Kelkusid ja suuski pakkis mees. Auto sai triiki täis. Ei saa ju tarbimispealinna inimene teistmoodi kui tuleb kogu aeg kõvasti tarbida. Aga meie tahtsime seda teha kohapeal, ilma et peaks end kuhugi toiduotsingutele ajama. Et saaks natuke aega rahus olla (ja tarbida), see oli minu soov.
Esimese päeva möllasime lumes. Kõigil oli vaja suusatamas käia ja meie pere vanuselist koosseisu tehes tuleb seda teha ükshaaval. Ja lastega peab veel keegi täiskasvanu kaasas olema. Kui üks laps suusatab, võib juhtuda, et teine kelgutab samal ajal teise täiskasvanuga. Valgehobusemäel on kõvasti liiklust - noored täiskasvanud nt lasevad lumelauaga alla ja kõrval on parkla. Ja mõned muhud on vist paratamatud. Keegi peab lastel ligi olema.
Ja kui just suusatamine ära tüütas, võeti ette kelgutamine. Mina ka kelgutasin. Tore oli. Ja saunas käisime muidugi ka. Ilusas suures puhtas saunas, kuhu ma oleks kaks korda mahtunud pikali viskama. Üksi (lapsed istusid põrandal).
See kõik ei meenutanud küll vähimalgi määral minu soovi looduses olla ja rahu saada. Aga lahe meil oli, see on päris kindel.
Ja väga mõnus oli suusaraja kõrvale sooja tuppa minna ja end voodisse pikali visata. Kena värske toake lõhnas veel puidu järele. Milline sügav vaikus seal valitses! Kui just meie kahese egokunni lärm välja arvata - see tõuseb vahel ikka taevani.
Teisel päeval olime kaunis väsinud, mina ei jaksanud enam hästi suusatada. Valgehobusemäe rajad on hästi järsud ja käänulised. Mina sõitsin kõige parempoolsemat rada kogu aeg. Vasakule keeramine oleks tähendanud kõrgele mäkke ronimist ja siis sama äkilist allatulekut. Sellega katsetasin ma viimati seal mitu aastat tagasi. Rohkem ei taha. Sest isegi ümbermäesõit on keskmise pühapäevasõitja jaoks üsna mägine ettevõte. Aga kogu aeg paremale hoides on ikka veel võimalik sõita ja püsti jääda (lumi oli ka hästi libe, sest mitmendat päeva valitsesid plusskraadid, nii et rajad olid üsna jäised). Käisin jalgsi vaatamas: mõni suusataja on järsematest laskumistest treppi alla tulnud. Ilmselt parem lahendus kui kurvist välja sõita.
Aga sellel ja järgmisel päeval ma leidsin siiski võimalust ka natuke omaette jalutada ja lihtsalt olla. Seda ma olingi ju kõige rohkem igatsenud. Looduses olemist ilma kohustusliku tegemise lisandita.
Selle päeva õhtuks oli meil kohaliku kohviku ainukesest supist ja praest villand, kõigist kaasavõetud näksidest rääkimata, niisiis sõitsime kümne km kaugusele Jänedale Musta Täku talli. Suur hoone, hästi soe ja täitsa tühi. Olime enamuse ajast ainukesed kliendid. Lapsed said vabalt joosta ja peitust mängida, jälle neile uus ja huvitav elamus (nt baaripukid olid seal päris sadulaga puuhobused). Ja me saime minu meelest natuke paremini süüa (vähemalt oli seal üks taimetoit ka menüüs).
Kolmandal päeval ilmutasid ka lapsed juba väsimuse märke. Üsna uskumatu siiski, kui palju jaksavad lapsed joosta, kui neile mõnus kelgumägi ja kelk kätte anda (kas see on ahnus, kui nad selle juures magamisega kokku hoiavad?). Ja meie tüdruk suusatab ka juba päris hästi - vähemalt selle kohta, kui vähe on Tallinna ümber viimastel aastatel olnud selleks võimalust. Poiss ka suusatab, kahese kohta tähendab see, et püsib libistades püsti ja laseb end keppidest mõne meetri vedada, enne kui kukub. Tema tahab nii kiiresti sõita, nagu need onud seal. Ja siis püüab visalt. Ometi üks koht, kus ma tema visaduse üle uhkust võin tunda. Kõigis oma pahandustes on ta ju nii ütlemata järjekindel. Aga õnneks ka kõiges muus. Oleksin vaid ise tublim teda pidevalt asjalikumatele valikutele suunama.
Tagasiteel koju vaatasime üle veel Nelijärve söögikoha, mille menüü oli õige lühikeseks jäänud, ja einestasime Kõrvemaa suusakeskuses. Viisime lapse küla peale ja hakkasime kodumajandusega jändama. Kodu oli ju mitmendat päeva kütmata ja toiduvaba.
Siis mõtlesin veel, et selline poolvaba pühadeaeg ja selline võimalus olla Tallinna lähedal looduses esimeste lumedega ja -- majutusmajas oli meie pere üksi. Ja Jäneda söögikoht ka täitsa tühi (mis neil selle kütmine küll maksma läheb?). Kas inimestel on hirm kulutada? Ei saa ju olla, et kõik oleks paugust vaesunud, koondatuid on siiski üksikud. Ja kas ma üldse sellist juttu siia blogisse kirja panengi, ajan veel inimesi kadedaks. Siis mõtlesin, et panen ikka. Mina ju tohin ometi õnnelik olla. Kõik tohivad. Olge teie ka!
Õnnelikku uut aastat!
Tipp Ja Täpp
Kõigepealt oli tubli tükk pakkimist. Meenus kunagi juhuslikust Barbieraamatust loetud lõiguke, kuidas barbied läksid puhkusereisile ja pakkisid hirmus palju kola kaasa, et saaks ikka paremini puhata. Mina pakkisin kaasa endale suusasaapad ja kelgutamiseks matkasaapad (et külm ja niiske ei hakkaks) ja kergemad matkasaapad (käivad kergemini jalga ja väsitavad vähem) ja sussid. Ja suusatamise riided ja kelgutamise riided ja toasolemise riided. Ja lastele igasugu asju. Ja söögiasju (jogurtit, kohupiima, võileivakraami, teepakke, küpsiseid, mahla, rosinaid-pähkleid, magusat, puuvilja, porgandeid ja idandeid) ja veekeedukannu ja mõned nõud. Kelkusid ja suuski pakkis mees. Auto sai triiki täis. Ei saa ju tarbimispealinna inimene teistmoodi kui tuleb kogu aeg kõvasti tarbida. Aga meie tahtsime seda teha kohapeal, ilma et peaks end kuhugi toiduotsingutele ajama. Et saaks natuke aega rahus olla (ja tarbida), see oli minu soov.
Esimese päeva möllasime lumes. Kõigil oli vaja suusatamas käia ja meie pere vanuselist koosseisu tehes tuleb seda teha ükshaaval. Ja lastega peab veel keegi täiskasvanu kaasas olema. Kui üks laps suusatab, võib juhtuda, et teine kelgutab samal ajal teise täiskasvanuga. Valgehobusemäel on kõvasti liiklust - noored täiskasvanud nt lasevad lumelauaga alla ja kõrval on parkla. Ja mõned muhud on vist paratamatud. Keegi peab lastel ligi olema.
Ja kui just suusatamine ära tüütas, võeti ette kelgutamine. Mina ka kelgutasin. Tore oli. Ja saunas käisime muidugi ka. Ilusas suures puhtas saunas, kuhu ma oleks kaks korda mahtunud pikali viskama. Üksi (lapsed istusid põrandal).
See kõik ei meenutanud küll vähimalgi määral minu soovi looduses olla ja rahu saada. Aga lahe meil oli, see on päris kindel.
Ja väga mõnus oli suusaraja kõrvale sooja tuppa minna ja end voodisse pikali visata. Kena värske toake lõhnas veel puidu järele. Milline sügav vaikus seal valitses! Kui just meie kahese egokunni lärm välja arvata - see tõuseb vahel ikka taevani.
Teisel päeval olime kaunis väsinud, mina ei jaksanud enam hästi suusatada. Valgehobusemäe rajad on hästi järsud ja käänulised. Mina sõitsin kõige parempoolsemat rada kogu aeg. Vasakule keeramine oleks tähendanud kõrgele mäkke ronimist ja siis sama äkilist allatulekut. Sellega katsetasin ma viimati seal mitu aastat tagasi. Rohkem ei taha. Sest isegi ümbermäesõit on keskmise pühapäevasõitja jaoks üsna mägine ettevõte. Aga kogu aeg paremale hoides on ikka veel võimalik sõita ja püsti jääda (lumi oli ka hästi libe, sest mitmendat päeva valitsesid plusskraadid, nii et rajad olid üsna jäised). Käisin jalgsi vaatamas: mõni suusataja on järsematest laskumistest treppi alla tulnud. Ilmselt parem lahendus kui kurvist välja sõita.
Aga sellel ja järgmisel päeval ma leidsin siiski võimalust ka natuke omaette jalutada ja lihtsalt olla. Seda ma olingi ju kõige rohkem igatsenud. Looduses olemist ilma kohustusliku tegemise lisandita.
Selle päeva õhtuks oli meil kohaliku kohviku ainukesest supist ja praest villand, kõigist kaasavõetud näksidest rääkimata, niisiis sõitsime kümne km kaugusele Jänedale Musta Täku talli. Suur hoone, hästi soe ja täitsa tühi. Olime enamuse ajast ainukesed kliendid. Lapsed said vabalt joosta ja peitust mängida, jälle neile uus ja huvitav elamus (nt baaripukid olid seal päris sadulaga puuhobused). Ja me saime minu meelest natuke paremini süüa (vähemalt oli seal üks taimetoit ka menüüs).
Kolmandal päeval ilmutasid ka lapsed juba väsimuse märke. Üsna uskumatu siiski, kui palju jaksavad lapsed joosta, kui neile mõnus kelgumägi ja kelk kätte anda (kas see on ahnus, kui nad selle juures magamisega kokku hoiavad?). Ja meie tüdruk suusatab ka juba päris hästi - vähemalt selle kohta, kui vähe on Tallinna ümber viimastel aastatel olnud selleks võimalust. Poiss ka suusatab, kahese kohta tähendab see, et püsib libistades püsti ja laseb end keppidest mõne meetri vedada, enne kui kukub. Tema tahab nii kiiresti sõita, nagu need onud seal. Ja siis püüab visalt. Ometi üks koht, kus ma tema visaduse üle uhkust võin tunda. Kõigis oma pahandustes on ta ju nii ütlemata järjekindel. Aga õnneks ka kõiges muus. Oleksin vaid ise tublim teda pidevalt asjalikumatele valikutele suunama.
Tagasiteel koju vaatasime üle veel Nelijärve söögikoha, mille menüü oli õige lühikeseks jäänud, ja einestasime Kõrvemaa suusakeskuses. Viisime lapse küla peale ja hakkasime kodumajandusega jändama. Kodu oli ju mitmendat päeva kütmata ja toiduvaba.
Siis mõtlesin veel, et selline poolvaba pühadeaeg ja selline võimalus olla Tallinna lähedal looduses esimeste lumedega ja -- majutusmajas oli meie pere üksi. Ja Jäneda söögikoht ka täitsa tühi (mis neil selle kütmine küll maksma läheb?). Kas inimestel on hirm kulutada? Ei saa ju olla, et kõik oleks paugust vaesunud, koondatuid on siiski üksikud. Ja kas ma üldse sellist juttu siia blogisse kirja panengi, ajan veel inimesi kadedaks. Siis mõtlesin, et panen ikka. Mina ju tohin ometi õnnelik olla. Kõik tohivad. Olge teie ka!
Õnnelikku uut aastat!
Tipp Ja Täpp
reede, 2. jaanuar 2009
Jõuluveedud
Jõulupühad läksid meil seekord väljapuhkamise tähe all. Ma olen mõne kuu olnud koduväliselt üsna hõivatud. Seekord lõpetasin jõulureede lõuna paiku ja arvasin, et nüüd saan kaks nädalat lihtsalt olla. Puhata. Perega olla.
Jõululaupäeva hommikul sain teada, et plaanitud jõuluõhtune vanematekoju minek jääb õe pere haigestumise tõttu ära. Mis tähendas, et ma pean end veel korraks kokku võtma ja enda kodus midagi(gi) korraldama.
Kuusk oli meil õnneks juba püsti ja ehitud, kingid pakitud ja no eks kuigivõrd tuba ka koristatud. Niivõrd-kuivõrd see lastega peres üldse kunagi korda saab. Võtsin siis kodulähedasest väiksest poest, mida sealt võtta andis ja tütre abiga saime väikest viisi hakkama.
Surnuaial käisime ka. See on kuidagi väga ilus. Lund oli ka moe pärast maas ja hästi palju küünlaid. Surnuaiaskäik aitab minul mingit terviklikkuse tunnet hoida. Et ei ole ainult õgimise-kingijagamise püha, vaid ikka mingi sügavam side ja tähendus ka.
Pealegi on lihtsalt abiks kahe sööma vahel natuke jalutada ja millalgi peab käima päkapikk neid pakke kuuse alla panemas (no selle teadustas mu tütar küll ette ära: et kui me läheme, siis ta vist tuleb ja meenutas üksikasjaliselt eelmiste pühade kingisaamise korraldusi... võibla oli abiks, ma nagunii ei jaksanud eriti seda üllatusmomenti välja mängida, üldse see sujus kõik kerges udus).
Kirikusse me ei jõudnud ja kogu hingeline osa jäi minu poolt välja kandmata. Ma olin selleks liiga tühi. Mõne jõululaulu ikka laulsime, aga see tundus mulle kuidagi pooles vinnas olevat. Tütar natuke kurvastas selle üle, aga vähemalt hea, et tal on paremaid mälestusi varematest aegadest.
Jõulupüha hommikul olin siis täitsa väsinud. Poleks hea meelega jaksanud tõustagi. Jõin kohvi ja sõin kooki. Ja kuulasin soome raadiot. Hea oli kuulata. Neil seal on pühade ajal hoopis teine meeleolu. Isegi raadios (eesti raadiot küll ei kuulanud, mulle see profaanne ilkumine ei meeldi, ma pigem hoidun eesti meediast). Meenutasin, kuidas kunagi Soomes jõulupühi pidasin - väga ilus ja hingeline ja terviklik oli. Seda tunnet ja meeleolu olen ise püüdnud kõik need aastad taasluua, aga ainult enda jõududest jääb väheks (seekord nagu polnudki neid omi jõude eriti). Minu ümbrus ja eesti ühiskond laiemalt ei taha eriti tarbimise kihist sügavamale minna. Ja seekord ei jaksanud mina suurt midagi luua.
Nii ma seal siis nukrutsesin ja olin väsinud.
Meie pere issi söötis lastel kõhud putru täis, pakkis asjad kokku ja viis meid Valgehobusemäele suusatama. Ma veel mõtlesin, et mis ta nende suuskadega jändab (Tallinnas oli lund ju väga vähe), ja kas ma viitsingi kaasa minna (diivan ja naisteajakiri tundusid väga ahvatlevad), aga sedasorti väljasõidud on meil tavaliselt toredad või väga toredad, pealegi ei saaks ta ilma minuta suusatama minna, sest pole lapsi kellelegi jätta. Niisiis läksin. Ja see oli võrratu. Me saime ikkagi jõulumeeleolu kui ilusa lumise looduse kogemuse.
Juba paarkümmend kilomeetrit enne kohale jõudmist läksid puud ilusaks lumiseks. Sõitsime libedal teel aeglaselt ja mina muudkui nautisin.
Kohapeal oli ka väga hea. Mina lihtsalt istusin (istumisalusel) lumel ja puhkasin. Ja mees läks lastega kelgutama. Ja pärast olin mina nendega ja mees käis suusatamas ja saunas. Väga hea rahulik oli olla, kuigi seal kelgutamas oli kahtlemata teisi inimesi ka. Sõime suppi ja praadi. Siis ma ütlesin, et käin veel korraks metsas ära, leppisime kokku, et tulen 25 minuti pärast auto juurde ja hakkame minema.
Pime oli. Läksin seitse minutit ühte rada edasi ja siis jäin sinna peatuma. Mul oli 11 minutit aega, enne kui tagasi pidi minema hakkama. Mul oli seal väga hea olla. Siis läksingi tagasi ja me sõitsime koju.
Tagasiteel mõtlesin, et see oli nüüd selline linlase metsaskäik. Mõõdetud 11 minutit vaikust ja rahu. Ja helistasin ja panin meile Valgehobusemäele toa kinni. Et saaks ehk mõne tunni ja minuti seda rahu juurde.
PS Pärast pühi ma jõudsin lõpuks kirikusse ka: saime kingiks Moskva Patriarhaadi koori kontserdi piletid ja see oli väga tore. Tervendav muusika. Ma olen väga tänulik.
Tipp Ja Täpp
Jõululaupäeva hommikul sain teada, et plaanitud jõuluõhtune vanematekoju minek jääb õe pere haigestumise tõttu ära. Mis tähendas, et ma pean end veel korraks kokku võtma ja enda kodus midagi(gi) korraldama.
Kuusk oli meil õnneks juba püsti ja ehitud, kingid pakitud ja no eks kuigivõrd tuba ka koristatud. Niivõrd-kuivõrd see lastega peres üldse kunagi korda saab. Võtsin siis kodulähedasest väiksest poest, mida sealt võtta andis ja tütre abiga saime väikest viisi hakkama.
Surnuaial käisime ka. See on kuidagi väga ilus. Lund oli ka moe pärast maas ja hästi palju küünlaid. Surnuaiaskäik aitab minul mingit terviklikkuse tunnet hoida. Et ei ole ainult õgimise-kingijagamise püha, vaid ikka mingi sügavam side ja tähendus ka.
Pealegi on lihtsalt abiks kahe sööma vahel natuke jalutada ja millalgi peab käima päkapikk neid pakke kuuse alla panemas (no selle teadustas mu tütar küll ette ära: et kui me läheme, siis ta vist tuleb ja meenutas üksikasjaliselt eelmiste pühade kingisaamise korraldusi... võibla oli abiks, ma nagunii ei jaksanud eriti seda üllatusmomenti välja mängida, üldse see sujus kõik kerges udus).
Kirikusse me ei jõudnud ja kogu hingeline osa jäi minu poolt välja kandmata. Ma olin selleks liiga tühi. Mõne jõululaulu ikka laulsime, aga see tundus mulle kuidagi pooles vinnas olevat. Tütar natuke kurvastas selle üle, aga vähemalt hea, et tal on paremaid mälestusi varematest aegadest.
Jõulupüha hommikul olin siis täitsa väsinud. Poleks hea meelega jaksanud tõustagi. Jõin kohvi ja sõin kooki. Ja kuulasin soome raadiot. Hea oli kuulata. Neil seal on pühade ajal hoopis teine meeleolu. Isegi raadios (eesti raadiot küll ei kuulanud, mulle see profaanne ilkumine ei meeldi, ma pigem hoidun eesti meediast). Meenutasin, kuidas kunagi Soomes jõulupühi pidasin - väga ilus ja hingeline ja terviklik oli. Seda tunnet ja meeleolu olen ise püüdnud kõik need aastad taasluua, aga ainult enda jõududest jääb väheks (seekord nagu polnudki neid omi jõude eriti). Minu ümbrus ja eesti ühiskond laiemalt ei taha eriti tarbimise kihist sügavamale minna. Ja seekord ei jaksanud mina suurt midagi luua.
Nii ma seal siis nukrutsesin ja olin väsinud.
Meie pere issi söötis lastel kõhud putru täis, pakkis asjad kokku ja viis meid Valgehobusemäele suusatama. Ma veel mõtlesin, et mis ta nende suuskadega jändab (Tallinnas oli lund ju väga vähe), ja kas ma viitsingi kaasa minna (diivan ja naisteajakiri tundusid väga ahvatlevad), aga sedasorti väljasõidud on meil tavaliselt toredad või väga toredad, pealegi ei saaks ta ilma minuta suusatama minna, sest pole lapsi kellelegi jätta. Niisiis läksin. Ja see oli võrratu. Me saime ikkagi jõulumeeleolu kui ilusa lumise looduse kogemuse.
Juba paarkümmend kilomeetrit enne kohale jõudmist läksid puud ilusaks lumiseks. Sõitsime libedal teel aeglaselt ja mina muudkui nautisin.
Kohapeal oli ka väga hea. Mina lihtsalt istusin (istumisalusel) lumel ja puhkasin. Ja mees läks lastega kelgutama. Ja pärast olin mina nendega ja mees käis suusatamas ja saunas. Väga hea rahulik oli olla, kuigi seal kelgutamas oli kahtlemata teisi inimesi ka. Sõime suppi ja praadi. Siis ma ütlesin, et käin veel korraks metsas ära, leppisime kokku, et tulen 25 minuti pärast auto juurde ja hakkame minema.
Pime oli. Läksin seitse minutit ühte rada edasi ja siis jäin sinna peatuma. Mul oli 11 minutit aega, enne kui tagasi pidi minema hakkama. Mul oli seal väga hea olla. Siis läksingi tagasi ja me sõitsime koju.
Tagasiteel mõtlesin, et see oli nüüd selline linlase metsaskäik. Mõõdetud 11 minutit vaikust ja rahu. Ja helistasin ja panin meile Valgehobusemäele toa kinni. Et saaks ehk mõne tunni ja minuti seda rahu juurde.
PS Pärast pühi ma jõudsin lõpuks kirikusse ka: saime kingiks Moskva Patriarhaadi koori kontserdi piletid ja see oli väga tore. Tervendav muusika. Ma olen väga tänulik.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 20. detsember 2008
Püüdlustest
Poiss tõi hommikul värske Tähekese ja ütles, et tema tahab ka niisugust laeva saada. Tähekese tagakaanel oli Lego reklaam. Ütlesin siis tütrele, et näe kui kaval plaan on müügimeestel. Panevad lasteajakirja taha enda toote pildi ja siis kõik lapsed hakkavad seda tahtma ja ütlevad emale-isale, et osta mulle ka selline. Tütar noogutas ja ütles, et jah, tõesti kaval plaan, aga alati ei ole tagakaanel reklaami. Nt oktoobrinumbri tagakaanel ei ole.
Praegu koristades leidsin oktoobri Tähekese (nojah, ei ole meil need asjad alati nii ilusti virnastatud, kui võiks). Ja vaatasin: tõesti, tagakaanel on hoopis koomiks. See on müstiline, mida mu tütar kõike mäletab (see näide võib jätta mulje, nagu ta ehk arvas seda, aga ta võib tohutu täpsusega kirjeldada mitme aasta taguseid olukordi ja asju; ja ta teeb seda pidevalt).
Minus tekitab see imetluse- ja ehmatusevärinaid. Ta mäletab siis ju kõike halba ka. Mh minu piiratust ja ebameeldivaid olukordi. Ta ei heida mulle midagi ette. Aga ma ise tean, et ma pole täiuslik. Ja nad panevad selle mulle pidevalt silma ette.
Praegu nt tulid tuppa ja poiss ütles: näe, ta ei koristagi (jah, toksisin siin seda juttu). Ma olin nad õue lumega mängima saatnud, et saaksin rahus koristada ja pärast saaks kuuse tuppa tuua. Ja nüüd olen jälle teolt tabatud.
Ma ei saa isegi lubada, et homme hakkan tubliks. Sest ma nagunii eksin millegiga jälle, kuidas ka ei püüaks (nad vist teavad, et ma püüan ja sellepärast näitavadki, kust veel midagi puudu on -- igalt poolt).
Tipp Ja Täpp
Praegu koristades leidsin oktoobri Tähekese (nojah, ei ole meil need asjad alati nii ilusti virnastatud, kui võiks). Ja vaatasin: tõesti, tagakaanel on hoopis koomiks. See on müstiline, mida mu tütar kõike mäletab (see näide võib jätta mulje, nagu ta ehk arvas seda, aga ta võib tohutu täpsusega kirjeldada mitme aasta taguseid olukordi ja asju; ja ta teeb seda pidevalt).
Minus tekitab see imetluse- ja ehmatusevärinaid. Ta mäletab siis ju kõike halba ka. Mh minu piiratust ja ebameeldivaid olukordi. Ta ei heida mulle midagi ette. Aga ma ise tean, et ma pole täiuslik. Ja nad panevad selle mulle pidevalt silma ette.
Praegu nt tulid tuppa ja poiss ütles: näe, ta ei koristagi (jah, toksisin siin seda juttu). Ma olin nad õue lumega mängima saatnud, et saaksin rahus koristada ja pärast saaks kuuse tuppa tuua. Ja nüüd olen jälle teolt tabatud.
Ma ei saa isegi lubada, et homme hakkan tubliks. Sest ma nagunii eksin millegiga jälle, kuidas ka ei püüaks (nad vist teavad, et ma püüan ja sellepärast näitavadki, kust veel midagi puudu on -- igalt poolt).
Tipp Ja Täpp
pühapäev, 7. detsember 2008
Armastus või raha
Käisime eile lastekirjanduse keskuse muinasjututunnil. Laupäeviti räägitakse seal lastele muinasjutte. Viimati nt mõni nädal tagasi rääkis Piret Päär loo väga vaesest Timist ja väga vaesest Maryst, kes armastuse pärast paari heitsid, kuigi neil polnud isegi pulmapäeval midagi süüa ja külarahvas pööras neile nende mõtlematuse pärast selja. Siis tuli neile appi Iirimaa kõige kuulsam viiulimängija, tänu kellele nad said oma elu alustuseks ainelist tuge ja külarahvas leppis nendega ära. Ja see viiulimängija tuli appi selle pärast, et nemad olid abiellunud armastuse, mitte raha pärast.
Eile kuulsin vastupidist lugu. Püha Nikolaus käis tormi tõttu vaesunud kaupmehe tütardele ja hiljem ka kaupmehele endale kotitäite viisi kulda vinnamas selleks, et tütred mehele saaksid - sest kes neid ilusaid usinaid neide ikka ilma varanduseta tahaks. Ja tolle viimase loo pidid väiksed lapsukesed (eile olid kuulama tulnud umbes kahe- kuni kuueaastased lapsed ja üks u 12aastane poiss) ette mängima. See polnud enamikule jõukohane ja paljudele paistis olevat vastumeelt, aga teha polnud ka midagi. Esinejal ei paistnud teist plaani olevat.
Etendasin siis minagi, et oma väiksemat last hädast välja aidata. Oleks kuidagi kohatu tundunud vastu ka puigelda. Aga no tõesti. Kas mu laps õppis nüüd, et meheleminekuks peab tal kullakott olema? See Nikolause lugu ja tema motiivid jäid selles etluses ikka täitsa kõrvale. Igaks juhuks jutustasime pärast kodus tütrega koos tolle mõne nädala taguse Piret Päärilt kuuldud loo ka üle. Meile meeldis tema stiil rohkem. Mulle ja mu tütrele meeldib Piret Päär väga. Tema jutustatud lood jäävad lisaks kõigele ka imeliselt hästi meelde. Tõeliselt kurb, et tema enam kauge maa tagant meile lugusid rääkima ei tule ning tema asemele on võetud selline noor inimene, kel vist lastega eriti kogemust ei ole.
Ja pealegi ma arvan, et meil liialdatakse nende aktiivõpetega igal pool ja alailma. Eelkoolieas võiks laps ometi mõnuga juttu kuulata. Et koguda ja vaimselt ja emotsionaalselt rikastuda. Aga ei. Sunnitakse juba maast madalast keegi olema ja midagi tegema. Jagama enne, kui on jõutud koguda.
(Mõtlen veidi järele, kas see seisukohavõtt on õigustatud: tegemist on ju imekauni keskuse pühendunud töötajate suurepärase algatusega pakkuda lastele harivat ajaviidet, mis perele ei maksa midagi ning eesmärk on õilis. On ikka õigus: kui me oleme hädas, et noored inimesed käituvad amoraalsel viisil, siis on väärtuskasvatus igaühe teha ja arvata.)
Mõlemal korral on pärastpoole olnud ka klassikalise muusika kontsert, eile nt mängisid muusikakooli lapsed viiulit ja see oli väga tore. Tohtis lihtsalt kuulata ja nautida.
Tipp Ja Täpp
Eile kuulsin vastupidist lugu. Püha Nikolaus käis tormi tõttu vaesunud kaupmehe tütardele ja hiljem ka kaupmehele endale kotitäite viisi kulda vinnamas selleks, et tütred mehele saaksid - sest kes neid ilusaid usinaid neide ikka ilma varanduseta tahaks. Ja tolle viimase loo pidid väiksed lapsukesed (eile olid kuulama tulnud umbes kahe- kuni kuueaastased lapsed ja üks u 12aastane poiss) ette mängima. See polnud enamikule jõukohane ja paljudele paistis olevat vastumeelt, aga teha polnud ka midagi. Esinejal ei paistnud teist plaani olevat.
Etendasin siis minagi, et oma väiksemat last hädast välja aidata. Oleks kuidagi kohatu tundunud vastu ka puigelda. Aga no tõesti. Kas mu laps õppis nüüd, et meheleminekuks peab tal kullakott olema? See Nikolause lugu ja tema motiivid jäid selles etluses ikka täitsa kõrvale. Igaks juhuks jutustasime pärast kodus tütrega koos tolle mõne nädala taguse Piret Päärilt kuuldud loo ka üle. Meile meeldis tema stiil rohkem. Mulle ja mu tütrele meeldib Piret Päär väga. Tema jutustatud lood jäävad lisaks kõigele ka imeliselt hästi meelde. Tõeliselt kurb, et tema enam kauge maa tagant meile lugusid rääkima ei tule ning tema asemele on võetud selline noor inimene, kel vist lastega eriti kogemust ei ole.
Ja pealegi ma arvan, et meil liialdatakse nende aktiivõpetega igal pool ja alailma. Eelkoolieas võiks laps ometi mõnuga juttu kuulata. Et koguda ja vaimselt ja emotsionaalselt rikastuda. Aga ei. Sunnitakse juba maast madalast keegi olema ja midagi tegema. Jagama enne, kui on jõutud koguda.
(Mõtlen veidi järele, kas see seisukohavõtt on õigustatud: tegemist on ju imekauni keskuse pühendunud töötajate suurepärase algatusega pakkuda lastele harivat ajaviidet, mis perele ei maksa midagi ning eesmärk on õilis. On ikka õigus: kui me oleme hädas, et noored inimesed käituvad amoraalsel viisil, siis on väärtuskasvatus igaühe teha ja arvata.)
Mõlemal korral on pärastpoole olnud ka klassikalise muusika kontsert, eile nt mängisid muusikakooli lapsed viiulit ja see oli väga tore. Tohtis lihtsalt kuulata ja nautida.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 29. november 2008
Päkapikumäng
Täna hommikul mängisid lapsed päkapikumängu. Väike läks teise tuppa, pani ukse kinni ega tohtinud enne tulla, kui suurem ütleb. Suurem läks ja võttis kapist kommikausist kaks kommi ja pani need aknalauale. Siis võis väike ka tulla ja nad hakkasid kommi sööma.
Eile arutasime lapsevanemad omavahel, et kas nad usuvad päkapikke ja jõuluvanu või mitte. Ei tea tõesti. Aga peaasi, et kommi saab. Esmaspäevast siis ametlikult.
Tipp Ja Täpp
Eile arutasime lapsevanemad omavahel, et kas nad usuvad päkapikke ja jõuluvanu või mitte. Ei tea tõesti. Aga peaasi, et kommi saab. Esmaspäevast siis ametlikult.
Tipp Ja Täpp
teisipäev, 25. november 2008
Odavad lapsed
Tänases Postimehes kirjutab Roy Strider, et peaks illegaalseid lasteaedu looma, et oleks lastel lasteaiakoht üldse olemas. Ma olen paljude autori seisukohtadega nõus, mis puudutavad vanemapalga maksmist ja lasteaiakohtade teemat ja seda ka, et on suur ebaõiglus osa peresid sellest ilma jätta.
Nojah. Kohti peaks looma, aga miks illegaalseid? Vähemalt Tallinnas on võimalik luua perepäevahoid, mis toimib lapse ja pere jaoks sageli just nagu lasteaed (juhendajad on pühendunud õpetajad, päevakava on sama mis munitsipaallasteaias, toit on korralik ja kohal käivad kindlad nimekirja kuuluvad lapsed - see viimane on turvatundeks ja lapse arenguks ülioluline). Samas on perepäevahoiu loomisel linna piirangud kuni kümme last hoidja kohta (alla kolmeaastaseid loetakse kahe eest) lastele just paremad kui suurte lasteaedade 24 last rühmas. Perepäevahoius käiva lapse vanematele makstakse taotluse esitamise korral 1865 krooni kuus toetust.
Ja miks näha kohalike omavalitsuste töö tegematajätmises laiskust ja lohakust? Minu meelest on see pigem sedasorti kokkuhoid. Uue suure lasteaia ehitamine maksab miljoneid. Ühe lasteaiakoha maksumus Tallinna linnale on 22 000 krooni aastas, sellele lisandub aeg-ajalt veel (mitme)miljonilisi kapitaalremondi kulutusi fassaadi või torustiku või katuse uuendamiseks. Sulaselge kokkuhoid on mitte neid kulutusi teha, sest mingeid sanktsioone ka ei järgne (kas mõni omavalitsusjuht tunneb isiklikku vastutust sündimata jäänud laste pärast põhjusel, et tema on oma töö tegemata ja lasteaiakohad loomata jätnud?). Lapsed saavad hoitud ju niikuinii. Kusagil nad ju ikka on. Kui nad juba on mingil põhjusel sündinud.
Ja sulaselge kokkuhoid on ka lapsi lasteaias hoida nii väikese kohamaksumuse hinnaga. Päris selge on, et selle raha eest tänapäeval mõistlikku kvaliteeti pakkuda pole lihtsalt võimalik (sest rühm on liiga suur ja madalapalgaline ületöötanud on lasteaiaõpetaja liiga väsinud).
[Samas ma ei arva, et munitsipaallasteaed oleks laste jaoks parim kasvukeskkond. Munitsipaallasteaed on haridussüsteemi osa ja selle hädad algavad ka juba lasteaias. Selles mõttes on isegi hea, et mõned lapsed saavad muul viisil hoitud - lasteaiakohtade nappus, aga ka selle süsteemi ilmsed nõrkused on ju praeguse perepäevahoiusüsteemi ema. Aga neid, kellele sedagi abi pole jagunud, see ilmselt ei lohuta.]
Ma arvan, et lapsed on paremat väärt. Seda ma arvan alati.
Ja kui mina ka ei viitsi seda neile alati anda, siis miks teisedki peaks.
Tipp Ja Täpp
Nojah. Kohti peaks looma, aga miks illegaalseid? Vähemalt Tallinnas on võimalik luua perepäevahoid, mis toimib lapse ja pere jaoks sageli just nagu lasteaed (juhendajad on pühendunud õpetajad, päevakava on sama mis munitsipaallasteaias, toit on korralik ja kohal käivad kindlad nimekirja kuuluvad lapsed - see viimane on turvatundeks ja lapse arenguks ülioluline). Samas on perepäevahoiu loomisel linna piirangud kuni kümme last hoidja kohta (alla kolmeaastaseid loetakse kahe eest) lastele just paremad kui suurte lasteaedade 24 last rühmas. Perepäevahoius käiva lapse vanematele makstakse taotluse esitamise korral 1865 krooni kuus toetust.
Ja miks näha kohalike omavalitsuste töö tegematajätmises laiskust ja lohakust? Minu meelest on see pigem sedasorti kokkuhoid. Uue suure lasteaia ehitamine maksab miljoneid. Ühe lasteaiakoha maksumus Tallinna linnale on 22 000 krooni aastas, sellele lisandub aeg-ajalt veel (mitme)miljonilisi kapitaalremondi kulutusi fassaadi või torustiku või katuse uuendamiseks. Sulaselge kokkuhoid on mitte neid kulutusi teha, sest mingeid sanktsioone ka ei järgne (kas mõni omavalitsusjuht tunneb isiklikku vastutust sündimata jäänud laste pärast põhjusel, et tema on oma töö tegemata ja lasteaiakohad loomata jätnud?). Lapsed saavad hoitud ju niikuinii. Kusagil nad ju ikka on. Kui nad juba on mingil põhjusel sündinud.
Ja sulaselge kokkuhoid on ka lapsi lasteaias hoida nii väikese kohamaksumuse hinnaga. Päris selge on, et selle raha eest tänapäeval mõistlikku kvaliteeti pakkuda pole lihtsalt võimalik (sest rühm on liiga suur ja madalapalgaline ületöötanud on lasteaiaõpetaja liiga väsinud).
[Samas ma ei arva, et munitsipaallasteaed oleks laste jaoks parim kasvukeskkond. Munitsipaallasteaed on haridussüsteemi osa ja selle hädad algavad ka juba lasteaias. Selles mõttes on isegi hea, et mõned lapsed saavad muul viisil hoitud - lasteaiakohtade nappus, aga ka selle süsteemi ilmsed nõrkused on ju praeguse perepäevahoiusüsteemi ema. Aga neid, kellele sedagi abi pole jagunud, see ilmselt ei lohuta.]
Ma arvan, et lapsed on paremat väärt. Seda ma arvan alati.
Ja kui mina ka ei viitsi seda neile alati anda, siis miks teisedki peaks.
Tipp Ja Täpp
Ühiskonna selgroost
Postimehe laupäevalisas oli Aivar Halleri artikkel haridusest kui ühiskonna selgroost. Ja et selle selgrooga on meil miskit mäda. Seda, et hariduses on miskit mäda, arvavad minu tutvuskonnas paljud lapsevanemad, kelle lapsed on otsaga kooli jõudnud (lasteaiaga ollakse enam rahul).
Olen vahel mõelnud, et miks peaks lapsed tegema 12 aastat tuima tööd kohas, mis neile ei meeldi. Mina küll ei tahaks. Ja selles vanuses on 12 aastat peagu kogu nende elu.
Meenus ühe tuttava jutt positiivsetest ja negatiivsetest katalüsaatoritest (tuttav oli seda kuulnud Mai Väljataga käest, no selline naised saunas räägivad). Et kuni me pole valmis arenema vabast tahtest, vajame mingeid takistusi ja raskusi, mis meid tööle paneks ja sunniks end vaimses mõttes liigutama. Küllap meie ühiskond siis vajab praegu tõsiseid raskusi ja takistusi, kui meie haridussüsteemil kõik need vead küljes on, mis seal artiklis üles loetud (võibla ongi, ja võibla on mõni viga veel, mis sinna kirja ei mahtunud). Mina ka ei viitsiks areneda midagi, kui mul kõik ilusti jookseks. Just raskused panevad tööle ja pingutama. Ilmselt me vajame praegu seda õnnetut haridussüsteemi sellisena nagu ta on. Ilmselt me vajame oma laste kannatusi. Ilmselt veel kaua aega.
Ja kui ma ise pole valmis "kõrgemal" viisil ehk siis positiivsete katalüsaatorite toel edasi minema, vaid vajan tööks endaga nt oma laste kannatuste nägemist, siis ma ei looda ka meie ühiskonnalt palju enamat: valmisolekut haridussüsteem kui ühiskonna selgroog lihtsalt õigesti paika panna.
Aga lastest on ikka kahju. Ja meie ühiskonnast ka.
Tipp Ja Täpp
Olen vahel mõelnud, et miks peaks lapsed tegema 12 aastat tuima tööd kohas, mis neile ei meeldi. Mina küll ei tahaks. Ja selles vanuses on 12 aastat peagu kogu nende elu.
Meenus ühe tuttava jutt positiivsetest ja negatiivsetest katalüsaatoritest (tuttav oli seda kuulnud Mai Väljataga käest, no selline naised saunas räägivad). Et kuni me pole valmis arenema vabast tahtest, vajame mingeid takistusi ja raskusi, mis meid tööle paneks ja sunniks end vaimses mõttes liigutama. Küllap meie ühiskond siis vajab praegu tõsiseid raskusi ja takistusi, kui meie haridussüsteemil kõik need vead küljes on, mis seal artiklis üles loetud (võibla ongi, ja võibla on mõni viga veel, mis sinna kirja ei mahtunud). Mina ka ei viitsiks areneda midagi, kui mul kõik ilusti jookseks. Just raskused panevad tööle ja pingutama. Ilmselt me vajame praegu seda õnnetut haridussüsteemi sellisena nagu ta on. Ilmselt me vajame oma laste kannatusi. Ilmselt veel kaua aega.
Ja kui ma ise pole valmis "kõrgemal" viisil ehk siis positiivsete katalüsaatorite toel edasi minema, vaid vajan tööks endaga nt oma laste kannatuste nägemist, siis ma ei looda ka meie ühiskonnalt palju enamat: valmisolekut haridussüsteem kui ühiskonna selgroog lihtsalt õigesti paika panna.
Aga lastest on ikka kahju. Ja meie ühiskonnast ka.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 22. november 2008
Pildimaailm meis ja meie ümber
Keila erakooli Läte korraldatud loengusarja kolmandas loengus rääkis Rosma kooli õpetaja Külli Volmer pildist laiemas tähenduses. Kui meie silm kombib justkui nähtamatu kiirega maailma, tekib sellest pilt nii silmapõhja kui meie hinge. Silmapõhjast asendub see järgmisel sekundi murdosal järgmise pildiga, kuid hinges me kanname kaua aega erinevaid pilte, mida me oleme näinud. Peale meid ümbritseva füüsilise maailma piltide on ka kodeeritud maailma pildid e tekstid ja reklaampildid.
Lisaks füüsilisele silmale on ka hingesilm, millega näeb minevikku (meenutus) ja tulevikku (unelus), ning vaimusilm, mis annab looja nägemise: visioonid ja impulsid, mis tahtega liitudes võivad vormuda loovateks tegudeks.
Pilt on alati ka uudis või teade millestki. Inimesel on loomulik tarve ühenduda maailmaga ja sama loomulik tarve välismaailmale vastata. Kui infot on liiga palju (nt nagu läbi linna minnes), siis inimene sulgub hingeliselt ja see on kaitsereaktsioon. Kui loomulik tarve vastata ja maailmaga suhestuda jääb rahuldamata, sest infot on lihtsalt liiga palju, tekib enda väiksuse tunne.
Täiskasvanu kaitseb end piltide hulga eest, olgu siis teadlikult või mitte, aga eelkooliealisel lapsel need kaitsed veel ei tööta. Vastsündinu tahab emapiima kaudu emaga ühendust saada – ema on tema maailm, väike tita tahab kõike katsuda ja suhu pista. Siis tahab laps mängida kõigega ja olla kõigega ka hingeliselt seotud. Kolme- kuni kuueaastasel lapsel on loomulik tarve olla maailmaga totaalselt ühendatud ja ta võtab kõik vastu, pealegi on ta jäljendamise eas. Seepärast peaks täiskasvanu kaitsma last liigse info eest.
Tänapäeva meedia põhineb nägemismeele kasutamisel ega paku puutemeelele midagi.
Salutogenees on õpetus tervekstegevatest faktoritest (nagu patogenees on õpetus haigekstegevatest faktoritest). Salutogeneesi rajaja Aaron Antonovsky uuris Teise maailmasõja ajal rasketes tingimustes hingeliselt ja kehalt terveks jäänud inimesi, et teada saada, mis on nende hea tervise põhjuseks ja leidis, et nende inimeste puhul oli tegemist koherentsustundega e need inimesed suutsid luua ühtsustunde maailmaga ja see ühtsustunne hoidis nad tervena. Antonovsky arvas, et see on lapsepõlves omandatud võime, hilisemad uurijad on leidnud, et ühtsustunnet on võimalik arendada ka täiskasvanueas keskkonnas, kus on väga terviklikud inimesed ja terved suhted. Maailmas on palju sotsiaalteraapilisi kogukondi (nt Camphilli külasid), kus sellega tegeldakse.
Lektor rääkis ka ühest dekabristi abikaasast, kes järgnes oma mehele Siberisse ning seal 30 aasta jooksul imelisi asju korda saatis (rajas Siberi esimese teatri ja lõi üsna tühjalt kohalt kultuurielu), olukorras, kus tal tuli toime tulla Siberi vangilaagrite üliraskete olude ning tiisikushaige mehe põetamise, oma laste ja teiste lähedaste surmaga. Too naine oli pärit vene aadli perest, kus lastele jagus lõpmata palju soojust ja armastust, neile valiti parimad hoidjad ja nendega tegeldi. Ja selline lapsepõlv annab tugeva elujõudude baasi, mille toel saab eluraskustest läbi. [Mul oli lõpmata hea seda kuulda, sest olen kuulnud arvamust, et mina hellitan oma lapsed ära, kui hoian neid mõnest halvast eemale ja püüan teadlikult luua keskkonda, kus nad tunneksid end turvaliselt ja hästi.]
Veel oli juttu meelte arengust. Rudolf Steineri järgi on inimesel 12 meelt. Alumiste meeltega uurib ja tunnetab inimene maailma. Kõrgemate meelte kaudu saame teada asjade olemusest. Meeled on ülevalt alla reastatud nii.
Minameel (kõrgeim)
mõttemeel
sõnameel
kuulmismeel
(keskmised meeled)
haistmine
maitsmine
soojusmeel
nägemine
(alumised meeled)
tasakaalumeel
liikumismeel
elumeel
kompimine
Alumised meeled arenevad lapsepõlves ning viivad ülemiste meelte arenguni. Kompimismeelele tuginedes areneb välja Minameel. Hästi arenenud elumeel (tervena seda ei taju) toetab mõttemeele arengut. Liikumismeelele tuginedes areneb välja sõnameel (laps ei saa korraga teha ja kõnelda). Tasakaalumeelele tuginedes areneb välja kuulmismeel (tasakaaluorgan asub sisekõrvas).
Tasakaalumeele arenguks on vaja tasakaalu lapse elus ning kehalisi tasakaaluharjutusi. Liikumismeelt arendab mõttekas liikumine – väikelapse loomulik liikumine on kaootiline, täiskasvanu saab juhtida last mängima, rütmisalmi järgi end liigutama, lisaks loomulik jäljendamine. See kõik on aluseks loomulikule kõneosavusele ning kõne mõistmisele.
Minameel on kõrgeim meel, see pole seotud egoga, nagu sageli arvatakse, vaid kannab kõrgemaid impulsse, see on seotud inimese võimega anda end vabatahtlikult teiste teenistusse (nt pere- ja töösuhetes). Kompimisvajaduse rahuldamine titaeas on seotud võimega haarata teise inimese Mina. Oluline ka see, et kombitav oleks looduslik, mitte tehismaterjal.
Telekavaatamine ei toida ühtki meelt peale nägemise. Kuid silmalihased ei tee telerit vaadates tööd, sest teleripilt moodustub valgustäppidest, mis vahetuvad 25 korda sekundis. Kuna silm ei suuda nii kiiret liikumist haarata, tekib akommodatsioon e jõllitav pilk. Silma aktiivsus kaob, sest ei leia pidepunkti.
Lisaks ei juhi telerit vaadates meie pilku mitte enda huvi, vaid võõras tahe. Ka vaateväli on väga ahas, kui muidu on inimese nägemisnurk 200 kraadi, siis telekat vaadates u 6-7 kraadi.
Kui inimene vaatab põnevat filmi, läheb emotsioon sellega kaasa, kuid keha on paigal. Keha eritab hirmsat asja nähes sama hirmuhormooni, mis ta eluski eritaks, kuid seda ei kasutata ära – nt põgenemiseks. Tekib aine üleküllus ja mürgitus ja selle tagajärjel stress. Veel on ajulaineid uurides teada saadud, et ärkvelolekus on inimene enamasti beetatasandil 14-30 Hz, unistades, mediteerides, aga ka hüpnoosis alfatasandil 8-13 Hz. Telerivaatamine sarnaneb hüpnoosile, sest siis on ajulainete võnkesagedus madalam: inimene on mõjutustele vastuvõtlikum. Lisaks kulutab inimene telerivaatamise ajal 12-16% vähem energiat kui puhkeseisundis (mh selle tõttu, et silmalihaste töö peatamine annab kogu kehale signaali töö lõpetamise kohta).
TV-vaatamise hea külg on see, et ta sunnib inimest ärkama, märkama, piire seadma ja otsustama (kasvõi seda, millist kanalit valida). See pakub võimaluse tugevdada oma Mina e looja-kvaliteeti.
Inimene ongi looja – tahab ise midagi teha. Kuidas waldorfkool toetab lapse arengut loovaks inimeseks, vastandina passiivsele tarbivale inimesele?
• Aegaandmine. Loominguks on vaja aega. Tarbijal pole aega, loojal on. Perioodõpe võimaldab süvenemist nii õpetajal kui lapsel, maailma haaramiseks kulub aega.
• Aine töötatakse mitmekülgselt läbi: vaadeldakse, kuulatakse, jutustatakse, tehakse. Isetegemise kaudu kasvades ka hinges mõistetakse ainet paremini.
• Pildiline õpetamine. Õpetatakse lastele arusaadavate võrdpiltide kaudu.
• Kunsti- ja oskusainete suur osakaal kuni keskkooli lõpuni välja.
• Sotsiaalsuse teadlik arendamine (suhtlemine), numbrilise hindamise puudumine (võimaldaks reastada).
• Ühised rütmiharjutused, matkad, näidendiprojektid jms.
• Õpetaja kui autoriteedi eeskuju e aktiivse loova isiku mõju. Õpetaja on teinud suure tahteotsuse võtta omale klass ning sellega koos minna läbi aastate. Selle tööga kaasneb pidev enesetäiendus erinevates ainetes, vaimustuseallikate otsimine ja muidugi ka loobumised.
Waldorfpedagoogika puhul ei ole tegemist vabakasvatusega, millega seda sageli ekslikult seostatakse, sest eesmärk näib olevat sama: vaba inimene. Vabakasvatus tuli mõistena kasutusele 1960. aastate laste ajal, sest nende vanemate ideaaliks oli vaba inimene. Ja siis kasvatati lapsi tõesti kõikidest piirangutest vabana. Paljud uuringud on näidanud, et liiga vabalt kasvatatud lapsed tunnevad täiskasvanueas vajadust autoriteedi järele ja ebakindlust. Pragmaatiline loogika, et lapsele vabadust andes kasvab vaba täiskasvanu, ei kehti. Ülo Vooglaid on öelnud, et loomingu eeldus on vabadus, vabaduse eeldus on kord.
Seega tuleb alustada korrast, struktuuridest. Täpselt ja õigesti määratletud piiride sees saab areneda vabadus (kui luustik puuduks, oleks inimene umbes et mollusk, kes ei saaks end liigutada – vabadusest oleks asi kaugel). Kõige sees peab olema kord. Lapsele on hea kogeda täiskasvanu Minajõudu.
Järgmine loeng ja õpituba on kahe nädala pärast reedel (vt kolm sissekannet allpool).
Tipp Ja Täpp
Lisaks füüsilisele silmale on ka hingesilm, millega näeb minevikku (meenutus) ja tulevikku (unelus), ning vaimusilm, mis annab looja nägemise: visioonid ja impulsid, mis tahtega liitudes võivad vormuda loovateks tegudeks.
Pilt on alati ka uudis või teade millestki. Inimesel on loomulik tarve ühenduda maailmaga ja sama loomulik tarve välismaailmale vastata. Kui infot on liiga palju (nt nagu läbi linna minnes), siis inimene sulgub hingeliselt ja see on kaitsereaktsioon. Kui loomulik tarve vastata ja maailmaga suhestuda jääb rahuldamata, sest infot on lihtsalt liiga palju, tekib enda väiksuse tunne.
Täiskasvanu kaitseb end piltide hulga eest, olgu siis teadlikult või mitte, aga eelkooliealisel lapsel need kaitsed veel ei tööta. Vastsündinu tahab emapiima kaudu emaga ühendust saada – ema on tema maailm, väike tita tahab kõike katsuda ja suhu pista. Siis tahab laps mängida kõigega ja olla kõigega ka hingeliselt seotud. Kolme- kuni kuueaastasel lapsel on loomulik tarve olla maailmaga totaalselt ühendatud ja ta võtab kõik vastu, pealegi on ta jäljendamise eas. Seepärast peaks täiskasvanu kaitsma last liigse info eest.
Tänapäeva meedia põhineb nägemismeele kasutamisel ega paku puutemeelele midagi.
Salutogenees on õpetus tervekstegevatest faktoritest (nagu patogenees on õpetus haigekstegevatest faktoritest). Salutogeneesi rajaja Aaron Antonovsky uuris Teise maailmasõja ajal rasketes tingimustes hingeliselt ja kehalt terveks jäänud inimesi, et teada saada, mis on nende hea tervise põhjuseks ja leidis, et nende inimeste puhul oli tegemist koherentsustundega e need inimesed suutsid luua ühtsustunde maailmaga ja see ühtsustunne hoidis nad tervena. Antonovsky arvas, et see on lapsepõlves omandatud võime, hilisemad uurijad on leidnud, et ühtsustunnet on võimalik arendada ka täiskasvanueas keskkonnas, kus on väga terviklikud inimesed ja terved suhted. Maailmas on palju sotsiaalteraapilisi kogukondi (nt Camphilli külasid), kus sellega tegeldakse.
Lektor rääkis ka ühest dekabristi abikaasast, kes järgnes oma mehele Siberisse ning seal 30 aasta jooksul imelisi asju korda saatis (rajas Siberi esimese teatri ja lõi üsna tühjalt kohalt kultuurielu), olukorras, kus tal tuli toime tulla Siberi vangilaagrite üliraskete olude ning tiisikushaige mehe põetamise, oma laste ja teiste lähedaste surmaga. Too naine oli pärit vene aadli perest, kus lastele jagus lõpmata palju soojust ja armastust, neile valiti parimad hoidjad ja nendega tegeldi. Ja selline lapsepõlv annab tugeva elujõudude baasi, mille toel saab eluraskustest läbi. [Mul oli lõpmata hea seda kuulda, sest olen kuulnud arvamust, et mina hellitan oma lapsed ära, kui hoian neid mõnest halvast eemale ja püüan teadlikult luua keskkonda, kus nad tunneksid end turvaliselt ja hästi.]
Veel oli juttu meelte arengust. Rudolf Steineri järgi on inimesel 12 meelt. Alumiste meeltega uurib ja tunnetab inimene maailma. Kõrgemate meelte kaudu saame teada asjade olemusest. Meeled on ülevalt alla reastatud nii.
Minameel (kõrgeim)
mõttemeel
sõnameel
kuulmismeel
(keskmised meeled)
haistmine
maitsmine
soojusmeel
nägemine
(alumised meeled)
tasakaalumeel
liikumismeel
elumeel
kompimine
Alumised meeled arenevad lapsepõlves ning viivad ülemiste meelte arenguni. Kompimismeelele tuginedes areneb välja Minameel. Hästi arenenud elumeel (tervena seda ei taju) toetab mõttemeele arengut. Liikumismeelele tuginedes areneb välja sõnameel (laps ei saa korraga teha ja kõnelda). Tasakaalumeelele tuginedes areneb välja kuulmismeel (tasakaaluorgan asub sisekõrvas).
Tasakaalumeele arenguks on vaja tasakaalu lapse elus ning kehalisi tasakaaluharjutusi. Liikumismeelt arendab mõttekas liikumine – väikelapse loomulik liikumine on kaootiline, täiskasvanu saab juhtida last mängima, rütmisalmi järgi end liigutama, lisaks loomulik jäljendamine. See kõik on aluseks loomulikule kõneosavusele ning kõne mõistmisele.
Minameel on kõrgeim meel, see pole seotud egoga, nagu sageli arvatakse, vaid kannab kõrgemaid impulsse, see on seotud inimese võimega anda end vabatahtlikult teiste teenistusse (nt pere- ja töösuhetes). Kompimisvajaduse rahuldamine titaeas on seotud võimega haarata teise inimese Mina. Oluline ka see, et kombitav oleks looduslik, mitte tehismaterjal.
Telekavaatamine ei toida ühtki meelt peale nägemise. Kuid silmalihased ei tee telerit vaadates tööd, sest teleripilt moodustub valgustäppidest, mis vahetuvad 25 korda sekundis. Kuna silm ei suuda nii kiiret liikumist haarata, tekib akommodatsioon e jõllitav pilk. Silma aktiivsus kaob, sest ei leia pidepunkti.
Lisaks ei juhi telerit vaadates meie pilku mitte enda huvi, vaid võõras tahe. Ka vaateväli on väga ahas, kui muidu on inimese nägemisnurk 200 kraadi, siis telekat vaadates u 6-7 kraadi.
Kui inimene vaatab põnevat filmi, läheb emotsioon sellega kaasa, kuid keha on paigal. Keha eritab hirmsat asja nähes sama hirmuhormooni, mis ta eluski eritaks, kuid seda ei kasutata ära – nt põgenemiseks. Tekib aine üleküllus ja mürgitus ja selle tagajärjel stress. Veel on ajulaineid uurides teada saadud, et ärkvelolekus on inimene enamasti beetatasandil 14-30 Hz, unistades, mediteerides, aga ka hüpnoosis alfatasandil 8-13 Hz. Telerivaatamine sarnaneb hüpnoosile, sest siis on ajulainete võnkesagedus madalam: inimene on mõjutustele vastuvõtlikum. Lisaks kulutab inimene telerivaatamise ajal 12-16% vähem energiat kui puhkeseisundis (mh selle tõttu, et silmalihaste töö peatamine annab kogu kehale signaali töö lõpetamise kohta).
TV-vaatamise hea külg on see, et ta sunnib inimest ärkama, märkama, piire seadma ja otsustama (kasvõi seda, millist kanalit valida). See pakub võimaluse tugevdada oma Mina e looja-kvaliteeti.
Inimene ongi looja – tahab ise midagi teha. Kuidas waldorfkool toetab lapse arengut loovaks inimeseks, vastandina passiivsele tarbivale inimesele?
• Aegaandmine. Loominguks on vaja aega. Tarbijal pole aega, loojal on. Perioodõpe võimaldab süvenemist nii õpetajal kui lapsel, maailma haaramiseks kulub aega.
• Aine töötatakse mitmekülgselt läbi: vaadeldakse, kuulatakse, jutustatakse, tehakse. Isetegemise kaudu kasvades ka hinges mõistetakse ainet paremini.
• Pildiline õpetamine. Õpetatakse lastele arusaadavate võrdpiltide kaudu.
• Kunsti- ja oskusainete suur osakaal kuni keskkooli lõpuni välja.
• Sotsiaalsuse teadlik arendamine (suhtlemine), numbrilise hindamise puudumine (võimaldaks reastada).
• Ühised rütmiharjutused, matkad, näidendiprojektid jms.
• Õpetaja kui autoriteedi eeskuju e aktiivse loova isiku mõju. Õpetaja on teinud suure tahteotsuse võtta omale klass ning sellega koos minna läbi aastate. Selle tööga kaasneb pidev enesetäiendus erinevates ainetes, vaimustuseallikate otsimine ja muidugi ka loobumised.
Waldorfpedagoogika puhul ei ole tegemist vabakasvatusega, millega seda sageli ekslikult seostatakse, sest eesmärk näib olevat sama: vaba inimene. Vabakasvatus tuli mõistena kasutusele 1960. aastate laste ajal, sest nende vanemate ideaaliks oli vaba inimene. Ja siis kasvatati lapsi tõesti kõikidest piirangutest vabana. Paljud uuringud on näidanud, et liiga vabalt kasvatatud lapsed tunnevad täiskasvanueas vajadust autoriteedi järele ja ebakindlust. Pragmaatiline loogika, et lapsele vabadust andes kasvab vaba täiskasvanu, ei kehti. Ülo Vooglaid on öelnud, et loomingu eeldus on vabadus, vabaduse eeldus on kord.
Seega tuleb alustada korrast, struktuuridest. Täpselt ja õigesti määratletud piiride sees saab areneda vabadus (kui luustik puuduks, oleks inimene umbes et mollusk, kes ei saaks end liigutada – vabadusest oleks asi kaugel). Kõige sees peab olema kord. Lapsele on hea kogeda täiskasvanu Minajõudu.
Järgmine loeng ja õpituba on kahe nädala pärast reedel (vt kolm sissekannet allpool).
Tipp Ja Täpp
laupäev, 15. november 2008
Vaikusest
Ma hakkasin paar kuud tagasi väljas hommikuspordil käima. Natuke jooksu, natuke võimlemist. Miinimumkava võtab aega 10 minutit, aga annab palju (teen iga päev samu harjutusi, siis ei pea unise peaga midagi uut välja mõtlema ja kogu keha saab siiski korraks tähelepanu). Tõstab vererõhku ja annab hea tuju. Lihtsa harjutuse kaudu kehasse süvenemine annab kohalolekutunde. Olen märganud, et nüüd jõuan päeval rohkem, sest olen selgem ja konkreetsem. Ja asjad on hakanud paremini sujuma: tänu kohalolekutundele, mis mõnda aega püsib, olen enam aldis vastu võtma soodsaid ja toetavaid "juhuseid", tänu millele olukorrad lahenevad kergemini ja mõnusamalt.
Kui aega on rohkem kui hädapärased 10 minutit, teen väikese jalutuskäigu: naudin sügisest pehmet õhku, värve ja hommikusi helisid. Eks ma praegu naudin seda pimedust ka, mida nii heldesti on jagatud. Kohtun ümbritseva maailmaga. Vahel tegelen hingeasjadega.
Ja tabasin end mõttelt, et paljud inimesed alustavad oma päeva raadio või hommikutelevisiooni või ajalehega (kui mul aega on, siis ma võtan õuest tulles ka ajalehe ette). Joovad sinna juurde hommikukohvi ja söövad midagi, märkamata toidu maitset.
Õpetajad kurdavad, et kui laps on hommikul televiisorist multikaid vaadanud, on nad koolis või lasteaias rabedad ega suuda keskenduda. Ja õpetaja isik ei suuda konkureerida telekast tuleva kiire pildireaga. Laps ei ole kontaktis ümbritsevaga: ta ei märka oma kaaslaste meeleolu ega õpetaja pakutavat, ta lihtsalt väljendab endas olevat segadust. Seepärast peaks vähemalt hommikused multikad täiesti keelatud olema, suur osa neist on ka väga agressiivsed.
Mina olen aeglane ärkaja nagu mu tütargi. Meile meeldib hommikul küünlaleeki või valgel ajal taevast vaadata. Rahus teed juua (kofeiinivaba maarohuteed enamasti). Ennast inimesena tunda. Kui hommik on selline olnud, annab see nagu kaitsva mantli päevaks ümber. Seda, mille eest end kaitsta, on meedias üha rohkem. Meedia kajastab ümbritsevat nii, nagu tema seda näeb, pöörates pilgu segadusele ja pimedamale poole. Ja seda segadust ja pimedust endasse võttes muutuksin ka ise segasemaks ja hämaramaks. Ma tahan sellega distantsi hoida. Seepärast on need hommikused kehalised ja muiduharjutused mulle väga vajalikud.
Et saaksin elada ikka enda elu.
Hiljem lisatud: minu järgi neid õige eluviisi õpikuid kirjutataksegi. Aga see, et ma nii õigesti elan, ei tähenda, et mul poleks probleeme. Nendest pole lihtsalt veel raamatuid kirjutatud.
Tipp Ja Täpp
Kui aega on rohkem kui hädapärased 10 minutit, teen väikese jalutuskäigu: naudin sügisest pehmet õhku, värve ja hommikusi helisid. Eks ma praegu naudin seda pimedust ka, mida nii heldesti on jagatud. Kohtun ümbritseva maailmaga. Vahel tegelen hingeasjadega.
Ja tabasin end mõttelt, et paljud inimesed alustavad oma päeva raadio või hommikutelevisiooni või ajalehega (kui mul aega on, siis ma võtan õuest tulles ka ajalehe ette). Joovad sinna juurde hommikukohvi ja söövad midagi, märkamata toidu maitset.
Õpetajad kurdavad, et kui laps on hommikul televiisorist multikaid vaadanud, on nad koolis või lasteaias rabedad ega suuda keskenduda. Ja õpetaja isik ei suuda konkureerida telekast tuleva kiire pildireaga. Laps ei ole kontaktis ümbritsevaga: ta ei märka oma kaaslaste meeleolu ega õpetaja pakutavat, ta lihtsalt väljendab endas olevat segadust. Seepärast peaks vähemalt hommikused multikad täiesti keelatud olema, suur osa neist on ka väga agressiivsed.
Mina olen aeglane ärkaja nagu mu tütargi. Meile meeldib hommikul küünlaleeki või valgel ajal taevast vaadata. Rahus teed juua (kofeiinivaba maarohuteed enamasti). Ennast inimesena tunda. Kui hommik on selline olnud, annab see nagu kaitsva mantli päevaks ümber. Seda, mille eest end kaitsta, on meedias üha rohkem. Meedia kajastab ümbritsevat nii, nagu tema seda näeb, pöörates pilgu segadusele ja pimedamale poole. Ja seda segadust ja pimedust endasse võttes muutuksin ka ise segasemaks ja hämaramaks. Ma tahan sellega distantsi hoida. Seepärast on need hommikused kehalised ja muiduharjutused mulle väga vajalikud.
Et saaksin elada ikka enda elu.
Hiljem lisatud: minu järgi neid õige eluviisi õpikuid kirjutataksegi. Aga see, et ma nii õigesti elan, ei tähenda, et mul poleks probleeme. Nendest pole lihtsalt veel raamatuid kirjutatud.
Tipp Ja Täpp
esmaspäev, 10. november 2008
Muinasjutt lapse elus
Praegu on hingedeaeg. Looduse kalendri järgi elavale inimesele on see vaikuse, endassesüüvimise ja lugude aeg. Seepärast ma kirjutan muinasjutust lapse elus, osalt inspireerituna Aruküla Waldorfkooli esimese klassi õpetaja Maia-Reta Trampärki 7. novembril peetud loengust Keilas. Kasutatud on ka Monika Gustavsoni raamatut „Laste aeg. Laste aed” (PreMark 2004).
Muinasjutt toob meieni paganliku aja ajaloo, tema vanust hinnatakse 13 tuhande aastaga. Muistsed rändlaulikud bardid jutustasid tuhandeid aastaid lugusid sõna-sõnalt ümber ja nii on need säilitanud oma arhailise tarkuse meie ajani. Ja muinasjuttudes on varjul suur tarkus, mis peab kindlasti jõudma lapseni, et aidata teda inimesekssaamise teel. Rudolf Steiner on öelnud, et lapsemeel on ürgne. Selleks, et arusaam headusest nendeni jõuaks, peavad nendeni jõudma muinasjutud.
Muinasjuttudes avaneb elu tarkus võrdpiltidena. Loo algus on alati ilus – see on rõõmsa, imelise lapsepõlve võrdkuju. Siis juhtub midagi koledat või lahkub tegelane kodust õnne otsima – see tutvustab lapsele teismeeas saabuvat tulevikku, mil maailm oma maskidega hakkab lapse ümber pöörlema, raske on valikut teha, kui ümberringi on nii palju erinevaid ahvatlusi ja lõputuna näiv segadus. Ja muinasjutu lõpp on alati õnnelik, see annab lapsele lootust, et hea võidab kurja üle ning ühtlasi kasvatab hingejõude, sest vanades muinasjuttudes võidavad tegelased ikka oma vooruste tõttu. Kõik muinasjuttude tegelased on arhetüüpsed ja esindavad inimese mingeid loomuomadusi, ka tegevused ja esemed sümoliseerivad midagi, seetõttu saab muinasjuttude kaudu anda lastele pildi tõest ja jäljendamisväärsest maailmast ilma moraali lugemata.
Uku Masingu väitel (Akadeemia esimestes numbrites ilmunud artikli põhjal boreaalsest mentaliteedist) on indo-euroopa lugudele omane hea ja kurja võitlus ning edenemine, kuid on ka teistsuguseid, soome sugu e põhjarahvaste lugusid, kus võitlust ei ole, puudub loo areng selles tähenduses. Tükk aega mõtlesin, mida siis selline lugu võiks meile edastada. 8. novembril sain vastuse elukutseliselt muinasjutuvestjalt Piret Päärilt, kes lastekirjanduse keskuses lastele lugusid jutustas. Piret Päär rääkis oma kohtumisest ja äratundmisest, et kõige tähtsam on elus armastus. Ja kõige tähtsam õppimine ja õpetamine on õpetada laps armastama elu. See üks lihtne tõdemus mõtestas minu jaoks nagu haldjakepi puudutuse väel kõik need arhailised muinasjutud, mida ma nii hea meelega oma tütrele olen ette lugenud. Trükitud raamatulehtedelt ei leia soojust ega armastust, kui seda sinna ise sisse ei loe. Aga küllap need muistsete aegade jutustajad juba teadsid, millest ja veel enam – kuidas nad jutustasid. Elu ise ongi armastus, kui seda nii võtta.
Lapse elus on kaks tähtsat asja: mäng ja muinasjutt. Mäng kasvatab lapse terveks väljapoole. Muinasjutu kaudu saab laps sisemiselt terveks kasvatatud. Samavõrd, kui laps tahab oma keha suureks kasvatada, on tal vaja suureks saada ka hingelt. Muinasjuttude uurija Jacob Streit ütleb, et muinasjutud toetavad hingejõudude arengut ja pakuvad tuge fantaasia arengul.
Lektor rääkis, et 2...4aastased lapsed on ürgolendid, kes on vaimselt äärmiselt avatud ning võtavad jutust selle, mida sealt võtta on. Selleks, et laps saaks jõuda loo ivani, peab selleni kõigepealt jõudma täiskasvanu ja siis lugu jutustama, mitte lugema. Jutustamine on oluline sellepärast, et loomulikul jutustamisel, mil täiskasvanu kõneleb endast lähtudes, tekib pildirida, mis kandub lapsesse üle ning annab ainest tema loovateks mängudeks. Kuni koolieani väljendab laps end põhiliselt tegutsedes ja kuna muinasjuttude sisu on nii konkreetne ja tegevusterohke, suudab laps end nendega kergesti siduda ning luua oma sisemised pildid.
Sageli vajab laps ühte lugu korduvalt üha ja üha – sest see toidab tema hinge tuttaval ja turvalisel viisil just siin ja praegu. Paljud väikelapsed vajavad, et esitus oleks õhtust õhtusse sõna-sõnalt sama. See korduvus kasvatab ja tugevdab lapse tundeelu. Muinasjuttude puudumine jätab lapse hinge tühja koha, mis ajapikku kõvastub ning laps kasvab kalgiks ja tooreks. Muinasjutt on lapse hingeelu toit.
Muinasjutul on ka kasvatuslik roll: korrektuurmuinasjutte kasutatakse selleks, et last tema arenguraskustest üle aidata. Käskimine-keelamine-kamandamine vähendavad lapse enesekindlust, muinasjutt kasvatab seda. Lisaks võib loota, et kui laps ise loo kuulamise järel otsustab teha midagi teistmoodi ja ehk paremini, ei tee ta seda mitte karistuse hirmust, vaid vabal tahtel ning sellel on püsiv tähendus. Siin on muinasjutul ka täiskasvanut kasvatav töö: kui palju lihtsam ja mugavam oleks halvasti käinud lapse peale pahandada ning teda karistada. Kuid milliseid tulemusi see annaks – kas võidaks sellest laps või täiskasvanu?
Selliseid korrektuurmuinasjutte oleks hea vanemal ise vajadusel välja mõelda või kohandada.
Passiivselt televiisori või arvuti ees istuv laps ei kogu sellist ainest ja sellised lapsed pole sageli võimelised ise mänge välja mõtlema. Samuti põhjustab televiisorivaatamine erinevaid käitumisprobleeme ja raskusi enda tunnetega toimetulekul, lasteaialastel täheldatakse raskusi enda leidmisel ja nt kaaslastega koos mängimisel, koolilastel keskendumishäireid, mida sageli medikamentidega ravitakse.
Peagu samavõrd mul on kahju lastest, kes väärtmuinasjuttude ja -kirjanduse asemel on moodsa disneyliku tarbekirjanduse tarbijad. Neis muinasjuttudes varjutavad olmelised üksikasjad liiga jõuliselt nende kunagise sügava sisu, printsessi kleidivärv saab rohkem tähelepanu kui põhimõte, et vaese rüütli vaprus päästab neiud nõidusest. Lisaks on minus hämmeldust tekitanud vist pigem ladina-ameerika seebiooperitele omane madal dialoog – kuigi kadedust ja nääklusi tuleb ette igas lastega peres, ei peaks muinasjutus olema neile kohta. Päris elus me ju ise ka püüame pöörata oma pilgu ära halvalt sinna, kus võidutseb kaunidus ja õilsus, sest koolieelik õpib eelkõige jäljendamise kaudu ning kõik tema ümber, nii lood kui ka täiskasvanute sisemaailm peaks olema jäljendamisväärne.
Piret Päär on kunagi rääkinud ühest kaugest kultuurist, kus lapsi kunagi ei karistatud. Selle asemel pidid nad iga kord, kui olid hakkama saanud sobimatu teoga, kuulama lugu. Ja ulakamatest lastest sirgusid aeg-ajalt ka tõelised jutuvestjad, keda kuulati kasvõi söömata. Võib kujutleda, et selle looduse keskel elava rahva jaoks polnudki mingit „päriskaristust” vaja. Isegi kui tegu ongi idealiseeringuga, on praegu lastel küpse täiskasvanu läbitunnetatud ja tundlikult ümber jutustatud muinasjuttu vaja rohkem kui midagi muud.
PS. Waldorfkoolides on muinasjutul tähtis koht. Esimeseks klassiks on laps saanud küpseks pärismuinasjuttude jaoks. Teises klassis saavad tähtsa koha valmid, nende kaudu õpitakse inimese puuduste üle naerma; kristlike pühakute elude tundmaõppimise kaudu õpitakse, et headus on elus edasiviiv voorus. Kolmandas klassis tulevad Vana Testamendi lood ja selle kaudu moraaliõpetus, neljandas vanad legendid ja eeposed, viiendas klassis algavad ajaloo, geograafia ja loodusõpetuse tunnid. Waldorfpedagoogid arvavad, et pildiõpetust vajab laps kuni viienda klassini, edasi hakkab tulema realistlikum õpe.
pühapäev, 26. oktoober 2008
Loengusari lapsevanematele
Keila erakool Läte kutsub kõiki huvilisi osa saama viiest avalikust loengust ja kunstilis-praktilisest töötoast Keila Kultuurikeskuses (Keskväljak 12, Keila). Lektorite ja töötubade juhendajatena on pikaajalise kogemusega waldorfõpetajad ja oma ala pühendunud meistrid. Kõik huvilised nii lähedalt kui kaugelt on soojalt teretulnud!
Sarja "Kodu toetab koolilast" läbiviimist toetab Hasartmängumaksu Nõukogu. Tänu sellel on osalemise tasu vaid 35 krooni kord.
Kava:
24. oktoober
kell 18-20 loeng „Teraviljad ja temperamendid", lektor dr. Anne Silbaum
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Teraviljatoidud", juhendab Marina Koho
7. november
kell 18-20 loeng „Muinasjutt lapse arengus", lektor Maia-Reta Trampärk
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Maalimine", juhendab Maia-Reta Trampärk
21. november
kell 18-20 loeng „Pildimaailm meis ja meie ümber ehk tarbijast loojaks", lektor Külli Volmer
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Kujutlusjõudude toetamine eurütmias", juhendab Ingrid Liivand
5. detsember
kell 18-20 loeng "Kodu toetab koolilast", lektor Sulev Ojap
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Vormijoonistus", juhendab Ulvi Vahtre
12. detsember
kell 18-20 loeng „Koolilapse rütmid", lektor Merike Kuivits
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Rütmiga ja rütmita", juhendab Merike Kuivits
Allikas:
Haridus- ja Kultuuriselts Läte
51 93 66 73
www.erakoollate.ee
Pilt on tehtud aastaid tagasi Johannese Koolis Rosmal.
pühapäev, 7. september 2008
Ulatan edasi Arte y pico auhinna...
Iltaka Sulekese blogist austas minu blogi Arte y pico auhinnaga ning mul on au see au edasi anda oma lemmikutele.
Auhinna reeglid on sellised:
1) Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2) Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3) Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo omale blogisse.
4) Logo peaks linkima originaalauhinna lehele.
5) Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.
Selle rahvusvaheliseks kujunenud, Uruguaist alguse saanud blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin.
Mul pole praegu aega olnud blogisid lugeda-vaadata, seepärast annan auhinna edasi kahele vanale lemmikule. Kui edaspidi ehk rohkem aega selleks, siis loodan veel kolme toredat blogi tunnustada.
Ulatan Arte ja pico auhinna edasi neile:
Merje koduõpe - koduse ema, õpetaja ja waldorfpedagoogika asjatundja veebipäevik oma laste koduõppest, waldorfpedagoogikast ja ülejäänud maailmast. Olen sealt leidnud hästi isiklikke sissevaateid ühe pere ellu ja huvitavaid mõtteid koduõppe teemadel ning see blogi meenutab mulle minu kunagist eluunistust (kuigi nii hästi pole mina osanud isegi unistada mitte). Ma loodan, et uuel koduõppehooajal blogi jätkub, aga vanu kirjatükke oli ka huvitav üle vaadata, lugemise mõnust rääkimata. Blogi on väga kenasti kujundatud ka.
Lapsuliblika blogi meeldib mulle oma ideelise kallutatuse või maailmaparandamise soovi poolest. Ja sarnaselt eelmisega blogi autor mitte ainult ei unista, vaid viib oma unistusi ellu, olles keskkonnasõbraliku portaali bioneer tegijaid, toetades sellega rohelise maailmavaate ja keskkonnaalaste teadmiste levikut. Veel leiab asjahuviline Lapsuliblika blogist peotäie viiteid kõiksugu teistele rohelise kallakuga blogidele ja portaalidele.
Tipp Ja Täpp
Auhinna reeglid on sellised:
1) Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2) Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3) Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo omale blogisse.
4) Logo peaks linkima originaalauhinna lehele.
5) Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.
Selle rahvusvaheliseks kujunenud, Uruguaist alguse saanud blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin.
Mul pole praegu aega olnud blogisid lugeda-vaadata, seepärast annan auhinna edasi kahele vanale lemmikule. Kui edaspidi ehk rohkem aega selleks, siis loodan veel kolme toredat blogi tunnustada.
Ulatan Arte ja pico auhinna edasi neile:
Merje koduõpe - koduse ema, õpetaja ja waldorfpedagoogika asjatundja veebipäevik oma laste koduõppest, waldorfpedagoogikast ja ülejäänud maailmast. Olen sealt leidnud hästi isiklikke sissevaateid ühe pere ellu ja huvitavaid mõtteid koduõppe teemadel ning see blogi meenutab mulle minu kunagist eluunistust (kuigi nii hästi pole mina osanud isegi unistada mitte). Ma loodan, et uuel koduõppehooajal blogi jätkub, aga vanu kirjatükke oli ka huvitav üle vaadata, lugemise mõnust rääkimata. Blogi on väga kenasti kujundatud ka.
Lapsuliblika blogi meeldib mulle oma ideelise kallutatuse või maailmaparandamise soovi poolest. Ja sarnaselt eelmisega blogi autor mitte ainult ei unista, vaid viib oma unistusi ellu, olles keskkonnasõbraliku portaali bioneer tegijaid, toetades sellega rohelise maailmavaate ja keskkonnaalaste teadmiste levikut. Veel leiab asjahuviline Lapsuliblika blogist peotäie viiteid kõiksugu teistele rohelise kallakuga blogidele ja portaalidele.
Tipp Ja Täpp
Tellimine:
Postitused (Atom)