Uus Norra Lindgren

Ma just äsja kaalusin, millise suhtumise ma võiks valida, kui poeg on hädas. Ta tegi oma eelkooli kodutööle kogemata ühe palli rohkem kui vaja. Ülesanne oli joonistada 7-5 palli ja ta läks hoogu ja joonistas kogemata kolm. Ja sai siis kohe aru ja püüdis seda kolmandat palli igati kustutada, aga värvipliiats ei kustu. Ja ega ta eriti hellalt ei joonista ka, kui, siis ikka täiega. Ja siis ta viskles natuke aega lärmakalt ja dramaatiliselt, et kui on üks teatud õpetaja järgmisel korral eelkoolis tema juhendajaks, siis ta ütleb, et unustas kodutöö maha või kaotas ära. Sest ta hakkab iga kord pahandama. On selline pahandaja õps, juba kolmkümmend aastat laste peal pahandamist harjutand, ja see tuli tal juba siis väga hästi välja. Või siis halvasti. Aga mina tegin kala nägu ja muutusin kiviks ja nagu poleks kuulnudki. No minuga ta ju ei pahandanud ka. Ikka teistega. Nt mu poeg ajas kord veepudeli ümber. Pakkusin mingeid võimalusi tööd päästa, aga need ei sobinud. Sest päris ära seda palli sealt kaotada ei õnnestu. Nii ilus pall pealegi, hoole ja pühendumisega tehtud (aga selle eest kahjuks kiita ei saa, kui, siis ehk ema käest).

Viisin siis lapse eelkooli ja panin õhtusöögi hakkama. Ja võtsin kätte raamatu, mille viimati tütrele laenutasin ja mis talle väga-väga meeldis. Maria Parr, „Vilgukivioru Tonje”. Norra keelest äsja tõlgitud vastne teos. Tagakaanel reklaam, et uus Lindgren. Mõnusas eesti keeles ka. (Pilti ei pane, sest pildid on minu ja poja arvates liiga koledad.)

Ma sain kohe aru, miks see raamat tütrele meeldis. Ürgne vaba loodus, talvine vaikus, suusatamine, viiulimäng. Need asjad on meie tütrele ka armsad. Norra mägedega ta veel kohtunud pole, aga nende kirjeldamisest tekkiv tunne raamatus on veenev. Sügavad loomulikud ja samas särtsakad karakterid meeldivad mulle. Peategelaseks varsti kümneseks saav tüdruk, kes on just selline, milline üks linnakooli laps vahel vist tahab olla. Kiire, kartmatu ja hakkamasaaja, muljetavaldava eneseusaldusega, veetlevalt avatud. Hakkama tuleb saada nt hirmsatest mägedest alla kihutamisega, olgu siis suusad või kelk all. Ja luurava naabritädi ja kurja kämpingupidajaga, kes arvab, et lapsed on nuhtluseks – vähemalt neile, kes tahavad Norra kõige vaiksemas nurgataguses orus loodust nautida.

Mulle meeldis ka, kuidas selle raamatu „head” – Tonje isa ja ristiisa sedasorti loodusõnnetusse suhtuvad – piiritu armastuse, huumori ja rahuga. Just paras õppetükk. Kust ma muidu oleks selle peale tuld, et poja pahandavasse õpetajasse võiks samamoodi suhtuda. Vähemalt mina, mul siin pole selliseid eeskujusid just jalaga segada. Lähen loen veel korra üle ja valin parema suhtumise. Parima, milleks võimeline olen. Ja pojale, et ei maksa tast suuremat välja teha. Mõned inimesed on sellised. Tal on tegelikult isegi hästi läinud, et alles eelkoolis sellistega kohtub, siis ka natukeseks vahel harva ja saab kodus suhtumist harjutada. Ma tänan selle eest!

Hiljem lisatud. Teisel päeval õnnestus rahulikus meeleolus see õnnetu eksitus poja kodutööl üle kleepida ja eelkooliõpetaja ei öelnud midagi (vist ka mitte kiitvat nt tasside kohta, mis olid hoolega ruumiliselt joonistatud, igal erinev pilt peal). Nii et lugu lahenes. Ja mina mõtlesin järele, et kui ma ikka päris närvis olen, siis võin ka mingi tühja asja pärast pahandada, ega mul nüüd tiivad küll ei kasva. Ja eks mul ole vast kergem ka enda vajaduste eest hoolt kanda kui õpetajal - jumal tänatud, et need teised õpetajad enamasti ei pahanda ka.

Seda raamatut loen nüüd pojale unejutuks ja lausa ootan võimalust talle järgmist peatükki lugeda - nii põnev on! Nii head Lindgreni ma päris Lindgrenite hulgast ei teagi. Eks vast see kaasaegsus ka võlub. Naudin üleni!

Veel hiljem lisatud. Me lugesime selle raamatu läbi ja ma annan sellele kõrgeima, enda lemmiklasteraamatu auhinna. Tütar arvas ka, et see on parimaid lasteraamatuid, mida ta teab, vahest ehk mõni Lindgren ainult pakub konkurentsi (ja nimetas neid: „Mio”, roheline „Madlike”, „Vennad Lõvisüdamed” või „Ronja”). Mulle meeldisid selle raamatu väärtused: et last kasvatab terve küla (ja taaskord räägin kasvatusest märkamise, hoolimise ja toetamise tähenduses). Mulle meeldib, kuidas kõik tegelased on tummised isiksused, kes talitavad oma parema äratundmise järgi (ja muidugi aeg-ajalt ka teiste varba peale astuvad, aga selline on elu ka minu meelest.) 

Peateemaks tundub olevat vanematele andestamine (kusjuures hädas pole mitte peategelane, vaid tema parim sõber ja ristiisa; peategelase vanemate vahel on suur armastus, mis kah on kena asi mh lapse kasvukeskkonna mõttes) ja keegi pole lausa otseselt paha, vaid tegelased mõtlevad igaüks oma mätta otsast ja isiklikud piiratused takistavad neil olukordi paremini lahendamast – aga kõige taga on ikka armastus, see peaks küll igas vanuses lugejale selgeks saama. „Tonje” on suurepärane raamat armastusest ja andestusest. Ja nii hoogsalt ja emotsionaalselt rikkalikult kirjutatud, et iga peatükk on nagu põnev novell, samas järgib kõik siiski tavaelu loogitakat, sellised asjad on päriselus ka põhimõtteliselt mõeldavad. Keel on täiesti nauditav. 

See raamat võiks küll iga lapse riiulis olla. 

Tonje meelest pidi Jumalal hea päev olema, kui ta tema tädid lõi.

„Täna tahaksin ma ühe üllatuse luua,” ütles Jumal, ja hakkas ühte tädi looma.

Ta tegi tädi piitspeenikeseks ja tedretähniliseks ja otsustas, et tõmbugu ta naerdes kõverasse nagu lõõtspill. Sejärel pistis ta temasse meeletult valju hääle. Tonjele meeldib mõelda, et Jumal polnud veel kunagi varem ühessegi tädisse nii palju häält toppinud. Jumal otsustas, et meeldigu talle kõik, mis on vahva, kõik, mis teeb kõva auku, ja kõik, mis liigub kiiresti. Sellega valmis saanud, astus ta sammukese tahapoole ning jäi ainiti tädi silmitsema. Ta polnud veel kunagi midagi taolist näinud. Ta jäi niivõrd rahule, et otsustas veel teisegi samasuguse meisterdada. Ning päeva lõpuks oli Jumalal valmis kaks täpselt ühesugust tädi. Täpiks i peale haaras ta oma tedretähtede kausist veel ühe korraliku peotäie tedretähti ja puistas nad sellega üle, eriti põlved.

„Tedretähed põlvedel on kõige ilusam asi, mida ma tean,” ütles Jumal.

 

TJT