Putkamissu
Kiisu reisib
Volli kasvab suureks
Kannatlik kaelkirjak ja teisi väärt lugusid
?
Lastekirjandusega kursis olematagi reedab vähemalt viimane
pealkiri, et tegemist on lasteraamatutega. Need võtsin viimati raamatukogust pojale
lugemiseks.Tegelikult sobivad tüdrukutele sama hästi.
Kunstnik Jüri Mildebergi „Putkamissu” on küll pigem vaatamise raamat,
kus juttu vähe. Aga pildid on. Tumedad ja süngevõitu, nagu see meie kultuuris
nii tavaline tundub olevat. Samas atraktiivsed. Mulle. Poeglapsele seni mitte. Võibla
tema teab, mis on lapsele hea ja valib midagi muud. Waldorfpedagoogid arvavad
ju, et laps vajab pigem helget. Ja ma olen nendega pigem nõus.
„Kiisu reisib” on järg Heli Illipe-Sootaki ja Katriin
Ehrlichi „Kiisu raamatule” – sobiv ka noorematele lastele. Armas reisijuturaamat
vahvate piltidega. Varem olen kirjutanud siin.
„Volli kasvab suureks” on Ilmar Tomuski kolmas Volli-raamat.
Mõned eelmised Tomuskid on raamatupoest otsas, kaalusin, kas mõni kingiks koju
osta – aga ega poeg üldiselt kaht korda sama raamatut tahagi. Ja head raamatud
on tõesti kõik, mida ise olen käes hoidnud. Tütrele meeldivad ka kõik, mida
tema on lugenud. Ja pojale kõik, mida talle on ette loetud. Siin olen kirjutanud.
„Kannatlik kaelkirjak” on suures trükitähekirjas õpetlik
lasteraamat. Jutud on täitsa nitševoo. Aga poeg lugeda ei taha. Ei armasta. Tegelikult
sai ta juba kevadel ka raamatukirja lugemise selgeks, aga loeb ainult siis, kui
hädasti vaja teada, kuidas mängus sellel väljal käituda või mis pealkiri on või muid kasutamise juhendeid. Lusti
ja lõbuks mitte. Aga see on natuke tore ka: mul on jätkuvalt põhjust talle ette
lugeda ja nüüd ju mõistab ta üha keerukamaid ja mulle huvitavamaid lugusid. Nt Kreutzwaldi
muinasjutte, ennemuistseid lugusid. Neid ma tütrele lugeda ei saanudki. Hakkas ise
lugema ja minu lugemine jäi tahaplaanile. Jäi päris ära tegelikult. Nüüd siis
vahel kuulab kõrvalt, kui pojale loen. Tegelikult üsna täiskasvanute lood
kohati.
Veel on toredad Epp Petrone lasteraamatud. „Anna hambad”
jutustab kuuesest Martast ja kolmesest Annast ja nende tavalisest elust. Mis on
ju iga päev nii eriline. Aga Petroned jagavad oma erilist elu enam kui enamik
eestlasi. Nojah. Eestlasi... See raamat sobib hästi supiootamiseks. Et kui
kartul on sisse pandud ja veel natuke tuleb oodata enne kui toit valmis saab,
siis „Anna hammaste” lühikesed haaravad lood aitavad väheks ajaks nälga edasi
lükata. Järele proovitud. Siiski tundub üsna tähelepanuväärne, et seitsmesele
poisile meeldib kuulata lugusid, kus peategelaseks on kolmene tüdruk. Ja poisse
üldse polegi. Aga see mentaalsus on tuttavlik. Ja mulle meeldib, et nende
lugude vanemad ei ole ületöötanud ega tropid. See tundub kahjuks uuemas
lastekirjanduses pigem erandliku lähenemisena. Tavaliselt lapse muresid „mõistev” kirjanik ju pigem elab
tema elule kaasa ja aitab tal täiskasvanuid kiruda, nõnna justkui lapsega
semutsedes, aga see on üks libe tee ja odav populaarsus. Tore, et Epp Petronel on teine ja avaram lähenemine.
„Muinasjutud armastusest” meeldis teisiti. Vanadest kõiksugu
rahvaste muinasjuttude raamatutest on kokku korjatud trobikond haaravaid süžeesid,
mis on tänapäevase lapse vajadustele kohandatud, nii nagu mina sellest aru
saan. Ma muidu ikka püüan lugusid ette lugedes lapsele sobivaks kohandada. Ja jätan
muist välja, mis ei meeldi. Ja mõnda juttu ei loe üldse. Kui ma sellega ikka sugugi
haakuda ei soovi. "Armastuse" muinasjutte saab otse ja sirgelt lugeda. Neid asju ei ole, mis
mulle vastu hakkaks. Ma arvan, et on aeg vaadata olukordadele kõrgemalt ja
laiemalt, need vanaaegsed näpuviibutused ja piirangud on oma aja ära elanud.
Suur osa varasemast lastekirjandusest mulle väga ei meeldi – ikka jube palju
mitmesugust piiratust, mis praeguse lapse kõrgematele arenguvajadustele ei
vasta. Sellele taustal on „Muinasjutud armastusest” üsna tähelepanuväärne
saavutus minu meelest.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar