Estonialt lastele

Käisime „Printsi ja kerjust” vaatamas. Priit Pajusaare ja Aapo Ilvese ooper. Meie lastele meeldis väga. Pakun, et see on u 8–14-aastastele lastele sobivaim (lavastaja soovitus 10+). Mulle üldiselt Pajusaare lastemuusika meeldib – ma olen seda väga palju tunde kodus plaadi pealt kuulnud. Ja ooperi muusika meenutas oma lihtsakoelisuses neid lastemuusika plaate, viisikäigud on lihtsad ja tuttavlikud (aga samas mitte liiga nakkavad).

Olen kunagi lapsena Mark Twaini „Printsi ja kerjust” lugenud, aga mõni asi jõudis nüüd selgemalt kohale – sisu pakub suurepärast elu üle järelemõtlemise võimalust (nt sedasorti kõrvutused, et nii printsi kui kerjuse isa on omamoodi röövlid – mõlemad saatsid inimesi surma; ooperis on alles ka raamatu verised kirjeldused nõidade põletamisest ja muusugusest inimeste halvast kohtlemisest 16. sajandi Londonis – võibla sobivaim viis seda lasteni tuua on just selline lustlik-mänguline vorm). Tütar luges ka raamatu suvel läbi, pigem igavusest – ja talle siis väga ei meeldinud, vist nagu vara oli veel, nüüd ütles, et ooperit vaadates sai sisust paremini aru.

Möllu oli omajagu ja põnevust ja kahetunnise etenduse vältel vist ei tundnud keegi, et aeg venib. Liikumine oli ka tänapäevane ja kostüümid moodsad. Vist. Ega ma tegelikult ju teagi, mis praegu moes on. Sedasorti moodsus tuli paarkümmend aastat tagasi, nii et lausa ei üllata, aga minule tundub jätkuvalt huvitavam kui klassikaline ballett. Esitus oli nii ja naa. Peaosatäitjate vähene lauluoskus mind veidi häiris – kas ei peeta vajalikuks lastele paremat pakkuda või on sel mingi asjalikum põhjendus.

Veel käisime balletiharidusprogrammi „Päikesekuningast Kratini” vaatamas: tunnine loeng tantsudega harjutussaalis, soovitatud vaatajaile vanuses 10–18. Mulle meeldis hästi. Jutt oli sisukas ja näited balletipaari esituses kõnekad. Esimest korda elus mõistsin, milline sisu on igal balletitantsija liigutusel – ega tavaliselt neid ju nii lähedalt näe ka. Minu jaoks avardav kogemus, laste jaoks pisut igav, nemad oleks tahtnud rohkem tantsu näha. Ja kuna neil pole eelteadmisi ajaloost, nt ettekujutust, mis võiks olla rokokoo või barokk, siis nende jaoks jäi sisu selle võrra nõrgemaks. Ma arvan, et mõnda asjalikku jäi meie lastele siiski ka külge. Tekst oli hästi, lastepäraselt koostatud ja meeldivalt esitatud. Aga soovitaks ikka neile, kel mingi kokkupuude balletiga olemas.

TJT