Äralöömiselugu

See on üks vana lugu, aga tuleb ikka vahel mõnes ühenduses meelde. Mu tütar sai väikse kopsu ja hakkas nutma. See juhtus minu vanemate pool sünnipäevapeo ajal. Kohal olnud tädi ja onu ja onunaine ja minu ema ja isa hakkasid nagu ühest suust kooris hüüdma, et sa ei saanud ju üldse haiget ja puhume peale ja pole hullu ja see on nii väike kops ja muud seesukest, mida selle põlve inimesed ikka hüüatavad, kui kedagi nutmas näevad. Sest nende kasvatusega saadud sõnum on selline. Ära tee valust välja! Pööra pilk kõrvale ja suru maha!
Aga mu õrnuke tütar nuttis ikka ja veel kõvemini. Ma võtsin ta sülle, panin käed ta ümber ja ütlesin, et ta võib küll nutta. Mina luban. Sest minu kasvatus on selline. Ta jäi peagu kohe vait ja nuuksus veel omaette natuke. Aga rahunes silmanähtavalt.
Suured tädid ja onud seal ümber, sealhulgas vanaema ja vanaisa hakkasid siis noort rumalat ema noomima, et nii väike kops ja kõik need teised sõnad. Nojah, ega meie ju ei tea keegi, miks see laps seal niimoodi nuttis, nii väikse kopsu pärast poleks tõesti maksnud. Aga miski nutt tahtis tema seest välja tulla. Ja tuligi.
Siis ma ütlesin, et inimesel peab olema luba nutta, kasvõi ainult väiksena ja ema süles. Me oleme kõik täis suurt väljanutmata nuttu, mis mõnel läheb vahel paanikaks, vahel ärevushäireks, mõnel sapikivideks või südame rütmihäireks. Ja kui me näeme last nutmas, haarab see nutt meid nii endasse, et me läheme lihtsalt arust ära. Tegelikult me tahaks kõik nutta, kui me näeme väikest last nutmas. Sest meis endas on nii palju nutmata nuttusid sees ja lapse nutt tuletab selle meelde. Aga meie oleme õppinud mittenutma. See tuleb meil hästi välja, aga need tundmatud ärevused ja paanikad otsivad edasi lahendust ja väljapääsu. Ja leiavad väljapääsu mittenutuõpetuses. Selleks korraks.
Olgu öeldud, et päris nii keeruline jutt mulle seal ropsuga pähe ei tulnud, aga igatahes mõni tädi ja onu oli seda juttu enne kusagilt lugenud, mõtles järele ja jäi vait.
Tipp Ja Täpp