Kasvatuse mõte

Mida ma õigupoolest kasvatuse all silmas pean? Kas seda, et lapsele peetakse lakkamatult loenguid sellest, kuidas täiskasvanu meelest on õige käituda, arvata, olla? Ma arvan, et allakümneaastane, vähemalt koolieelik laps on kasvõi aju võnketasandilt nii omas ilmas, et ta päris hästi sõnade tähendusest aru ei saa, haakub pigem öeldu meeleoluga (loengust selle kohta, kuidas olla võib ta leida tunde, et temaga on midagi valesti). Ja ülekümnesed (või paremal juhul kaheteistkümnesed) teadagi enam ei kuulagi. Niisiis mitte loenguid.
Kurgi kasvatamine tähendab seda, et kurgile antakse hea pinnas, sobival hulgal niiskust, valgust ja soojust, mitte ei üritata talle loenguid pidada ega teda pikemaks venitada. Üsna sama on lapsega ka, talle antakse sobival hulgal seda, mida ta parajasti vajab. Aga laps on enam kui kurk. Tal on võime saada isiksuseks, kui tema keskkond seda toetab.
Ma pean tunnistama, et mina hakkasin tõeliselt iseendaks saama pigem täiskasvanupõlves. Mõtlemist õpetati mulle küll juba lapsena, aga oma tundeid tundma hakkasin palju hiljem. Pikka aega olid mul ees kirjeldused selle kohta, mida mingis olukorras oleks asjakohane tunda. Mulle oli tohutuks üllatuseks, kui põhikooliaegne sõbranna ütles mulle kord, et vanaemad võivad vahel ikka tõesti närvidele käia. Selline mõte oli minu kodus välistatud. Vanaemadest tuleb ju lugu pidada (tulebki). Niisiis tundsin lihtsalt sõgedat raevu, kui ei saanud, mis tahtsin, aga endast aru ei saanud sugugi. Ja suhteid ega suhtumisi see ka ei parandanud.
Nii sageli räägitakse inimestest kui rollimänguritest ja sellega kaasnevatest maskidest, mida me kogu aeg kanname. Vahel öeldakse, et inimene polevatki muud, kui need maskid. Mõni inimene võibla tõesti mitte. Aga iga inimese valik ja võimalus on olla ka armastuseolend, kel on siin ilmas oma asi ajada. Võibla sõltub see kasvatusest.
Enamik vanemaid õpetavad oma lapse tänama ja tervitama. Aga kas me õpetame oma lapsi tundma tänutunnet ja rõõmu inimesega kohtumise üle? Mulle tundub, et mina hakkasin sellest vahest aru saama sügavas täiskasvanueas. Ja sügavat tänu ja rõõmu tundma. Meie kasvatus on sageli suunatud sellele, et heast käitumisest piisab. Aga mis on viisakuse sügavam mõte, see jääb paljude jaoks tabamatuks. Paljud inimesed ei saa aru endast ega ümbritsevast. Eks ma vist praegugi otsin ennast siin taga. Ja mõnede ridade vahelt leian ka.
Mina olen tänulik, et mu lapsed on kinkinud mulle oma lapsepõlve, et ma saaksin neis kõige olulisemais asjus järeleaitamistunde saada. Ja ma püüan aidata neil saada täiskasvanuks nii, et nemad teist lapsepõlve ei vajaks.
Tipp Ja Täpp