Jäin eelmise postituse kommentaari üle järele mõtlema. Et issand, mis üle-eelmise sajandi inimesed me siis oleme. Laps vaatab telekast veerandtunnikese metsloomade sugutegu ja juba ongi paanika majas, vaja kanalit vahetada.
Mäletan, kuidas mina sain esimesed sekskasvatused teiste laste käest ka umbes viie-kuueaastasena. Algul tundus uskumatu, aga siis harjusin selle mõttega. Mäletan, kuidas ema vast pool tosinat aastat hiljem pidas vajalikuks mind harida. Et sellised asjad ja nii. Kangesti krampis oli üle kogu keha, kui mõnda raamatut soovitas ja nabaalustest asjadest rääkis. Ma ütlen ka nabaalused asjad. Kasvatus ei luba otsemalt öelda. Me ei pea seda viisakaks.
Aga mida ma peaks oma tütrele rääkima. Ta ei küsi. Ma siis ei räägi ka. Ta juba teabki.
Kindel on see, et kui ma märkan temas seksuaalse tooniga mänge, siis miski sees kihvatab. Hirm? Ehmatus? Valesti elada kerge, õigesti elada raske? Kui paljud meist praegu, 21. sajandil tegelikult voodiasjus vabad on? Kui paljud meist tohivad oma seksuaalsust väljendada nii, nagu tahavad? Kui paljud seda teevad ja kuidas me sellistesse inimestesse suhtume? Milline võiks olla olukord viieteist aasta pärast ja milline viis oleks parim sellest olukorrast läbi minemiseks?
Mul on küsimusi rohkem kui vastuseid.
Tipp Ja Täpp
Hiljem lisatud: vastused nagu näha on siia kõik ilusti kirja pandud. Elu on ikka päris lihtne kohe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar