Kanapoks

Kas panna pealkirjaks varase lugemisoskuse tähtsusest või kanapoks? Teema on minu jaoks sama: varase lugemisoskusega tagab vanem oma lapse kuulumise eliitlaste hulka, ja juba varakult. Ja selle kuuluvuse tõestamise pärast ei põlata ära ka väikest, kuid kindlameelset kanapoksi. Aga minu laps luges juba kolmeaastaselt! Aga minu laps kõndis kaheaastaselt maha pika maa! Aga minu laps hakkas vara joonistama! Need vast on kõik eliitlapsed. Kõige eliidim laps on ilmselt see, kes vara lugema hakkas. Ja kõige vähem elitaarne see kehakultuurikallakuga laps. Aga võibla meil on miski kehaeliit ka kuskil, mina lihtsalt ei tea.
Märkasin oma viimase kirjatüki kommentaari kirjutades, et keskpärasus seostub minul ilmselgelt millegi negatiivsega. See oli mulle mõneti ootamatu, sest ma pole teadlikult üritanud millegiga silma paista ega kellestki parem olla, aga tuleb välja, et üritan ikka küll, kuigi tahaks väita, et sedalaadi spordikallak mul täiesti puudub. Et see häda on ainult minu enda kasvatuses ja meie ühiskonnas tervikuna tugevasti sees. Et tuleb püüda ikka ülekeskmise olla! Ja kui ei õnnestu, siis ongi pahasti. Keskpärased lapsed igatahes eliidi hulka ei kuulu. Olgu see neile karistuseks vähese püüdlikkuse või andepuuduse eest.
Mulle keskpära-sõna juba ei meeldi. Palju mõnusam oleks mõelda, et iga inimene on eriline. Ja et igas lapses on midagi. Ja tore oleks deklareerida, et need eliidi-ihalejad tekitavad minus nõutust ja kurbust. Eraldatusetunnet, nagu oleks mind vastutahtsi kuhugi aia taha jäetud. Võibla isegi teatud pahameelt, et mind pole nende hulka kutsutud.
Kuigi on päris selge, et selle pahameele najal kaugele ei purjeta. Jääbki samasse paika mossitama. Keegi peaks siin kohemaid muutuma, aga mina küll mitte. Ei-ei, ärge arvakegi mitte.
Tipp Ja Täpp