Meie Bullerby

Homme saab pühadeaeg otsa. Kolmekuningapäeval viiakse kuusk välja ja uuest nädalast jätkavad kõik huvitegevused tavalisel viisil. Pühad on läbi.
Mõtlesin vahepeal, et isegi nii traditsioonilisi pühi nagu jõulud saab pidada väga erinevas stiilis. Meie Mehe sõber riputab sadu väikesi siniseid vilkureid akna taha, et kogu ümbrus saaks seda ilu imetleda. Ostu- ja kulutamisjõuludest on niigi liiga palju juttu. Siis on veel kirikuskäimisega jõulud ja verivorsti ja hapukapsa jõulud. Sugulastega kraaklemise ja tuttavate ülevaatamise jõulud. Kingihunniku jõulud ja omaette mõtisklemise jõulud. Meie pühi võiks nimetada bullerby jõuludeks. Lindgreni kirjavarast olen oma pere jõulude pidamiseks kõige rohkem inspiratsiooni saanud. Sest oma vanemate ämbritesse ma ei taha ise astuda.
Bullerbys on jõulude ajal väga tore. Tehakse suur hulk traditsioonilisi pühadetöid, need pühad lõhnavad tegemise rõõmu järele. Meie peres muidugi seda päris järele teha ei õnnestu. Sest Bullerbys on kuus kooliealist last, aga meie lapsed veel mitte, üks alles tita. Ja see kahe-eelik tahab alati kõike oma tahtmise järgi seada. Tore oleks koos kooki teha. Mina lõiguks ja kuue-eelik tütreke paneks õunatükid taigna peale ritta, see on mõnikord täitsa nii olnud, aga see tita tekitab igasugu korralagedust. Ja suurem laps läheb ka vahel tema mängudega kaasa. Nt hakkasid nad köögilaual jahu sisse näpuga jooni vedama, ja ikka tundus, et teisel on rohkem, miska tuli seda teiselt ära võtta. Lõpuks oli köök üleni jahu täis ja tita nägi välja nagu miski jahumehike. Aga kooki sai ikka ka. (Järgmise koogi ostsin poest, ei olnud seda pealehakkamist, tuleb tunnistada.)
Veel meeldib meile meisterdada. Tütreke on juba päris osav, aga eks titapoiss tahab ka siis kääre saada. Lõnga ja kingipaela oskab ta juba väga hästi lõigata. Aga paberiga on raskem, seda tuleb ikka rebida, et suure paberi tükkideks saaks, ning mõned perefotod ja pluusivarrukas läksid takkaotsa. Loomadele viime/paneme süüa ka. Nõmmel on üks loodusmaja, kus elab rotikesi ja muid. Neile viisime ka süüa. Metsa seekord ei jõudnud, ehk järgmisel aastal. Ja mõne annetuse tegin ka. Lihtsalt, jagamise rõõmust.
Jõulupuhtuse teema jätame seekord vahele. Allakaheselt pole koristamist lootagi ja allakuuene eelistab selles temaga ühte mesti kuuluda. Niisiis koristan kogu aeg, aga Lindgreni juttude tase jääb täiesti püüdmatuks (kardinaid pesta isegi ei unista). Erinevaid pühadetoite ka ei teinud. Üks hea toit ja miskit magusat on kah hea küllalt. Väike pere ei söö ka nii palju, et oleks mõtet mitut käiku teha.
Veel meeldib meile jõulukuusele laulmine. Laulame neid kõige tavalisemaid lastelaule.
Küünlaid põletame, aga see võibla ei lähe arvesse, sest küünaldega me alustame juba oktoobris, kui pimedaks läheb. Et mõnusam oleks. (Selles vanuses titaga on see küünalde põletamine ka üks trikk muidugi, meil on noor tuletõrjuja sirgumas, ja muud katsed, mis võivad kehvasti lõppeda.) Glögiga alustame novembris, kui külmaks läheb. Et soojem oleks. Kingimeisterdamisega alustan hiljemalt oktoobri lõpus, et ikka kiirustamata valmis jõuaks. Paistab, et mul läheb suur osa aastast nende pühade pidamisega. Aga vat mis asi see kaamos ja sügismasendus on, seda ära minu käest küll küsi. Ma arvan, et selleks need pühad välja mõeldud ongi, et alati oleks põhjust leida üles pidu Sinus eneses.
Nüüd, kui pühad läbi, on hea aeg hakata märkama, kuidas õues saab iga päevaga valgust rohkem. Valgust Sullegi! Tipp Ja Täpp

Aus ülestunnistus: ega ma nii väga palju nüüd ka ei korista, rohkem meelisklen, mul ju ka pühad, või kuidas? Niisiis põrand on laste mänguasju pidevalt täis. Ja jõulurahu on ka suhteline. Väike ikka patsaanitab omatahtsi, talle miski püha pole takistuseks selle juures. Suur mina ju vajab väljaelamist iga päev. Traktori jagamine jm valmistab ka raskusi, nii et ega see jõulurahu meil ka ole päris nii, nagu raamatus. Sest me ju ikka olemegi pärisinimesed, mitte kirjutatud pere. Aga ma arvan, et see on nii pisiasi, et pikemalt sellel ei peatuks.

Täiendus: laste vanaemad ja tädid vaatame ka üle, siinsamas linnas ja mõne tunniga.