Oma eelmise kirjatüki kommentaare lugedes mõtlesin, et kirjutan veel valust. Oma valust. Vahel mu lapsed lärmavad mõne mänguasja pärast.
Väike on veel isekas eas ja suur tahab ka natuke oma mänge mängida. Kui see kisa läheb suureks, siis tunnen, kuidas minus kasvab valu - elan kaasa ühe soovile maja ehitada ja teise soovile seda lõhkuda. See on täiesti lahendamatu olukord, kui see parasjagu selline on. Ja valus. Lapsed karjuvad ja ise tahaks ka.
Vahel ma mõtlen, et lähen kempsu ja panen ukse kinni. Karjume siis kõik kolm, mina mõttes ja nemad päriselt. Aga ma püüan end ikka kokku võtta, selle valuga toime tulla ja nende juurde minna. Olla rahulikuna nende kõrval, et nad saaksid tulla minu rahusse ja leida mingi võimaluse oma mänguga edasi minna.
Üks hea nipp oma valust väga kiiresti lahti saada, on hingata see välja, paludes jumalal see endale võtta. Tuleks ainult alati meelde ja oleks kannatust nõnda keskenduda. Palju lahedam oleks lihtsalt lõuata. Hambad kokku pigistada ja viha alla suruda on ka minu jaoks palju lihtsam. Aga nende toimimisviiside tagajärjed mulle ei meeldi. Sellepärast ma palun, et jumal aitaks mul kanda minu valu, mis on suurem kui ma ise jaksan kanda.
Üldiselt ma eelistan valust, vihast ja muust emotsionaalsest ebapuhtusest siin võimalikult vähe kirjutada - et talle mitte sellisel kujul uut jõudu juurde anda. Aga vahel on võibla parem kirjutada. Ja vahel kohe tundub, et teisiti kohe üldse ei saa. Tipp Ja Täpp
Samal teemal vt ka Viha vastu ja Kivi ema pihta siitsamast blogist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar