neljapäev, 10. jaanuar 2008

Lugemisoskuse kontroll

Mul jäi vist süda ikka kripeldama, et laps varsti kuuene ega oska lugeda (vt selle kohta siitsamast). Korralikud lapsed ju oskavad, vähemalt targad ja tublid. Niisiis tegin proovi: kas minu tütar oskab lugeda.
Ühel kodusel hommikul võtsime ette trükitähtedega kirjutatud mõnelauselise asjaliku teksti kaelkirjakute elust ja minu rahuliku tähelepanu toel sai ta kokku loetud ka sellised sõnad nagu vajadusel ja kiiresti ja põgeneda. Luges sõnad kokku ja sai ka lause mõttest aru (loetud info oli tal veel õhtulgi meeles). Otsustasin, et sellest lugemise kontrolliks piisab täiesti. Ja olin täitsa rõõmus lausa, et ikka on küll tark ja tubli laps, saab lugemisega hakkama, kui vaja. Tunnustasin teda selle eest ja ta paistis ise ka rahul olevat. (Millega? Kas ema tunnustuse või lugemisoskusega?)
Õhtul küsisin üle, et mis sel päeval tema jaoks toredat oli. Ta luges üles pika rea asju, et kaks korda sai kelgutamas käia ja päevauni (ok, see on võibla minu rõõmustamiseks) ja head toitu ja emme ja issi lugesid juttu ja raadio õhtujuttu sai ka kuulata ja pingutas veel üht-teist, kui paistis, et ma veel midagi ootan. Aga see lugemine küll ei meenunud. Kuni mina seda meenutasin.
Ja selle üle olin mina teistmoodi õnnelik. Et kõik muud asjad on talle praegu tähtsamad kui ise lugemine. Nii, nagu see waldorfpedagoogika järgi lapse tasakaalustatud arengut silmas pidades võikski olla. Viieaastaselt on paras aeg tugevdada keha ja harjutada meeli. Kujutlusvõime areneb, kui lapsele loetakse ja tal on võimalust teiste laste seltsis vabalt mängida, kannideks asjad, mis liiga ühemõtteliselt mängu sisu ette ei kirjuta. Ja meisterdada. Vabalt ja loovalt.
Suurem intellektuaalne pingutus nagu lugemine jääb meil ootama hilisemaid aegu. Kui ta just ise seda lugemise tööd ette ei võta. Aga seni ta pole ise eriti selle peale tulnud.
Tipp Ja Täpp

4 kommentaari:

kukupai ütles ...

Ma ise oskasin varakult lugeda ja lugesin juba enne kooli päris palju. Sedavõrd oli koolis alguses igav, teised õppisid alles tähti.
Oma laste puhul ma ei pingutanud nende lugemaõpetamisega, samas tuli see kuidagi iseenesest. Poeg ei hakanud mul millegipärast kuidagi rääkima, aga tähed olid selged ja nii siis logopeedi juures rääkimist harjutatigi, et luges asju, mis logopeed kirja oli pannud. Vaat ka niipidi võib vahel minna.

Laps Eestis ütles ...

Mul käis see ka kuidagi kergelt, viieaastaselt lasteaias õppisin. Kodus loeti ette, aga lugemist ei õpetatud (see tundub mulle õige).
Meie lastel on selliseid andekaid sugulasi, kes on mh ka varakult lugema õppinud. Ja siis meilt ikka vahel küsitakse, et kas juba ja kuidas. Ja kui ütlen, et ei oska, siis arvatakse, et ju siis on keskpärane laps - sellist negatiivset hinnangut olen tajunud (nii minu kui mehe suguvõsas on intellektuaalsed võimed kõrges hinnas). Mind see mõnevõrra häirib, sest ma tahaks, et laps ise selle huvi avastab. Tunnen nagu mingit ühiskondlikku survet tubli olla ja samas mõnevõrra ju hirmu ka, et kas ta on ikka piisavalt tubli (irooniline, eks? peab olema piisavalt tubli, et üldse midagi olla). No on. Ja rahu sellega. Teile ka kõike hääd!

Ti:a ütles ...

Siinses eelkoolis tutvustatakse tähti, aga lugema ei öpetata.Soomes soovitavad öpetajad, et lapsed ei öpiks enne kooli lugema. Kes öpib see öpib, ega seda ei takistata. Miks? Sest koolis on öpetajatele oma meetod, kuidas lapsi lugema öpetada koos sellega õpitakse ka grammatikat ja rütmitamist.
Lugemise öppimine käib inimesel intervallidena. Kui laps on huvitatud n 5 aastaselt tähtedest, sõnadest ja veerib neid, siis seda ei pea takistama. Järgmine selline lugema õppisise ind vöib tulla tal alles esimese klassi kevadel, kui teised on kõik juba lugema õppinud.
Enne kooli on palju tähtsam roll sotsiaalsel arengul, kui teadmiste omandamisel. Kui miski huvitab, siis kätt ei tasu ette panna.:)
(räägin üks õpetaja ;) )

Laps Eestis ütles ...

Ma olen ka seda meelt, et enne kooli pole vaja lugemaõppimisega kiirustada - sest nii palju on muudki, mida õppida. Ja ma ei takistaks lapsel lugema õppimist, aga ta üldiselt tõesti ei taha. Nii et ma proovin teda pigem kaitsta vanaemade eest, kes arvavad, et andekas laps, nagu nende lapselaps ju peaks olema, oskab kindlasti selles vanuses lugeda. Samade vanaemade järgmised lapselapsed on ainult natuke nooremad, ja need on minu pilgule küll silmanähtavalt andekad lapsed, aga ei ole neis ka olulist lugemishuvi (ühte sunnitakse kodus lugema, teist mitte). Andekus lihtsalt avaldub selles eas mh ka sajal muul viisil. Ja nii olgu.