Merejääl

Igal päeva- ja aastaajal on mul looduses oma lemmikud. Märtsialguse lemmik on merejää.

Kõndida vaiksel valgel lagendikul. Ja mitte alati nii vaiksel. Jääl on oma hääled. Lummavad. Ja mitte ka nii valgel. Seal on ütlemata palju varjundeid. Päikselisel päeval valgust ja avarust ja mingit erilist tühjuse väge. Ja see valgus teeb mustrid ühelt poolt ühe-, teiselt poolt teistsuguseks. Kolmandalt poolt kolmandasuguseks. Mustreid, struktuure ja mõni „miks ta siia niukse asja tegi”.

Sellises kohas ma tahan ainult tunda, kompida, haista, kuulda ja näha. Ilma teadusliku kallakuga targutusteta – sellises kohas kogen, kuidas inimlik teadmine on looduse tarkuse kõrval tühine. Vaadata, kuidas veemutid on oma jäämullahunnikuid teinud. Lähedalt on need jääroosid. Ainult teadlashing võiks pidada neid vee alt välja paistvateks kivideks, mis kobrutavate jääpangakestega kaetud. Aga las siis pidagu. Minu jaoks liiga proosa.

Praegu on jää veel paks, nägime, kuidas Rocca al Mare ja Stroomi vahel tehti jääpuuriga auk sisse ja jääpaksus oli vast pool meetrit. Võib lastega käia küll. Täna ja homme ja veel natuke. Kuigi praod on sees. Ja päike kütab. Bioneer hoiatas ka midagi.

Kunagi olen merejää peal uisutanud ka, kuumal märtsi-(või oli see aprilli?)päeval T-särgi väel ringi uhanud. Ja järvejää peal suusatanud. Tolle jää peal oli nii ühte kui teist tehtud, saaks küll. Kõndija sai jalataldadega tunnetada kandvaks jäätunud tiheda lume erinevaid struktuure ja selle kõlasid. Igale oma.

TJT

Tarkusest

Järeltunnetades hiljutisi raamatuteteemalisi postitusi, märkan, et ka minul on laste toimetuleku teemalisi hirme. Et ahah, ka mina arvan, et neid on vaja nende (või minu?) edukama tuleviku huvides intellektualiseerida. Väikselt, vaikselt ja endagi eest poolsalamisi edastan minagi neile teadmist, et raamatutes on tarkus ja tõde. Viimaks ka seda, et haridus on edu pant. Mida ilmselt mulle on aastaid alateadvuse rakumällu söövitatud.

Hoopis vähem pühendunult tegelen sellega, et õpetada oma lapsi iseennast kuulama, endaga sidet hoidma, looduse kaudu vaikust ja rahu leidma. See on tundunud ülitähtis, aga sellesuunalisi tegusid on vähem leida. Süsteemsusest ja regulaarsusest rääkimata.

Ka mina olen lapse aja täis korraldanud „arendavaid tegevusi“. Või lasknud tal korraldada. Miski sellest on vast hea ja vajalik, aga kas kõik?
Ja kui koolilaps enam suurt õueskäimisest ei hooli, looduses olemist äkki igavaks peab (väiksena oli tal seal alati tegemist küllalt, erinevalt kodust, kus ta igavuse pärast mu vaeseomaks vaevas) ja parema meelega arvutis tiksuks,siis võtan seda kui arengu loomulikku kulgu. Või et laps on kõigist oma „vajalikest“ (õigem oleks vist öelda kohustuslikest) asjadest väsinud. Mitte kui enda kasvatuslikku praaki. Nojah. Hea teada.

Hiljem lisatud: samal teemal tekkis keskustelu eelmise postituse kommentaariumis - tore, et samal ajal tuleb samasisulisi mõtteid teistegi inimeste pähe.

TJT

Teeme raamatuid

Kui ma laps olin, avastasin ühel hetkel raamatute tegemise võlu. Oma esimese raamatu tegin umbes seitsmeaastaselt (vist veel lasteaialapsena). See oli tollase joonistusvihiku pikkune lugu pardist, kes läks Aafrikasse oma sõpradele külla. Ühele lehele mahtus umbes seitse rida, mis olid suuri püüdlikult maalitud trükitähti täis lükitud, iga rida pidulikult eri värvi. Suured pildid muidugi ka, mänguloomade pealt maha joonistatud tegelastega. Ma sain sünnipäevaks kuue vildikaga komplekti ja tolle joonistusvihiku ning need läksid kohe kasutusse. Algklassilapsena tegin mitmeid loomaraamatuid Austraalia ja Aafrika loomadega. Need loomad joonistasin võimalikult tõetruult ja no ikka ülipüüdlikult ENE-dest maha ja teisele küljele jutu juurde, kah ENE-st.

Meie tütar tegi oma esimese raamatu nelja ja pooleselt. Seal oli muidugi rohkesti minu abi ka mängus, tema laulis ja mina kirjutasin sõnad üles. Üsna abstraktses laadis pildid tegi laps ise. (Ma olin vaimustuses ka, laste loomingu ehedus mõjub otse südamesse.) Viimasel ajal on ta teinud samuti paar eksootiliste loomade raamatut lõbusate värsikestega. Ja mõned lihtsalt raamatud oma nukkudele ja paar sõpradele kinkimiseks.

Ja nüüd selgus, et neil on koolis projektitöö päev. Et eilse reedese koolipäeva asemel (mis oli koolist vaba) tuleb kirjutada referaat ühest metsloomast, mille kohta tuleb raamatuist või internetist materjali otsida (ja kopi-pasteerida ei tohi). Imestasin, et nii noortel, juba teise klassi lastel selline keeruline töö. Referaate on muide väga keeruline kirjutada, esimest tosinat vähemalt, pärast läheb libedamalt ehk. Tütar asus kohe tööle. Pidasime põgusalt aru, kellest teha ja kust materjali leida. Pakkusin talle riiulilt ühte toredat lasteraamatut saarmast ja see sobis. Varsti oli kaks lehekülge referaati valmis, siis väsis käsi ära. Lausa imestasin jah, täitsa korralik töö. Et suurt midagi küsimata aga muudkui tegi. Aga ma siis ei seletanud ka midagi. Kui pole küsitud, parem olla vastamata.

Paar päeva hiljem oli meil suur mure. Õpetaja oli referaadi tegemisest täpsemalt kõnelnud ja siis leidis laps, et tema tehtu ei kõlba kuhugi. Mure oli kohe nii suur, et ma olin selle ees täiesti võimetu. Lihtsalt uppusin sinna sisse ära, toatäis lapse muret pole ka emale naljaasi. Aga isa õnneks lohutas lapse ära ja trükkis talle internetist materjali välja ja ühe ilusa pildi ka, kus kunstnik on kujutanud saarmat kivil.

Ja rahunenud lapsele suutsin välja pakkuda variandi, kuidas ta oma senist tööd ikka kasutada saab, lihtsalt õpetaja soovitud täiendusi lisades. Ja ta asus uuesti innukalt tööle. Tõusis vabadel päevadel hommikuti kell seitse ja tegi tunnikese referaati (tõesti nagu tegelane Mihkel Muti romaanist), siis läks päevane mürgel lahti. Kui esimene kaanepilt ei sobinud (ilusasti maha joonistatud saarmas, aga paber oli maastiku-pidi nagu kunstnikul, mitte portree-pidi, nagu ülejäänud tekst), tegi uue ja sama ilusa. Kuigi isa oli talle minu meelest väga hea lahenduse välja pakkunud. Sai tõesti parem, tunnistan ja tunnustan.

Minu meelest kõlbaks see referaat neljandas klassis ka esitada. Seal on vist juba neli lehekülge juttu, andmete ja pildi leheküljed veel lisaks. Aga laps tahab ikka jätkata. Mis mulle ühelt poolt meeldib. Ma rõõmustan, kui tal ehk on võimalust ja eelkõige just julgust elada kire ja pühendumisega. Kirg ja pühendumus annavad elule värvi ja ilma selleta tundub mulle elu mage ja hall. Kui juba, siis ikka täie rauaga ja kogu raha eest, et oleks tunda, et on tehtud ja elatud. Teisalt tundub, et ta on oma isa perfektsionismi üle võtnud, mille üle ma muidugi ei tohiks ka kurta, sest vähemalt kolm kõige parematest asjadest mu elus on sellega seotud. Aga ikka mõtlen, et kas laps peab nii palju pingutama. Kui saaks ju lihtsamalt ka, mina küll saaks. (Tegelikult tasub ju iga pühendumus end ära, mul on küll tasunud, iga kirg toob kaasa mingi kingituse oskuse või omaduse näol, mida teinekord jälle võib millekski hädasti vaja minna. Aga eks neil kingitustel ole oma hind ka, vahel valus.)

Vaatan, et olen ikka pidur küll. See „lihtsamalt ka”, kompromisside otsimise tee viib vahel ka tülpimusse, konjunktuurlusse ja konformismi. Mulle on need kohad hästi tuttavad - ja oma lapsele ei soovita. Või otsin tasakaalu. Kuni laps end mõõdukal keskteel hoida ei oska, pean mina tema suunamist oma tööks. Kui ainult ise teaks, kus teise või kasvõi iseendagi jaoks see õige elamise koht on. Võib-olla peaks seniks suunamata olema? Aga kuidas ma muidu teada saaks, kui ei proovi. Selline lapsevanema igihaljas küsimus siis seekord sellisel teemal.

No küll ikka sai teemasid ühte postitusse. Aga elu on ju selline. Kuigi kuskil on ka lihtsalt lumi ja lihtsalt leib. Aga ma ei inspireeru sellest kirjutama. Sõlmede sasipuntrad paeluvad enam. Mõni jälle lahendab sudokusid.

TJT

Varase ea raamatutest

Meie poeg on ka vastselt jõudnud muinasjutuikka ehk eelmises kokkuvõtlikus kirjandusteemalises postituses nimetatud kirjanduse lugejaks, aga panen siinkohal kirja noorema ea, meie peres kolme- kuni viieaastaste lugemisvara.

Millest ma olen lastele raamatuid valides lähtunud? Sellest ka muidugi, et intellektuaalsus on tänapäeval hea toimetuleku üks alustalasid ja et läbi lugude areneb inimese hing – seega on raamat üleüldse oluline. Ja positiivne eelhoiak raamatu suhtes peaks koolis elu kergemaks tegema – et kooliks oleks huvi, valmisolek ja harjumus raamatuga suhelda. Õppimise kirg ja oskus raamatuid kasutada teeb kooliaja ikka palju sisukamaks.

Need raamatuga kohtumise valmisolekud pole meil kummalgi lapsel kuidagi iseenesestmõistetavalt sünniga kaasas olnud. Esialgu ei tahtnud kumbki mingit ettelugemist. Tütrele alustasin u kahe aasta sünnipäeva järel piltidega kolme karu raamatu järgi jutustamist. U pool aastat jutti kustutasin õhtul tule ja jutustasin seda lugu, iga jumala päev sama. Oleks laulda osanud, oleks muidugi mängitamislaulud parem valik olnud, aga siis ma veel arvasin, et ma ei oska laulda (sest kuskilt olin võtnud veidra arusaama nagu oleks laulmise juures tähtsaim viisipidamine – praegu arvan, et see on nö vana süsteemi arusaam, aga ma pean nüüd paremini viisi ka). Varases eas peaks näpumängud ja hüpitused parim kirjandusvara olema, aga mina sellega väga ei tegelenud, sest ise ei haakunud.

Siis leidsin lapse joonistatud piltidega Leelo Tungla luuleraamatu, mida lugesin ka mitu kuud, kasvõi une pealt ja peast. Siis oli tütar u kahe ja poolene ja see oli esimene raamat, mis talle meeldis. Rütm ja lapse joonistatud pildid panid ta raamatust huvituma.

Kolmanda sünnipäeva järel said tütrele ja u pool aastat hiljem pojale lihtsad tekstid vastuvõetavaks. Lood loomadest ja lastest („Jip ja Janneke“). Aino Perviku Kaari lood oleks olnud hea valik, aga ei viitsinud neid välja otsida. Lugesime siis Laura sarja, see sobis küll. Mulle väga ei meeldinud kui välismaine ja meeleolult kah selline pealiskaudne, aga mis teha, kui enamaks polnud pealehakkamist. Ilusad pildid olid esimestel aastatel olulised.

Pojale meeldisid eriti nunnud karuteemalised raamatud. Ilusad lihtsad selged pildid ja lugu, mis kõneleb sellest, et üksteise hoidmine on kõige tähtsam. Raamatukogust sai neid võetud ja pole pealkirju meeles. Tiia Toometi „Suur karuraamat“ mänguasjamuuseumi sattunud karudest tundub mulle mõttetult teaduslik (minu meelest väga seotud ajalooga, meie laste jaoks võõra kultuurisüsteemi tundmaõppimisega) ja seda ma pole oma lastele tutvustanud. Vähem infomüra varases eas. Rohkem ruumi tunnetele ja kujutlusvõimele. Ma olen ajalooteadmiste poolt, kui lapse armas küpses eas tuttav nt oma lapsepõlvest midagi asjakohast räägib, aga targutamiseks on eelkooliiga liiga vara.

Maurice Pledgeri imeliste (liikuvate) piltidega raamatud meeldisid meile kõigile. "Jänku Jussi seiklus" on näiteks sellest, kuidas liblikas areneb - kahe-kolmesele arusaadaval viisil. Idaalne lugemine minu meelest. Ja need Maurice Pledgeri kleepsuraamatud on vast viiesele paras lektüür - need on juba üsna koolilikul viisil harivad. Aga ikka väga ilusad ka.

Nagu püsilugeja teab, on suur osa minu waldorfiteadmistest nö teise-kolmanda ringi teadmised e kelleltki kuuldud, kes võibla on omakorda kelleltki midagi kuulnud, selle naised-saunas-rääkisid agentuuri sõnumeid ei saa alati puhta kullana võtta, aga ma ikka viitan selle NSR agentuuri kaudu minuni jõudnule. Niisiis minu arusaama järgi waldorfpedagoogika seisukohtadest on lastele esimesel kolmel eluaastal parimad rahvalikud lauleldused koos hüpitamiste ja näpumängudega. Ja kogemusest lisan, et väga mõnusad rütmilised tekstid e luuletused võivad kah asja ära ajada. Aga ei pruugi. Pojaga nagu ei juhtunud.

Pärast viiendat eluaastat, kui algab kujutlusjõudude tormiline areng, algab ka muinasjuttude aeg. Intellektualiseerimisega tasub 9. eluaastani ettevaatlik olla. Või vähemalt hammaste vahetumise alguseni. Meie pojal on muinasjutuiga alles üsna hiljuti pihta hakanud. Lihtsamad arhailisemad lood võivad läbi minna, aga n-ö ulmevallast sobivad kõige paremini ikka inimesestatud loomade seiklused ja päkapikulood. Päkapikuusk on ikka raudkindel. Parim raamat, mida elementaarolevustest (haldjad, härjapõlvlased, päkapikud) olen näinud, on 1920. aastate „Laste Rõõmu“ lugude valikkogu „Meie lapse päkapikulood“. Enamik lugusid on saksa keelest tõlgitud ja neis on ajastuomast kasvatuslikku näpuviibutust, aga mitte ainult. Neid lugedes sain nüüd lõpuks ise ka aru, mis tegelane see päkapikk on ja kust see mütoloogia tuleb. Ma kuidagi ei haakunud sellega varem, aga nüüd – parem hilja kui mitte kunagi – vabanesin kommertsjamadest sügavamaid kihistusi mõistma.

Ja kui ma selle lõigu olin kirja pannud, näitas tütar mulle Astrid Lindgreni "Pöialpoiss Nils Karlsoni", mille olemasolust ma seni üldse teadlikki polnud. Ja see võitis hoobilt mu südame ja parima pöialpoisiraamatu tiitli. Minu meelest on armas lugeda tavaliste laste elust, kes näiteks Stockholmi kesklinnas elades sõbrustavad pöialpoistega. Just see tunne ja teadmine, et imed on olemas ja võimalikud, aitab minu meelest ka suurena hinge avali hoida, uskuda, loota ja oma asju ajada. Raamat, mida ma oma lastele ette lugeda tahan. Minu lemmikuid Lindgreni teoste hulgas ka.

Christl Vogli haldjaraamatud kõlbavad ka kasutada, kuigi mulle Kirilille kirjastuse lasteraamatutes sageli leiduv maine pealiskaudsus ei meeldi. Need haldjaraamatud kirjeldavad pigem pärislaste omadusi muinasjutupärases võtmes. Aga meie tütar pole ka sedasorti haldjamajanduse vastu huvi tundnud, tema huvi on olnud palju sügavam, ise haldjas olla ja loodust haldjalikul viisil suunata (mind ta suunab pidevalt, miks siis mitte ka rohu kasvamist vms). Ma ei imestaks, kui ta haldjaid näeks ka. Kätlin Vainolal on kommertshaldjandusest raamat „Kelli – peaaegu haldjas“. Täitsa tore lugemine sellest sordist (ehk siis tänapäevasest pereelust ületöötanud vanematega ja ohtralt pealiskaudset vidinamajandust, nagu see kõrgema keskklassi linnaperedes võib tavaline olla). Mõnda sorti väikestele haldjatüdrukutele loodetavasti abiks tee leidmisel raamatute juurde, kirjanduslik-keeleliselt päris hea. See viimane on minu jaoks olulisem kui võibla välja paistab. Mind kurvastab, kui lasteraamatud on sisuvigade ja keelelohakustega, aga eks ma püüa mõistev olla ja ära siluda, kus annab.

Pojale on palju ka loomaraamatuid loetud. Aga loomad, sageli võõramaist päritolu, pole tema jaoks kuigi päris. Sellises maises tähenduses, nagu minu jaoks siis. Pigem on need mingid müütilised vormi muutvad olendid, kel on imepäraseid võimeid ja oskusi. Oi, kuidas ma pingutan, et mitte oma suure tarkusega neid mõttemänge ära rikkuda. Kuulamist ja imestamist jätkub kauemaks.

Ja Kirilille kirjastuse Stefan Casta sipelgas Sofi seene-, lille-, puude- ja marjaraamat on toredad. Neid on poeg huviga vaadanud. Tütar jälle mitte. Tema hing vajab kõrgeimaid vaimseid väärtusi, mille kandjaks on muinasjutud. Pojal on maailmaga asisemad suhted ja teda huvitavad pärisemad lood. Või siis poistelikult palju põnevust nagu neis päkapikulugudes. Seal juhtus alati midagi ootamatut ja see teda köitis – kuigi ainult üheks lugemiskorraks, teist korda ta enamasti neid lugusid ei soovinud, sest teadis juba, millega lugu lõpeb. Eks tütar ju tea ka neid muinasjutte, aga loeb ikka, lugemise mõnu pärast ja vajadusest kaunites ilmades hõljuda.


See lisandus ka, et kurb küll, aga minu waldorfiteadmised lõpevad paljus lapse kooliminekuga. Ja kuna meie tütar käib tavakoolis, siis iseenesest need hilisema ea teadmised kuskilt ei teki ka. Lapsevanemate arendamiseks peetakse küll loenguid, aga pigem Tartus ja sinna pole viitsinud minna. Tegelikult on igal kooliaastal ka omad teemad, mis selle ea hinge arenguga seotud. Küll oleksin tänulik, kui keegi teaks mulle mingi asjakohase ülevaateteose juhatada.

Raamatute teemal kirjutatu on koondatud raamatu sildi alla, proovisin varasemat mitte üle korrata.
TJT

Sünnipäevakingid

Mida lapsele sünnipäevaks kinkida? Raske teema, olgu siis kingisaajaks enda laps või mõni lapse sõber. Me pole enda lastele väga suurejoonelisi kinke teinud. Vanaemad tahavad selle rõõmu endale ja nii me oleme jalgrattad-suusad seni mujalt saanud. Ja sõpru on nad ikka palju tahtnud kutsuda ja nii saab kingitusi ka palju. Meie poolt on siis pigem pidu või muu elamus. Need kingid siin on eri aegadel saadud, sest pole väga loota, et ma viitsiks sel teemal palju sisukaid postitusi teha. Ühega ehk saab hakkama.

Sel aastal rõõmustasin, kui poeg sai Prantsuse muinasjuttude ja Klaabu CD-d. Mõlemad on täitsa kuulatavad ja minu maitse järgi (oh, ma tõesti kannatasin nn „Parimate muinasjuttude“ ja Onu Remuse all, kui neid kunagi leierdati). Üksküla loeb teadagi mõnusalt, rahulikult ja sügavalt, pealegi on plaadil kena helikujundus (aga pole kirjas, kes on autor). Jaagub Kreem oli minu jaoks üllatav leid, meeldib nii mulle kui eriti veel pojale, ainult loeb lapse jaoks pisut kiiresti, ta ei jõua järele öelda; helikujundus on ka tore. Ka Anu Lambi „Lotte reis Lõunamaale“ on hea kuulamine. Veel meeldib mulle väga Piret Pääri ja Anne Türnpu loetud eesti muinasjuttude plaat, mida tütar kunagi meeleldi kuulas. Ja luges pärast raamatut peale. Väga ilus raamat pealegi. „Pöial-Liisisid“ oli muusikapoes hiljuti kaks erinevat, aga jätsin ostmata. Parem siis loen ise.

Headest CD-st tuleb kindlasti meelde ka raamatuga (ja pillide õpetusega) klaverijutt „Neli heldet haldjat“ ("12 kuu" muinasjutu teemadel, Tšaikovski muusika ja Reti Saksa piltidega). Seda kuulati ikka tõesti 12 kuud jutti, kui mitte kauem. Aga mind ka ei tüüdanud ära, kuigi ma pole suur Liina Olmaru austaja.
Klaverijutt „Võluvitsa vägi“ on palju vähem kuulamist leidnud. Meie pojal on vahel väga isu klassikalise muusika järele, tema armastab balletimuusika plaati, mis oli kaasas balletipusle raamatuga. Huvitav kooslus see viimane, aga rohkesti kasutamist leidnud.

Pojale meeldis kunagi delfiini- ja vaalalaude plaat, mis mees talle internetist leitu põhjal tegi. Vaalalaulud aitasid kunagi ka meie rahutul tütrel uinuda. (Praeguseks on uneraskused unustatud, pigem väsimus mureks).

Pusled ja pusleraamatud on ka meeldinud. Õnneks on ikka ilusate piltidega olnud. Üks on ka maailma riikide ja teine Eesti kaardiga. Need olid ka mõnda aega huvitavad. Ma ise pole suurem asi geograafiahuviline, lapsepõlves tundus mulle riikide pindalate, lippude ja rahvaarvudega kaardimäng igav – mind on ikka huvitanud pigem lood. Aga need pusled meeldivad mulle ka. Kuna on asju, mida haritud inimene võiks teada, siis olgu nende õppimine vähemasti tore. (Ja isegi kui nad ei peaks tahtma haritud inimesteks saada, jääb mängides ikka üht-teist külge)

Neli-nuppu-ritta-mängu sai poeg ka. Neli nuppu ritta on talle veel raskevõitu ettevõtmine, vähemalt minu vastu mängides. Siis väga lootust pole – ma ei tee ennast lollimaks kui ma olen, aga ma olen selle juures nii sõbralik ja toetav kui võimalik, et ta ikka tahaks mängida. Ja sinna juurde õpetan vähehaaval strateegiaid ka. Poeg talus mehiselt ühe kaotuse teise järel ja pakkus siis välja, et mängiksime kolme nuppu ritta – mängu käigus (kuna siis võidaks alati alustaja) leidsime, et siis mängime mängulaua täis ja loeme pärast punktid kokku. Tülikam, aga sellisel viisil on ka pojal õnnestunud mind võita. Ja isegi kaotaja saab palju punkte. Nii on taaskord kõik rõõmsad ja laps arendatud. Eks ümbritsevat elu vaadates on ju selge, et intellektuaalne võimekus ja strateegiamajandus tagavad sageli edu. Nii et selles punktis ma väga waldorfimeelne pole (ja teisalt on minu meelest waldorfi seisukoht pigem sunniviisilise liigvarase arendamise vastane, mitte ei välista intellektuaalsuse arendamist üleüldse, või noh, mina võtan seda nii, keskteid ja inspiratsiooni otsides). Igatahes oli selline kolm-nuppu-ritta ka minu jaoks piisavalt tore mäng.

Väga meeldis magnetkuulikeste mäng (u 400 kr), mille mees Taibula poest leidis (siin ka üks ilus video, need on tõesti ise järgi tehtavad trikid siin ja youtube'is ja mõnusad tõesti). Pakub pinget näpuosavusele ja mõttetegevusele. Taibulas on teisi toredaid magnetimänge ka (kõik üsna kallid), mingeid leiab ka suure poe mänguasjariiulilt. Mul on tunne, et lastele see magnetivärk meeldib. Väikestest kuulikestest saab igasugu ehitisi teha ja lihtsalt tore vaadata, kuhu. Internetis on õpetusi, kuidas peenemaid süsteeme teha. Aga ühel päeval mängisid nad sellist mängu, et üks põrgatas kuulikese teele ja teine püüdis enda käes oleva magnetkuuliussiga kinni. Ja siis vahetasid kohti. See pakkus neile tükiks ajaks sõbralikku tegevust. Telekast ja arvutist eemal hoitud lapsed peavad ju alailma end ise lõbustama ja uusi tegevusi välja mõtlema.

Poeg sai dinosauruste raamatu, see meeldis väga. Talle on meeldinud ka linnu- jt looduseraamatud. Ja armsad loomalaste lood. Nüüd möirgab meil siin vahel noor dinosaurus. Ja vahel jälle põmmutab keski sõjamees oma kuulipildujaid ja muid sõjamasinaid. Üksildasel vaikusehetkel põmmutab mul vahel see pikalt kõrvus (mida küll lasteaiaõpetajad oma vaikusehetkedel kuulevad?).

Kaleidoskoop on tore asi. Igal lapsel võiks olla. Ja luup.

Meie lastele on meeldinud päris looma moega loomadega mängida, neid on aegade jooksul kingitud. Ka puidust arhailisema moega taluloomad on toredad. Ja kõiksugu puidust klotsid, millest ehitada. Meil senimaale oli põhiline ehitusmaterjal ikka puitklots. Kuivõrd waldorfpedagoogika räägib ju ka, et elus, loodusest pärit asi on inimesele ja eriti lapsele parim, sest laps kogeb maailma ja õpib ennast tundma just katsudes. Seepärast olen plastmassist püüdnud hoiduda.


Sel aastal sai poeg meilt ja vanavanematelt suuremad legokomplektid. Juba mõnda aega on ta vähestest kodus olnud legotükkidest vigureid meisterdanud. Suvi otsa näiteks muruniidukeid, neid on ikka ütlemata palju mudeleid nähtud. Tütar sai viieselt oma esimesed barbid. Kolmest on seni täitsa piisanud. Nendega on pidusööke mängitud ja riideid tehtud. Kinkisime äsja tütrele barbiriiete õmblemise raamatu ka, see meeldis väga, aga pole veel kasutamist leidnud. Ma tundsin, et minu ettevõtlikusest ja oskustest barbiriiete valmistamiseks ei piisa.

Lugemishuviline tütar sai raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte. „Drakonoloogia. Draakonite välimäärajas“ oli lisaks jutule 12 draakoni pusled ja need sai kokku panna ja nendega on nad rõõmsasti mänginud. „Kes olen mina?“ pakub lapsevanemaga koos mõtlemise ainet. Kõik raamatu eeldused ei haaku minu omadega, aga muidu tore raamat ja materjalistlikumale mõttelaadile peaks üleni sobima (mulle sobib mh see, et saan selle raamatu abil tutvustada enda lapsele materjalismi, mis on väidetavalt valges maailmas levinuim usk; ja eelkõige harjutada ennast vähem midagi arvama, et jätta lapse arvamistele enam ruumi). „80 muinasjutuga ümber maailma“ on tore värviline muinasjuturaamat, mis sobib ka nooremale lapsele.

Ja aknavärve ja muid meisterdamisasju.

Veel sai suurem laps raamatupoodide kinkekaarte ja natuke raha. Kah abiks, sellega me läheme võibla käsitööpoodi ja ostame uued viltimisnõelad, sest vanad vist kadusid kapi taha ära. Ja võibla nt meriinovillast nukujuukseid. Või mis just pähe tuleb.

Ja nüüd, kui esimene vaimustus uutest asjadest on möödas, mängivad nad jälle wc-paberi rullide, puuhalgude, nööriribade, paelte, suurte patjade jm sellisega. Legod seisavad omaette kastis ja ootavad paremaid aegu.

TJT

Toit laste sünnipäeval

Laste toidu teemaline postitus olla siit blogist puudu, olen kuulnud. Saagu see viga siis parandatud, kuigi midagi põrutavat mul kirja panna pole.

Ma ise ei ole toiduga mängimise sõber ega pea toitu liiga tähtsaks, seepärast on ka meie laste sünnipäevalaud olnud lihtne. Täiskasvanutele sellisega muljet ei avalda. Aga nälga ka keegi ei jää. Minu meelest jääb heast peost meelde pigem midagi muud kui toit ja mulle tundub, et laste jaoks on see niisamuti (mis ei tähenda, et ma parema puudusel ei võiks toitu nautida, kui on midagi nautimisväärset).

Veel on meil olnud piiranguks, et laps on enda sünnipäevapeost nii elevil, et see segab kõige muuga tegelemist. Näiteks praegu on kulunud hea hulk auru poja elevuse maandamiseks, muidu läheb õe kallale suskima ja siis on varsti kisa majas. Ma ei tahaks, et põhiline, mis peost meelde jääb, on see, kuidas ema üritab keskenduda udupeente roogade valmistamisele, samal ajal kui lapsed iseenda ja teisega hädas on. Sel aastal juhtus ühe peo ettevalmistustega veel eriti lihtsalt, sest lihtsalt oli muud tegemist ja pool söögilauast sai kohvikust tellitud.

Meil on peolaual olnud toores porgand-paprika-kurk dipikastmega ja sel on tõesti hea minek. Lõikan köögivilja vähehaaval juurde, et oleks hästi värske ja mõnus (kodus puhastan porgandi ära). Kartulisalati tüüpi asjadega olen katsetanud ja leidnud, et lapsed on õnnelikumad, kui saavad möödaminnes midagi käest süüa, kahvli või lusikaga jändamata. Ja kuna osa lapsi on eriliste söögieelistustega, võibki sünnipäevatoit olla tuttav ja turvaline (seda enam, kui viieaastased ja vanemad on peol ilma oma vanemateta). Seepärast siis võileivad. Tavalised ilusti laotud pasteedi- ja lehtsalatiga singivõileivad, taldrikul kaunistuseks paprikat ja kurki ja tillioksi, mis ka ära söödi. Poeg tunnustas, et olin märganud võileivad pooleks lõigata: „Sest võib-olla mõnel lapsel on kiire hüppama minna ja ta ei jõua tervet võileiba ära süüa!“. Ja neid on lihtne juurde teha. Eks ta ole raske arvata, kui palju kulub (ega sedagi tea, kui palju külalisi kohale jõuab, südatalvisel ajal on haigusi liikvel). Hüppamispeo lauale ma tõele au andes porgandit ei pannud. Sest pole kindel, et mõni kiirustav laps, porgandisuutäis põses, hüppama ei lähe ja midagi kurku ei aja. Aga rahulikumatel pidudel küll. Mõnikord on olnud soolast stritslit. Vahel ka viinerit. Seekord soovis tütar kapsa- ja porgandipirukaid.

Magusast on meie lapsed suured küpsisesõbrad, sest igapäevaselt ma püüan neid valgest jahust ja transrasvadest eemal hoida. Peo ajal siis võib. Mõni kord on tehtud küpsisetorti, seekord näiteks külma koera. Magusat stritslit või kringlit olen ostnud. Ma tegin pärmitainast viimati ürgammu ega taha peo puhul katsetama asuda. Tütar armastab hirmsasti lehttaigna õunapirukaid, neid olen teinud talle sünnipäevahommikuks. Ise armastan üle kõige äädikataignaga õunakooki või marjadega kohupiimakooki, aga viimasel aja on laste peol need isetehtud koogid olnud, mida lapsed ise teevad. Tort ka peab laste peol ikka olema. Et oleks, kuhu küünlaid panna. Seekord oli poja peol tema tungival soovil kommikauss ka. Muud toitu kulus sellevõrra vähem (see pole minu eelistus, aga ma tahan neil pidu ikka oma soovide järgi kujundada lasta).

Mingi puuvili ka. Pirnil ja mandariinil on rohkem minekut kui koduaia õuntel, mis meil veel sel ajal ilusad ja head on.

Mina pole joogiks limonaadi pakkunud. Mahla, mahlaga teed ja marjadest valmistatud siirupi jooki. Kummelitee kuldrenetimahlaga on meil argistel söömaaegadel ka sage kaaslane. Suvel võib selle mahla näiteks ära jäätada ja teha sellega mõnusat jääteed. Talvel pakasega on jäätamine veel lihtsam –- ja jäätamine annab mõnusa nüansi, kristalliseeritud vesi ikkagi.

Vanavanemad on meil enamasti kodus külas käinud ja neile olen tavalist sooja sööki pakkunud.

Tänapäeval peetakse laste sünnipäevi ka limonaadi ja saiaga, saab ka nii. Ma olen ikka veidi rohkem valikut ja süüa pakkunud, kasvõi selle rikkuse tunde pärast, mis tuleb, kui näha laua ümber palju lapsi söömas. Ja et keegi ei peaks lausa tühja kõhtu kannatama, eks see sõltu muidugi peo kellaajast ka. Ja kartulikrõpse pole seni ostnud, sest nad pole märganud küsida.

TJT

Laste sünnipäevad

Selleks aastaks laste sünnipäevad jälle möödas. Poeg tahtis juba paar kuud tagasi Skyparki ja sellega oli lihtne. Selge see, et talvisel ajal jäävad siseruumid kitsaks ja lastel on hädasti vaja kuskil ägedamas kohas mürgeldamas käia - ja õnneks peetakse enim sünnipäevi just "hüppa-ja-karga" paikades. Paar päeva enne hakkas poeg küll arvama, et mõni ägedam koht võiks olla - ja leppis siis, et järgmisel aastal (Skyparki peab aja vähemalt kuu aega ette kinni panema). Eks siis jõua mõelda, kas mõni teine tormlemispaik nagu Jungle Jacks või midagi erilisemat nagu kardirada.

Tütrele ja tema külalistele tahtsin taaskord pakkuda midagi erilisemat. Midagi hingele. Ja valisin sünnipäevapeo Kivikambris. Kivikamber on rahulik nurgake Tallinna kesklinnas, täidetud nelja elemendi maagia ja kuldse rahuga. Hea koht lihtsalt olemiseks ja loodusasjadega mängimiseks.

Kivikambri perenaine Anu korraldas lastele väikseid meisterdamisi ja mänge. Kivikamber pole trallituba, seal hoogsaks liikumiseks eriti ruumi pole, aga näiteks maomäng hoidis tükiks ajaks põnevust ja pakkus võimalust oma strateegilised oskused ja kehaosavus proovile panna. Mäng ise käis nii, et lapsed võtsid loosiga järjekorra (mis hea plaan, kui korda reguleerib "kõrgem tahe", mitte isiklik jõud). Ühel lapsel seoti silmad kinni ja tema oli madu, kes valvas aaret. Aare oli sõrmus tema sõrmes. Esimene laps järjekorras pidi vaikuses hiilima mao juurde ja sõrmust puudutama. Keeruline, kui madu keskendunult kuulab ja oma aaret valvab. Kel õnnestus, sai kingiks imeilusa teokarbi. Kel ei õnnestunud, sai teinekord veel proovida. Ja madu olla soovis mitu last (kõik ehk said ka), sest see varitsemine võttis omajagu aega.

Veel tehti sünnipäevalapsele soovide puu, kuhu külalised said oma soovi kinkida. Ja meisterdati kipsiga. Ja maaliti. Meie lapse külalistele meeldis, kutsutud olid klassikaaslased ja kunagised lasteaiasõbrad, põhiliselt rahulikud tüdrukud, kes armastavad end loovalt väljendada. Ja sünnipäevalapsele endale meeldis pidu ka, väga.

Veel toredaid meeldejäävamaid talviseid sünnipäevi, kus meie lapsed on osalenud. Kullo lastegalerii on põnev maja, seal aardejahti mängida haaras seltskonda üleni. Kiek in de Kökist pääseb giidi juhendusel Ingeri ja Rootsi bastioni käikudesse e laste mõistes maa-alustesse koobastesse ekskursioonile. Meie giid oli väga tore ja käigud meeldisid ka kõigile. Natuke maad sai ulmelise rongiga ka sõita. Sissejuhatuseks näidatakse juba algklassilastele kuigivõrd arusaadavat filmi Tallinna vanadest aegadest.

Oleme kutsutud ka sünnipäevale energia avastuskeskusse, kus saab samuti kinni panna sünnipäevatoa ja ühtlasi tehakse teadusteatrit. Pidada juba eelkooliealistele sobima. Ootan huviga.

Meie varasematest sünnipäevadest siin ja teisi sünnipäevaideid siin.

TJT

Hilinemisest ja toetusest

Äsja avastas laps, et ta jääb nüüd muusikakooli hiljaks. Sest tubli pool tundi olla õigeaegseks kohalejõudmiseks liiga vähe. Tegelikult kõnnib ta seda maad vast kakskümmend minutit ja täna on ainult solfedžo tund, kaasa on vaja võtta ainult töövihik ja pliiats. Aga kuidagi ei jõua.

Esimeseks mõtteks kirusin veidi meest, kes tütart on vahel autoga ära viinud. Ma olen soovinud, et lapsed oma asju ise ajaks – sest ma ei soovi pidada ema-taksojuhi ametit. Ja minu meelest annab endaga toimetulek lapsele ühel päeval vabaduse teha ja olla, nagu endale meeldib, oma jõu piire kogeda ja tunnetada jms. See annab mh siis ka emale vabaduse mitte muretseda lapse toimetuleku pärast.

Ma panustan hea meelega sellesse, et juhatada teda rahulikult ja kindlalt oma aega planeerima: millal sa pead riidesse panema hakkama, et õigeks ajaks kuhugi jõuda. Keskendudes õigele meeleolule. Kui lastel on minek, olen ma aastaid saanud sellele pühendudagi (lugu on teine neis peredes, kus ema peab õigeks ajaks kuhugi jooksma ja lapsed paratamatult kaasa lohistama... minu vaatepunktist siis).

Meil ei ole sellist aja terrorit olnud ja meie hommikud on enamasti rõõmsad ja rahulikud – mina võtan oma aja välja siis, kui lapsed teiste silma all. Mõnel perioodil on hommikud olnud ka jonnised, kui nad pole tahtnud hommikuti õigeks ajaks lasteaeda minna, aga ma olen saanud nende jonnimist ja jorutamist endale rahulikult lubada. Sest minul ju pole kiire ja eks siis jääb laps hommikuringita, kui nii. Süüa ikka saab.

Aga nüüd istub ta siin nagu õnnetusehunnik ja kurvastab, et jääb hiljaks. Minu kinnitusest, et ta jõuab küll, kui kohe astuma hakkab, ei ole abi. Tal käivadki sedasorti paanikahood peal. Et ta ei ole küllalt tubli ja nt oh kui kole on hilineda. Mulle ka ei meeldi hilineda, aga ma olen talle korduvalt öelnud, et sellest pole midagi, ikka juhtub, et mõni asi ei tule nii hästi välja kui tahaks. Ta ei usu mind. Kuigi minu teada on ta õpetajad enamasti sõbralikud ja lahked.

Teine mõte on see, et nüüd ma olen talle mingi hilinemise ingrammi põhjustanud oma sooviga õigeks ajaks jõuda. Vähemalt teatrisse ja arsti juurde, kui lasteaeda mitte. Nojah. Siis mulle meenub, et mind siiamaale ärritab kuigivõrd mehe kalduvus igale poole hilineda. Ja see, kuidas see mu ema ärritab, kui me neile hiljaks jääme. Et sealt siis on külge hakanud? Ma ise jõuan üldiselt vabalt igale poole õigeks ajaks, aga mehe ja lastega võibla ei jõua ka (arsti juurde olen jõudnud, lasteaeda sageli mitte). Tütar üldiselt seab ka end aegsasti valmis ega joruta oma minekutega juba aastaid. Aga täna mitte.

Aega on juba alla poole tunni. Kas sa oled väsinud? Kas sa tahaksid täna koju jääda? Või on kuskil mingi probleem? Häirituna ta tõesti ei paista – muust, kui enda välja mõeldud võimalikust hilinemisest, mis näikse liikumise halvanud (ja kui ma arvan, et kõndimine on selle vastu parim ravim, siis see ei muuda asja). Teisalt, arvestades, kui mõnusas aegamisi tempos talle kõndida meeldib, võib õigeaegne kohalejõudmine juba tõesti küsitav olla, aegamisi enam ei jõua. Mina olen kustki kiirkõndimise kombe leidnud, mäletamata aegadel juba. Ühelt poolt mulle lihtsalt meeldib oma keha liikumises tunda ja kiirelt on ägedam kui aeglaselt, intensiivne hingamine tuulutab keha hästi ja toob inspiratsiooni. Teisalt ma ei taha hiljaks jääda. Aga tütar naudib rahu ja mõõdukat tempot, imetleb kõndides väikseid vaatamisväärsusi ja uneleb oma mõtteis.

Mis siis teha? Ühelt poolt ma ei tahaks teda ära viia. Et ta harjuks ikka ise oma asju ajama. Aga teisalt paistab ta kuidagi väsinud olevat ja õigeks ajaks enam tõesti ei jõua. Hilinemine oleks talle liiga suur vapustus. Kolmandat pidi ma tahaks, et ta alati oma soovi välja ütleks. Ma arvan, et pole õigust inimest aidata, kui pole küsinud – inglid ju ka kunagi ei aita, kui ei palu. Ja ma tahan, et tal tekiks harjumus paluda, kui vajab abi. (Nagu mulle enamasti meeldib ka see, et ilma asjata abi ei pakuta, kõrvalised enamasti ei tea, mida ma vajan - ja samas olen olnud vahel ootamatu abi eest väga tänulik - kui see on märki tabanud.)

Samas ma kuulen ta südames palvet, et vii mind ära. Nii ma siis ütlengi. Et kuulen su südame palvet, aga ma tahaksin seda kõrvadega ka kuulda. Et tekiks selline harjumus. Ja et sa õpiksid abi paluma, kui vaja. Mind pole ju alati sind toetamas.
Ta mõtleb selle üle järele. Paar minutit kurblikku vaikust. Kujutan ette, et ta võib pidada mind isekaks egojunniks, kes mingit mõttetut süsteemi kehtestab, selle asemel, et toetust pakkuda nagu õiged emad teeksid. Ja siis see väike palve kõlab. Mul ei kulu minutit, et saapaid jalga ja joppi selga tõmmata. Kahe minuti pärast oleme teel.

Ma viisin lapse tubli poole maa peale, edasi on tipptunnil liiklus nii aeglane, et jala jõuab peagu sama ajaga. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et kõndimine teeb inimesele head. 24 minutit on 500 m läbimiseks piisav aeg. Olime mõlemad rahul. Mina et olin talle toetust pakkunud, aga viisil, mis minu piire ei ületanud. Ja laps ka rahul, sest nii helde ma igapäevaselt ei ole, aga tal oli seda sel hetkel vaja. Tavaliselt ei ole, saab ise hakkama (ma vahel ikka küsin enne lahkumist mingeid küsimusi, et kas sul see ja teine on kaasas, unustaja on ta küll ja vahel juhtub, et ematunne on õige).

Sedasorti olukorrad panevad mind otsima, kuidas oleks minu jaoks õige talitada. Ja lapse jaoks. Selles hetkes, olukorras. Ja mis on õige tervikpildi ja tuleviku seisukohalt, millist tuge see laps arenguülesandena vajab? Paljud emad ei kõhkle hetkegi rooli hüppamast, kui näevad, et laps on hädas. Ja ilmselt imestab mõnigi lugeja, miks ma sellist tsirkust teen – ise ometi kodune inimene ja on võimalik last aidata. Või miks ma sellest pärast nii pikalt pajatan. Mind paneb jälle imestama akne koomiks, kus teismelise poja ema teatab, et kogu tema aeg kulub pärast poja autojuhiks saamist sellele, et talle mahaunustatud asju järele viia. Mina sooviksin laste teismeeas oma elu teistviisi kasutada. Ja et neil ikka kenasti läheks.


Hiljem lisatud. Kui ta pärast tunni lõppu tükil ajal koju ei jõudnud, hakkasin juba pisut muretsema (aga keskendusin ikka valguse saatmisele). Et äkki on lapsel jõudu vähevõitu või pole tervis päris korras ja äkki ma oleks pidanud ta koju ka tooma. Tal on nüüd telefon olemas, aga jäi koju. Ja ega ma tahagi kontrollifriigiks hakata ja iga tühja asja pärast helistada. Talvel ongi vahel jõudu vähe. Kuni ta siis laekus, särav, õhetav, ergas ja rahulolev. Oli sõbrannaga juttu ajanud ja lumega mänginud ja mõnuga jalutades ilmaimesid kaenud. Jalakäimise rõõmud. Mina rõõmustasin ka.

TJT

Hirmust ja armust

Mulle tundub, et praegusel ajal laiemas mõttes on lapsekasvatamises ka pöördeline aeg. Ma tunnen, et soovin pöörduda enda lapsepõlve süsteemikeskselt mõtlemiselt lapsekesksele. Mitte kord pole määrava tähtsusega, vaid vajaduste rahuldamine. Ja see ühelt süsteemilt teisele lülitumine on raske. Mõned süsteemid, kord ja rutiin on mulle vajalikud (väidetavalt toetab kord ka lapsi). Ma tean väga paljusid korra-asju, mis mind toetavad ja ma tean süsteemi, mille järgi see korravajadus regulaarselt igal aastal muutub – üksi oleks kõik lihtne. Aga need teised kolm inimest, kes siin elavad, annavad iga päev oma panuse, et enda vajatuste rahuldamine osutuks keeruliseks. Pealegi pean oma kohuseks ka teiste inimeste vajaduste eest hoolitsemist ja see on veel keerulisem, saada aru, mida me sel hetkel tõeliselt vajame ja kuidas seda saab.

Ma arvan, et me pöördume praegusel ajal ka hirmu valitsuselt armastusest juhitusele. Ja see pole mitte kergem. Sest geneetiliselt (või kasvatuslikult), karmaliselt ja inimkonna või rahvuse või kultuuriruumi raskusi kandes on meis hirmu koodid igal pool esindatud. Nagu meis on ka igatsus armastuse järele, sageli teadvustamata.

Mäletan, kuidas vanemad mehed rääkisid mulle 15+ a tagasi sellest, et näe, see naine seal tahab, et mehed teda armastaks ega teagi, et kõigepealt tuleb ikka ise armastada. See oli mulle siis suur avastus. Ja ma ei saanud üldse suuremat aru ei nendest ega teistest meestest, et mis armastust nad taga ajavad. Mul oli meeste ja naiste suhetest ja ilmaelust oma, elu jätkumisega seotud materjalistlik seisukoht – mis küll mingit erilist rõõmu ei teinud. Rõõmu ja rahutunde asemel olid pigem naudingutega seotud kiirelt lahtuvad õnnetunded. Ja muud ei osanud tahta. Armastus tundus müügimeeste trikiga, kes selle sõna kaudu midagi müüa tahtsid. Ja ma saan aru, et on veelgi inimesi, kes nii arvavad, ja tunnevad hinges tühjust ja nimetut igatsust. Mina arvan, et nad igatsevad armastada ja armastatud olla.

Aga kuidas hirmust valitsetud elust astuda armastusest juhitud suunatud ellu? Kuidas suunata lapsi „mõistlikke“ asju tegema ja juhtida neid vägivallatult eemale ebasoodsatest tegudest - isegi täpsemalt teadmata, mis on tegelikult mõistlik asi lapse elu perspektiivis? Ma arvan, et enamik meist ei tea seda veel kuigi hästi (ei seda, mis võiks olla sihiks, ega ka seda, kuidas seda saavutada).

Mul on vedanud waldorfi teemade ja -inimestega ja lasteaiaga, kus pered on samade otsingutega, mõnigi minust mitu sammu ees. Neilt on hea õppida. Nii hea on näha, et lapse peale ei pea pahandama, kui ta teeb täiskasvanule tülika valiku (kui see täiskasvanu on enda eest hästi hoolitsenud, siis ta talub mõnedki lapse korraldatud jamad; olen mõistnud, et riiakuse algpõhjus on inimese rahuldamata vajadustes).

Kui tore on mõista, et me võime ise ka eksida. Kõik on õige. Lihtsalt oleks mõistlik sama viga enam mitte korrata. Aga ei pea olema mõistlik. Lapsevanem vajab ka arenguks head keskkonda, tuge ja abi. Ja mõni teo ebaotstarbekus kohe ei avaldu. Mõni nähtus vajab ilmnemiseks peeglit (ja tunnetamisoskust ja analüüsivõimet). Me enamasti keegi ei viitsi kuuse all mediteerida.

Kujutan seda ette umbes nagu puurist või kastist vabanemisena. Kastid kui meid piiravad süsteemid, mis hoiavad ära ka tiheda ühenduse, ühtsuse, kastisein on alati ees. Kui kastid kaoks, elaksime koos nagu loomad-taimed vabas looduses. Võib veel ette kujutada, kuidas naat ja võilill sõbralike (või pigem ahnete, enda valdusi suurendada soovivate?) naabritena koos eksisteerivad, aga kuidas peaks seda tegema hunt ja kitseke või kana ja rebane? Need süsteemid-kastid, milles me varjume, ju ühtlasi toetavad ja hoiavad meid elus, mh võimaldavad kogeda enam armastust ja vähem hirmu (ärasöödud saada). Kuidas siis vaba(ma)lt koos eksisteerida, on ilmset igaühe isikliku arengu võimalus?

Waldorfpedagoogika, vägivallatu suhtlemine ja mõned muud on minu päästerõngad ja aabitsad. Aga neis on pigem teoreetiliselt ideaalse süsteemi kirjeldus, mitte niivõrd tee, kuidas sinna saada. See viimane, teelolemine küll pidada olemagi meie siinoleku mõte ja põhjus.

Head teed!
TJT

Lugemispäevik

Viimasel ajal on mu mõtted sageli suuremale lapsele sobiva kirjanduse leidmise juures. Tal kulub palju raamatuid. Ja nagu ikka, ma tahaks, et see, milles me elame, on hea ja edasiviiv. Juba liigub ta isegi asjatundlikult raamatukogu riiulite vahel ja oskab otsida mõnd uut sama autori teost, kui eelmine meeldis. Või võtab uuesti vana ja armsa.

Muinasjutud pole meil veel sugugi aktuaalsust kaotanud, aga vahelduseks tahaks muud ka. Osa iiri ja keldi ja šoti lugusid nt kogumikus „Torupill, haldjad ja hiiglased“ on päris raske ja minulegi sisukas lugemine. Paremad muinasjutud, näiteks need iiri omad, kuidagi täidavad hinge. Aga ma olen õppinud hindama ka seda ebamugavustunnet, mis tekib, lugedes väiklusest ja vägivallast. Tasub niikaua lugeda, kuni see ebamugavus on kodustatud.

Odamehe kirjastuse eri rahvaste muinasjuttude ja muistendite sari meeldis.

„Ennemuistsed jutud“ (Kunderi, Kreutzwaldi, Jakobsoni jt muinasjutud) – eesti muinasjutuklassika, mida tasuks tunda. Vanad muinasjutud räägivad olulisest ja põhiväärtustest, neis on seda loomuliku eluviisi hõngu, mida mina enda pere ellu juurde soovin. Need vanad lood on minu meelest turvaline valik. Jakobson pole minu maitse, aga väikestele lastele meeldib.

Panin kirja mõned ettepuutunud head raamatud. Minu meelest sobivad algklassilastele.

Paul Maar „Nädal täis laupäevi” (Hamburg 73) – ajatu raamat soovidest ja nende täitmisest ja tavalisest elust. Peategelaseks on tavaline mees, kes leiab veidra tülika käitumisega olendi ja mehe isiksuslik kasv nädalaga on silmaga nähtav. Peaks sobima ka poistele.

Lindgreni „Bullerby lapsed”, „Hulkur Rasmus”, Jaanikingu (Madlike) ja Lärmisepa tänava lood. Meisterdetektiiv ja kõik teised. Ei vaja vist tutvustamist. Mulle „Ronja“ ja „Lõvisüdamed“ meeldisid vähem, aga hea lugemine ikka.

Eelmisega haakub meeleolult Vestly n-ö Norra Bullerby sari „Vanaema ja kaheksa last metsas” (u kaheksa osa). Ühe toreda suure pere tegemistest maal. Loodusega ühenduses olemine on lastele veel eriti vajalik, olgu või läbi raamatu. See vabaduse tunne.

Andersen meil väga loetud pole. Aga „Pöial-Liisit“ olen tütrele u viieaastase põlves palju kordi lugenud. Seda Siima Škopi ilusate piltidega raamatut minu lapsepõlvest.

"Puhh" oli meil ka lugemisvaraks ammu, kohandasin palju ökula tekste arusaadavamaks.

"Lassie tuleb ikka koju" ei tundunud algul tütrele põnev, peenes kirjas ja algus vist veidi arusaamatu. Lugesin enda lapsepõlve lemmikust mõne peatüki ette ja hakkas minema.

Kivirähi Lotte jt lasteraamatud on meil 4-5-aastaste lektüür olnud, aga hilisem ülelugemine on ka taaskohtumisrõõmu pakkkunud, „Kaelkirjak“ ja „Kaka ja kevad“ on ka vanemale lapsele huvitavad lugeda. Näidendiraamat „Siblulad ja šokolaad“ on hea sissejuhatus näidendite lugemiseks – kui huvitav on, siis loeb ikka. „Sirli, Siim ja saladused“ meenutab minu meelest ka lapsevanemale midagi olulist.

Aino Perviku „Presidendiraamat” ja teised. Minu lemmikud on Paula sari ja "Sookoll". Mulle lapsena „Arabella“ ega „Kunksmoor“ eriti ei meeldinud. „Kaarist on kasu“ aga küll – igapäevased lood väikese tüdruku argipäevast (Paula-eelsest ajast ehk siis nõukaajast). Kaari oli minu mälus rohkem juhtumiste ja tegevuste, Paula maailma tunnetamise keskne. Võib-olla on see seotud lugemise vanusega. „Draakonid võõrsil“ kajastab võõrliikide lõimimise teemat. Pervik kirjutab alati midagi olulist oma kaasajast – see on tähelepanuväärselt raske töö minu meelest, saada aru toimuvatest protsessidest ja kuidas neid parimal viisil suunata – lastekirjanikud on väga olulised tulevikumaailma kujundajad, sest nad loovad laste hinges uut reaalsust. Ja me kõik ju loome oma elust seda, mida õigeks peame. Minu meelest aitavad Perviku lasteraamatud lugejal-kuulajal enda ümbritsevat maailma mõista ja mõtestada rohkem kui suur osa teisi raamatuid.

Eno Raua toredad „Autoraamat“ ja „Pliiatsilugu“ olid meil poja suured lemmikud ja tõid tema lugemise juurde. „Peep ja sõnad“ meeldis mulle. Sipsik on meeldinud tütrele, mõnda osa naksitrallidest oleme ka lugenud – see on hirmus seikluslik ja sellega rohkem poistekas ja mulle väga ei meeldi, miska pole veel pakkunud. Hädasti vaja, et mehed ka lastele raamatuid loeks (nt vanaisad, kui isadel pole aega), nende valik on ikka teine kui emadel – ja laps ise ei oska ju naksitralle küsida. Keerulisemad lood, näiteks huvilisest filmikaamerast mulle lapsena ei meeldinud, aga praegu küll. Eno Raual on kurjuse teema mitmel pool sees, sellega toimetulek ei ole õrnemas eas naljaasi. „Kalakari salakaril“ on aga paljudel minuvanustel peas, armsad lasteluuletused.

Eno Raua ja Aino Perviku tütre Piret Raua „Sanna ja salakütid” on õpetlik põnevik (kirjutaks, et rahvaste sõpruse teemaline, aga see sõnapaar tähendab ju midagi muud, ja raamatus on ka palju muud). Piret Raua "Ernesto küülikutes" ja "Printsess Luluus" on põnevust ja ka kurjust. Mõni asi ei ole minu maitse järele, aga keskeltläbi kannatab lugeda. "Tobias ja teine B" on tore koolieluraamat, poistekas, mis meeldib ka tüdrukutele, kes just uduhaldjad pole. Igas loos mõni väike vahva keerd sees.

Kerttu Soans mulle ka üldiselt meeldib. Isegi, kui ma ei jaga autori eelistusi koerakasvatamisel, on ka „Kruubi-Ruudi“ minu meelest hea lugemine. Sireli ja Olivia lood on omamoodi vaade praeguste laste lapsepõlvele. Raamatu sildi all olen Mari ja Jüri raamatust varem kirjutanud.

Mika Keräsega pole mina veel tutvunud, aga „Varastatud oranž jalgratas“ meie tütrele meeldis, seal on jälle agulielu kui silmaringi avardav miljöö. Ja teatris näidatakse ka.

Ilmar Tomuski lasteraamatud meeldisid väga, Vollit lugesin ka pojale, oli mõnus lugemine.

Tudengipõlves lugesin Michael Ende „Momot“ ja meeldis väga. Lugu tüdrukust, kelle kuulamisoskus muudab hukkaläinud maailma paremaks kohaks. Tütrele meeldis ka.


Üksjagu ilmub praegu selliseid lasteraamatuid, mis on minu meelest „vahetuks kasutamiseks“ liiga negatiivsed, aga väheke kohendades ja sättides käivad kah. Vähem tuntud eesti autoritega olen igaks juhuks ettevaatlik ja heidan jõudumööda enne ise pilku, kui lapsele kätte annan. Eks halvad kogemused ole õpetanud. Ma arvan, et meie lapsed ei pea kellegi isiklike probleemide väljendustega tegelema, aga neid on vähemküpsetel kirjanikel ikka üksjagu kaante vahele lipsanud.

Nt Kristiina Kassil on palju negatiivse varjundiga sõnu (nagu käratas – minu meelest asjatult) või madalstiilseid väljendeid, mida mina lastega kõneldes ei kasuta – ja nii tuleb raamatut mitte lugeda, vaid jutustada, sest ma ei taha ju oma lastele ebakvaliteetset vaimutoitu pakkuda. No ja „Käru-Kaarli“ sisu ma pehmendasin ikka ka (nt pole vaja rääkida peategelase ema vallandamisest – see on ilmne liialdus, mis peaks adrenaliinipumpamise otstarvet täitma, aga minu meelest võiks ainult mõttetult hirmutada, piisab, kui rääkida pahandustest töö juures; suurte maailm on vahel tõesti ebakindel ja vähe turvaline, aga väikse lapse jaoks peaks elu olema ilus ja hea, et kasvatada vankumatut usku headusse... kõik, mis on meie mõtteis, loob tulevikku. Ja väidetavalt läheb esimesel kuuel eluaastal kõik kogetu otse rakutuuma, hakka siis pärast sealt alateadvuslikke pingekoldeid välja koukima, mõttetult kannatusrikas ja töömahukas, kui asi üldse selleni jõuab (suur osa inimesi lihtsalt kannatab, isegi täpselt teadmata, mis neid vaevab). Aga „Käru-Kaarel“ kannatab sisuarenduste ja väärtuste poolest lugeda küll, kui lisaks sõnastuse muutmisele ka osa ebavajalikke lauseosi välja jätta (Kivirähil ega Tomuskil pole lehekülgede viisi midagi vale ega liigset, aga Kassi raamatuid peaks keegi toimetatama, viimases järgus kasvõi ettelugeja).

Wimbergiga on ka mõni häda, aga keskeltläbi kannatab (ette)lugemist. Siin on veel üks põhjus, miks ma laste varase lugemaõpetamise vastu olen – kuni mina ette loen, on mul võimalik üht-teist muuta ja filtreerida, enda maailmavaate järgi kohandada.


Aga "Muumitroll" ei tundu mulle üldse lasteraamat olevat. Ei tundunud minu lapseeas ega ole ka tütrele sobinud, sündmustevaese sisu ja rõhutud meeleolu pärast. Aga keskkooliajal ja tudengipõlves oli see mu lemmik, lugesin korduvalt. Kui endal küllalt paha, on see raamat sõbraks.

Potterlus pole minuga seni üldse haakunud, laps vist ka liiga noor veel.


Suuremale tüdruklapsele sobivad Ketlin Priilinna raamatud. 1982. a sündinud autoril on neid ligi 20, pakun, et noortele (täiskasvanutele). Mina olen lugenud „Liblikasonaati ja „Varju“ – mõlema peategelaseks on noor naine enda elumuutuste keerises. Positiivsed ja mõnusad lugemised ja mitte päris tilu-lilu, vaid pakub ikka mõtlemisainet ka. Koledatest asjadest kirjutatakse täpselt minu mõõdu järgi ja lugu veereb mulle parajas tempos (mõni väga tegija klassikateos, nt Kafka või Dickensi oma jääb kuhugi koledusse kinni, minu jaoks mõttetult, väljapääs on ikka enamasti olemas; Priilinn väga koledaid asju ei puuduta ka, vähemalt mitte neis raamatuis, seal on sellised tavalised probleemid, mis ikka inimestel juhtuvad – ja mis asjaosalistele ikka rasked tunduvad). Tegelased on Eesti elust tuttavad ja maastikud ka, see annab mõnusa koduse tunde (ja võimalust enda kultuurikeskkonna üle järele mõelda). Enda tütrele soovitaksin kunagi teismeeas, kui kriisid ja inimsuhted oluliseks saavad, annavad võimaluse enda hoiakuid kõrvalt vaadata. Minu meelest kasvõi oma ajastu- ja koduläheduses juba lihtsam lugemine kui maailmaklassika autorid.

Koos oleme lugenud Sabine Kuegleri „Džunglilast“ saksa päritolu perest, kes läheb džunglisse ühe vastavastatud suguharu juurde elama, misjonile ja keeleuurimise eesmärgiga. Peategelane on siis seitsmeaastane ja tema mängudest ja lapse maailmast džunglis on põnevalt kirjutatud. Ja minu jaoks oli seal mõtlemapanevat ka küllaga. Mulle sobib ka suhtumine, et sellel misjonil ei püüta hävitada rahva omapära seda halvustades ja liigselt valge inimese käe järgi seades, vaid aidata teda üle ennasthävitavast käitumisest ja panna valmis ülejäänud maailmaga kohtumiseks, säilitades enda kultuuri. Raamatukogutöötaja seda lasteraamatuks ei pidanud, aga meie lapsele meeldis hästi. Alguse ja lõpu, mis kirjeldavad peategelase 17-aastasena Euroopasse minekut, jättis ta ka vahele. Samalt autorilt on ka järg „Džungli kutse“, kus autor pöördub nelja lapse emana tagasi džunglisse ennast otsima.


Mulle meeldisid varateismelise lapsena „Consuelo“ ja „Jane Eyre“. Neid soovitan kunagi ka oma tütrele. Ja Shakespeare. Keskkooliajal lugesin vist kõik läbi, mis raamatukogus oli. Ja Edmond Rostandi „Cyrano de Bergerac“. Balsac, Zola, Gogol, Hesse. Suur osa maailmaklassikast on keskkoolilapsele paras lugemine, kui nt Hugo lõputud kirjeldused välja jätta. Eks muidugi sõltub lapsest ka. Aga mida küll lugeda enne, kui laps omadega sinnamaale jõuab? Eks ma vist täiendan jõudumööda seda lugemispäevikut siin, sedamööda, kuidas neid ette satub.

Olen mõelnud, et võib-olla ohter lastele mõeldud raamatute pruukimine on ka põhjuseks, miks ma suurte inimeste raamatuid üsna vähe loen. Saan oma laksu juba lastekirjandusest kätte. Heas lasteraamatus on ju kõik olemas, mis eluks vaja.

TJT

Toidust ja selle talumisest

Olen lapsest saati ja korduvalt kohtunud seisukohaga, et laps peab sööma kõike ja et mõnest toiduainest, näiteks lihast, porgandist või sibulast keeldumine on lihtsalt viis täiskasvanute tähelepanu saada. Või enesetähtsust demonstreerida. Mõnel juhul see võib ka nii olla (kurb küll, kui laps muul viisil tähelepanu ei saa ja valib nii negatiivse tee), aga mina olen pigem seisukohal, et mõni toiduaine toetab meid meie arengus enam kui mõni teine. Asi ei ole niivõrd maitses kui seedeprotsessis ja keemilises koostises – tasakaalust ära inimene ei erita harmoonilisel viisil vajalikke ensüüme või siis pole mõnel arenguteel mõnda sorti ained vajalikud. Ja mõnda sorti arengutee on õppida seedima erinevaid asju ja toime tulla erinevate kogemustega, mis elu pakub. Aga söömasundimine (olgu siis näägutamise või manipuleerimisega) ei ole minu meelest hea viis mittesöömise olukordi lahendada. Survestamine komplitseerib arengut.

Ma arvan, et emana on parim, mida ma teha saan, püüda mõista lapse ainukordset arenguteed ja tema spetsiifilisi vajadusi. Toetada, kus vaja, otsida abi, kus vaja. Ja sallida, alati (kuigi see inimlikus piiratuses sugugi alati ei õnnestu – eks siis sallida enda piiratust, kui tõesti muud üle ei jää).

Meil näiteks oli vanema lapse titaea toidutalumatus seotud tema isaga, mis omakorda oli seotud minuga. Kes seda enam täpselt mäletab või teabki, kuidas need asjad just täpselt lahenesid, aga minu suhtumise muutmine on kindlasti üks võtmesõnu – ma ei pea siinkohal silmas mitte suhtumist lapse toitumisse, vaid vanemate omavahelisi teemasid. Ja kõiki väikseid ja suuri samme, mida sai astuda.

Ma olin tükk aega mures, mida teha nende laste nn probleemidega, mis „ilmselgelt“ on laste isa arenguülesannetega seotud. Mina ju teist inimest muuta ei saa, aga last tahaks aidata. Aga selgub, et juba sellestki piisab, kui mina muudan oma suhtumist mehe arenguülesannetesse. Kui ma leian üles usalduse, et need on tema valitud kogemused ja ülesanded, mida ta temale omasel viisil lahendab, hakkab lapsel kergem. Meil on küll palju spetsiifilist abi ka kasutada olnud – nii et ma ei väida, et ainult suhtmise muutmisest piisab, aga vähemalt on koht, kust alustada. Ja see koht on igaühel olemas. Minu eelistus on jätkuvalt vähem kannatusi ja rohkem rõõmu. Sama soovin Sulle!

Selle endalegi keerulise jutu kokkuvõtteks siis, et mulle tundub, et söömine on lihtsalt üks isiksuse osa ja väljendus, maailma kogemise viis ja miski sellest ei ole päriselt õige ega vale. Vaid lihtsalt on.

Hiljem lisatud. Huvitav, kuidas maailm muutub. Kui lapsed ei suuda oma vanemaid kasvatada, on lootus lapselastel. Käisime lastega minu vanematel külas ja mõlemad sõid isukalt riisi ja porgandit, aga ei ühtki tükki liha. Tundsin oma turjakarvu tõusmas, et mis pahandus sellest nüüd tuleb (eks ema käib mulle vahel ikka kaebamas oma pahameelt, kui lapsed on mõnest toiduainest keeldunud - midagi nad söövad ju alati), aga seekord - eimidagi. Ja kui mina olen ühepajatoitu sööma oodatud, pannakse topeltports porgandit. Lõpuks ometi nad jagasid ära, et tasub teha toitu viisil, mida sööjad soovivad. Nii et ükskord see juhtub siiski. Vahel on lihtsalt aega vaja.
TJT

Laste toidu nipid

Minu kui „toitva ema“ mõtted on sageli söögi juures: kuidas katta toidulaud nii, et kõik pereliikmed saaks neile sobival ja minu jaoks piisavalt tervislikul viisil söönuks. Ühtepidi on meil lihtne: ka laste isa peab tervislikku toitu mõttekaks ega osta koju limonaadi või krõpse (sinke ka harva, kuigi need talle maitsevad) ja seab piiri poja magusasöömisele. Teisalt on meie füsioloogia erinev, mittesobivad ja väga sobivad asjad ei lähe üldse kokku.

Algusaegadel tegin mehele ja endale eraldi toidu, sest tema on piima-lihatoitlane ja mina köögivilja-teraviljatoitlane. Ajapikku õppisin tegema toitu samas toidunõus, kust igaüks valis endale sobiva. Ja mees on oma eelistustes liikunud minu omadele lähemale, samuti kui mina olen tema toidueelistuste suhtes seedivamaks muutunud.

Lapsed on veel peatükk omaette. Õnneks pole kumbki tavaliste toiduainete suhtes allergiline olnud, küll aga on tütrel olnud varjatud toidutalumatust. Ja see talumatus oli (minu eest) nii hästi varjatud, et läks aega, enne kui ma sellele jälile sain. Ma ise olen toidu suhtes tundlik olnud alati. Sealiha teeb mind laisaks ja valge jahu uimaseks, suhkrul mitu pahet. Ma olen sellist toitu vältinud niikaua kui mäletan. Seepärast pole ma oma laste-eelses elus otsinud niivõrd mitte maitsvaid toiduvalmistamise viise, vaid eelkõige neid, mis mulle maksimaalse enesetunde ja töövõime annaks (nojah, kui keegi pole veel aru saanud, siis ma olen üksjagu ambitsioonikas). Kerged toidud annavad meelde selgust ja hinge rahu.


Aga sedasorti teadmist verinoortele inimestele edasi anda pole üldse nii lihtne. Jutt, et ema raseduse ajal söödud toit hilisemaid tita toitumiseelistusi mõjutab, on minu meelest tore jutt, aga mitte enamat (võib-olla mingites oludes peab paika, aga ise küll ei kinnitaks). Mõne nipi siiski olen ajapikku leidnud.
Meie lastele meeldib kaneel ja teised idamaised vürtsid, eriti pojale, kes eelistab üsna tugevalt maitsestatud toite. Nii panin köögiviljaroogadele neid maitseaineid. Hiljem sain küll aru, et see nipp lõi vastu näppe, sest tütre varjatud talumatus oli just porgandi suhtes, mida ma olin enda meelest osavalt teda sööma meelitanud. Aga õnneks ta kasvas sellest mõne aastaga välja.

Köögiviljadest on neil mõlemal omad eelistused, mis aga kaovad, kui teha köögivilja püreesuppi. Sinna läheb ka suvikõrvits, lillkapsas ja seller peitu nagu poleks olnudki. Koore, sinihallitusjuustu ja india maitseainete lisamisel maitseb hästi. Meie ühine lemmik on kõrvitsapüreesupp, kuhu vahel ka porgandit jm satub. Porgand teeb värvi säravamaks, rõõsk koor muudab kõrvitsasupi värvi muidu selliseks kahvatuks. Eriti usinas tujus teen quishi taolist köögiviljapirukat, mis on tütre lemmik köögiviljatoitude hulgas (sest sisaldab võid, rõõska koort ja juuste).

Üheks abimeheks köögiviljatoitude suupärastamisel on või lisamine. Samas argipäevaküpsetistele ma üldiselt võid ei lisa, pole vaja kedagi koogile meelitada (süüakse ära niigi; panen koogitaignasse siis hapukoort või taimeõli, margariini üldse ei kasuta kusagil). Lihavabadele köögiviljatoitudele lisan vahel ka ökot köögiviljapulbrit, mis ei sisalda maitsetugevdajaid.

Mõnele toidule lisan vahel suhkrut* (oi, kuidas nad paprika, sibula ja õunaga tomatisalatit armastavad, seda kulub mõne kuuga kümme liitrit). Üks mehe lemmiktoite on peediga köögiviljahautis. Lapsed peedist suuremat ei pea kumbki, aga mulle ka maitseb. Palju on siis abi sellest, kui puistan nende taldrikule jahtuma pandud toidu suhkruga õrnalt üle, vahel panen ka mõne võikillu peale sulama.

Poeg on tubli köögiviljasööja, aga enamik lapsi köögiviljast suuremat ei hooli. Tütrele pakun söögi alla toorest porgandit ja paprikat (kui ta juba liha näeb, siis parem värsket ei sööks). Lugemise kõrvale krõmpsutab käest hea hulga. Idandid panen ka kausiga välja enne sööki. Niimoodi söövad köögivilja kõik lapsed, kes meie toidulauas on olnud, ka need, kes muidu väga närvad sööjad ja üle hapukoorega keedukartuli midagi ei soovi. See pisiasi nüüd nagunii, et nii mahedaid köögivilju valime, kui parajasti viitsin. Need on maitsvamad ka, mis näiteks porgandisse puutub.

Kõrvitsasalatit teen ilma äädikata, hapustuseks panen ebaküdooniat või pohla. Palju maitsvam saab ja võib vedeliku ka ära süüa, pojale väga meeldib (hea magus). Sidruniga saab ka hädapärast, ebaküdooniaga on tüütu jännata (laisainimese versioon käib nii, et lõikan lihtsalt tükkideks ja lasen seemned välja, lapsed ebaküdooniat nagunii ei söö ja mina lutsin söödava osa valgete kestade ümbert ära ja jätan järele – käsitledes neid u nagu ploomikividena).

Kalasöömine on ka neid asju, mis tundub mulle tervislik ja hea, aga kuidas lapsi meelitada? Rosma kooli kokkadelt õppisin koorega kalasuppi tegema – minu meelest maitseb võrratu ja imelihtne teha. Porgand, seller, kartul ja valge kala filee keedetakse ära (külmutatud kalafileed muidugi eriti ei keedeta), lõpuks lisatakse veel koor ja püreeritakse. No ja tilli ja loorberit ka muidugi. Sibulat siia ei pane. Koolikokad panevad kala eraldi, aga meil läheb kõik kokku. Sellesse toitu olen lisanud ka natuke naatriumglutamaati sisaldavat kala maitseainet. Juhtusin kunagi sellise ostma. Ilmselgelt see maitsetugevdus meeldib neile, kuigi ma ilmselgelt seda heaks ei pea. Vähemalt söövad kala. Ahjukala süüakse ka, kuigi poeg sööb pigem koorega tehtud munakastet, mis seal juures. No ja kalapulki. Kuigi seal on ka seda va maitsetugevdust (või on tänapäeval ka ilma E62n-sarjata kalapulki saada? Olen laisk olnud uurima).

Lihasid sööme muidugi ka, kes maitseaineks, kes põhitoiduna. Hakklihapätsi saab teha mitu tükki ühe panni peale, ühte pätsi palju riivitud peeti-porgandit, mis on pannil õli sees ära praetud, teine ilma köögiviljata. Kusjuures hakklihapätsi eelistavad lapsed peediga (tegelikult siis hakklihaga köögiviljapäts). Vorste ega sinke ei osta peagu kunagi. Suure pidupäeva puhul ainult - eks need maitsetugevdajad ole millegipärast lastele meele järele. Kuigi tänapäeval on ka ilma E-deta viinereid ja meie lastele meeldisid. Aga me oleme mehega seisukohal, et peaks ikka köögivilja ka sööma liha juurde (tärklisi nagu kartulit või riisi samas minu meelest valkude ehk liha kõrvale parem mitte süüa). Eks nad küll pista vahel jälle ainult liha (sõltuvalt mh kasvuhooajast ja energiakulust). Enamik toidukordi on ikka ilma lihata (üks laps saab seda nagunii lasteaias ja teine koolis) ja ega nad iga päev tahagi liha.

Teravilju püüame süüa mahedamaid ja täisterasemaid, vähemalt mis makaronidesse ja jahudesse puutub (pudrupäevadest loe siit). Pudrunduse vallas olen avastanud selle nipi, kuidas ühest [söögist] saab mitu [sööki]. Ehk nüüdseks, mil me kõik sööme veega keedetud putru (mulle pole piimaga keedetu ilmaski sobinud), hautan kõigile ühiselt portsu valmis ja igaüks sööb seda nii, nagu talle meeldib (sarnaseid nippe veel siin). Mina maitsestan enda kausis putru mõnikord eelmisest päevast üle jäänud supiga (kõrvitsapüreesupp sobib keedetud riisi või hirsiga suurepäraselt). Kui sellist abivahendit pole, teen endale mõne kiire köögiviljalisandi (odrapuder maitseb suurepäraselt ka oakonserviga). Lapsed söövad putru enamasti magusalt (erandiks odrapuder). Ja lapsed hakkasid tatraputru hästi sööma, kui lisandiks teha ohtralt hapukurgi-hapukoorekastet. Tatart pakun sageli ka loomalihakastme kõrvale, läheb küll. Aga mõttetu energiapomm mannapuder on sellegipoolest nende konkurentsitu lemmik (suurematel spordipäevadel lubame seda ka). See on siis selline "pidupäevasöök", mida tavapäeval pole mõtet paluda.

Külmal ja pimedal ajal on vaja palju rasva (vähemalt õues liikuval inimesel). Aga see ei pea olema searasv, nagu sageli ekslikult arvatakse. Külmpressitud õlid aitavad samal viisil. Ja putrudele ja köögiviljatoitudele võib ka võid peale panna (mulle meeldib küll õlidega rohkem). Ma üldiselt ei piira laste koore ja või söömist, normaalkaaluline õues liikuv laps võib-olla tõesti vajab piimarasvu. Kuigi poeg paistab ka taimeõlidest vajaliku rasvakoguse kätte saavat ja koorest suurt ei hooli. Vahel jälle süüakse kõike hapukoorega. Magustoiduks sööme pigem rasvaseid talukohupiimasid või koort moosiga, eks mulle maitseb ka.

Üldiselt söövad meie lapsed praeguseks siiski kõike. Kindlad kellaajad on ka abiks ja näksimisest püüame hoiduda. Kui kõht söögilauas korralikult täis süüa, pole näksida vajagi ja keha on harjunud, et järgmine toidukord tuleb päevast päeva määratud ajal. Aga õunakauss on siiski laual. Ja näljahädalisele pakutakse porgandit.

Eriti hea isu on muidugi õuest tulles. Värske õhk on koka parim abiline.

Toidust veel bioneeri intervjuu Aet Trisbergiga tema toiduraamatu teemal.
Väikelaste tervislikust toidust Aet Trisberg bioneeris.

* Hiljem lisatud. Praeguses arusaamises ma lükkaks suhkru kasutamise nii kaugele edasi, kui võimalik. Laste titaeas mul seda selgust veel polnud. Praegu on neil lubatud mett piiramatult ja suhkruta koduõunamahla ka, moosid teen osaliselt steviaga. Ja puuvilju-marju kuivatan rohkem, keedan vähem. 

TJT

Väljasõit Saaremaale

Meie peres on mees ja tütar suured reisihuvilised, mina ja poeg pigem kodusnokitsejad tüübid. Ja kogu see pereelu värk on üks lõputu kesktee otsimine. Eks toredad väljasõidud meeldi muidugi mulle ka, aga ma pole väga innukas neid korraldama - mul on niisamagi hea (kui ma saan oma väikseid vajalikke asju). Nii et siis pigem mees.

Tema peab silma igasugu reisindusel ja reisib vahel üksi ka. Seekord näiteks oli tal varutud soodushindadega vouchereid Saaremaa SPAdesse.

Kui ärasõidu eel tuttav küsis, et kes meid seal Saaremaal ootab, siis vastasin, et keegi ei oota, hotellis oleme. Aga tundub, et ma eksisin. Rüütli SPA hotellis oli tõesti selline tunne, nagu me oleks sinna oodatud. Päriselt. Mitmegi teenindajaga tekkis tõesti selline soe ja südamlik kontakt, mida mina ülimalt nautisin. Selline inimsuhete kvaliteet rõõmustab mind alati. Ja lihtsalt on ka tore, kui asjad sujuvad ja meie vajaduste peale on mõeldud - küsimatagi, aga kõik, mida oskasime soovida, sai kiiresti sobiva lahenduse.

Lastele meeldis muidugi iga päev veekeskuses käia. Tavaliselt ikka meie lastele meeldib, see pole mingi uudis muidugi. Rüütlis on ujula, mullibassein, saun ja lastebassein. Ja veesõidu toru. Esimesel päeval veetsid nad tubli tunnikese üles ronides ja torust alla sõites. Hommikupoolikuti proovisime väljas käia. Kelgutamas ja linnuses näiteks.

Kuressaare ordulossis on palju suuri toatäisi muuseumi-ekspositsiooni, mida meie poeg ülima põhjalikkusega algusest lõpuni uuris, kuigi lõpuks hakkas väsimus ligi kippuma. Minu etnograafia- ja ajalooteadmised ega insenerimõistus (nt kiviheitemasina tööpõhimõtet seletades) hakkavad tema huvile juba alla jääma. Tuleb raamatukokku minna uurima ja arenema. Tütrel vist oli igavavõitu, mis parata, aga äkki mõni tera hakkas ikka külge ka (noh et kui juturaamatust midagi leiab, siis on vähemalt näinud).

Eks see kõik muidugi väsita ka. Kohe pärast sööki läks tütar tuppa puhkama.
Minu jaoks on ülim puhkus muidugi see, et ei pea söögi pärast üldse muretsema (kui välja arvata, et olin paar küpsetist kaasa teinud ja õunu jms kaasa pakkinud ja tegin vahepeal kaasavõetud termosesse teed, et oleks ujulast tulles hea võtta). Jah, ma tänasin mõttes lauakoristajaid ka. Kui tore on vahel nii kõik lihtsalt laiali jätta. Minu pidupäev.


Mina käisin üksi veel Liisi Koiksoni ja Märt Avandi kontserdil, meeldis. Lapsed valisid veelõbud (poeg on sügisel köhane olnud, pole ammu saanud käia). Istusin esimeses reas ja vaatasin imetlusega, kuidas Liisi Koikson oma hinges pilte lõi ja neid hääle kaudu vahendas. Ja millise puhtuse ja säraga see tal käib, hääl ka kena. Avandi tegi oma nalju, sobis täienduseks küll, raske oleks ju Liisil üksi tundi sisukalt ära täita. Kontserdi tutvustuses oli juttu lastelaulude rõõmu maailmast ja just seda ma seal kogesin, enda jaoks isegi avastasin midagi, mis minu lapsepõlvest puudu oli. Ma miskipärast ei osanud siis rõõmu kogeda, need asjad tundusid siis pigem kohustuslikud ja tüütud ja hallid. Aga hea, et nüüdki on võimalik võtta järeleaitamis-tunde. Rõõmu ja tänu õppida pole kunagi liiga hilja.

Kui üldse millegi üle nuriseda (jah, kas peaks, aga võib-olla siiski), siis aru ma ei saa, miks peab isegi kirikus mögafonist jõuluila laskma? Ma lähen pühakotta looma ühendust Loojaga, tänama teda ja mu kõrva ääres tuleb valjuhääldist mingit mõttetut ingliskeelset kitšmuusikat. Tõesti häirib. Täiesti mõistan inimesi, kes selle all kannatavad - mina enamasti ju ei pea seda kuulma. Veel hullem, ka vahetult pärast konterti pandi need White Christmased peale. Ma olen avanud oma hinge Laulja loodud kanalisse ja siis mäkerdatakse mind tökatmuusikaga kokku. Jooksujalu minema sellisest keskkonnast!


Pärast läksime Grand Rose SPAsse. Mehele meeldis seal rohkem, õdusam ja hubasem kui Rüütli moodne teravnurkadega arhitektuur. Roosidega vaibad põranal, roosid kapiuksel ja toavõtmel. Eks seal oli selliseid nunnusid ja hästi järele mõeldud asju. Veekeskus on ka omapärane. Sooja ja külma vee ning elementide teemad (kivinurk, tulekarva seinad ja sinine vesi, õhtul jooksev filmilint looduspiltidega). Õhtul salapärane, müstikale viitav ja alateadvust mõjutav hämarus, hommikul klaaskatusest looduslik valgus. Lisaks erinevad saunad ja külmaveevann, kuhu pärast sauna minna.

Grand Rose'i kontseptsioon on huvitav, meenutas "Viienda elemendi" filmi (viies element on maa, õhu, tule ja vee kõrval armastus). Ja see armastuse teema puudutas külastajaid erineval viisil küll. Oli noori armunud paarikesi, noorte müramist, ringijalutavaid suhtlemist otsivaid noori ja sädet vanemate silmis. Nii et see kontseptsioon paistab sellisena töötavat, armuleekide õhutamiseks sobib.
Mina märkasin selles keskkonnas endas mingit kõrki nooti, et kui ma olen siin, järelikult kuidagi "parem" inimene. Ja see ei meeldinud mulle, nagu ka luksuslikule viitav priiskamine (nojah, keegi oli hästi mõelnud, et selline hoolitsus). Aga teenindus oli meeldiv ja kõik oli tore. Mina meeldisin endale Rüütlis rohkem.

Samuti meeldis mulle Rüütli hommikusöök, kus oli valikus ka veega keedetud soolane (maitsestamata?) puder, millele sai erinevaid soolaseid lisandeid panna. Selline toit annab mulle hea enesetunde. Tütrele meeldisid jälle Grand Rose'i pannkoogid maasikamoosiga, poeg eelistaks maisihelbeid, mida oli mõlemas. Tütrele meeldis üldiselt samuti Rüütlis rohkem - võib-olla heleduse ja atmosfääri pärast, pojale meeldis Rüütli veekeskuse allalaskmise toru, Grand Rose'is ujumisvõimalust eriti pole, ainult vastuvoolumasinaga, see on aga lastele liiga tugev ja segab. Aga Grand Rose on ka lastega perele kahtlemata huvitav ja meeldiv kogemus.

TJT

Meie pühadekingid

Küll tundub vahel raske seada pühadeaega kõigi ootustega sobima. Mina tahaksin hingelisi elamusi, vaikust ja rahulikke mõtisklusi (mida pereemal pole väga kerge leida). Tütar tahaks Bullerby stiilis teiste lastega mängimist, poeg kingitusi ja mees sportlikku väljasõitu. Aga meie erinevad ootused ja vajadused on siiski ühitatavad, midagi parimat me ikka igaühele saime.

Meie poeg on suur asjahuviline, rohkem asju, rohkem asju, õnnest on alailma mõni asi puudu (samas tuleb tema kiituseks öelda, et ta võib tükk aega mängida ka ahjukütteks minevate pilbaste, haamri ja naelte, pikkade nööride jms). Sellepärast olid jõulud väga oodatud aeg. Poeg kirjutas jõuluvanale mitu kirja, et palun too mulle sussid (sest seni polnud head kohta, kuhu päkapikud saaks kommi tuua, lihtsalt aknalauale nagu polnud tema jaoks see) ja mitut sorti legosid ja bakugane (no tõesti, kus ta veel nendega on kohtunud) ja mis neis kirjades kõik oli.

Mõtlesin järele, et kui tema usk headusse sõltub sellest, kas jõuluvana kõike soovitut toob, siis olgu neid kinke pealegi rohkem. Kuigi miski minus tõrkus vastu. Eks ma muidugi rääkisin seda juttu ka, et liiga palju ikka ei maksa tahta, sest meil pole neid asju ju kuhugi panna ja me ei viitsi ka eriti koristada. Vähem asju, mõnusam elu. Ja et eks jõuluvana vaatab, mida ja kui palju ta toob. Niimoodi leebelt mahatõmmatud ootustega oli ta oma jõulukinkidega üsna rahul, susside üle näiteks tõesti siiralt õnnelik, kuigi need olid tavalised sinised sussid, mitte sinised roheliste täppide ja punaste tuttidega, nagu tema oli oma kirjas palunud (kui ma pakkusin, et võin teda nende täppide ja tuttidega aidata, siis ta keeldus, et parem olgu nii nagu jõuluvana tõi). Eks kingituste seas olnud sellistki, mida ta polnud osanud tahta. Toredaid mänguasju.


Ja võib-olla on vahel lausa vaja pettumusi üle elada. Meie lasteaiasõbra ema ütles, et nende laps oli väga pettunud, kui sai lasteaiapeol väikse puidust mänguasja, samas kui mõni teine laps sai suure ja uhke. Ja sama häda oli veel mõnelgi, nägin-kuulsin. Meiegi tegime oma lastele lasteaiapeoks lihtsad päkapikukingid. Pojale pildiraamat "Siil udus" ja tütrele lastelaulusõnade raamat. Mõlemad on tihedat kasutamist leidnud, kuigi esmapilgul justkui pettumust valmistavalt vähepõnevad asjad. Igatahes vähem atraktiivsed kui suur politseibuss.


Tütar saigi pühadeaegu palju mängida. Neil oli kooliaasta lõpus palju lustiüritusi ja pühadeaegu sai ta palju oma nõbudega mängida, mis on alati oodatud sündmus. Tema piirangud seisnesid selles, et igale poole korraga ei saa ja kõike toredat pole võimalik.

Mees, kes erinevalt pojast ei hooli asjadest ega erinevalt tütrest suhtlemisest, sai kogupereväljasõidu, mida ta tükk aega oli plaaninud. Ja see oli meile kõigile tore, kuigi mul endal kripeldas sees, et mees juskui päris endale nii vähe sai (ise suusatamise asemel läks näiteks lastega kelgutama - noh, ma loodan, et see pakkus talle rõõmu).

Mina sain siia-sinna vahele terakesi sellest, mida mina olin soovinud: kontserdil käimist, ühislaulmist ja küünaldepõletamist. Ja raamatulugemist (mis minu variandis tähendab pigem mõne lõigu lugemist ja siis selle üle mõtisklemist). Kodutöid aitas mehe kõrval teha ka söögipood. Need olid kindlasti ka minu pühad. Ja on veelgi, kolmekuningapäevani.

Pühadeaeg on tervendav või ülendav rõõmu ja rahu aeg, kui see selliseks luua. Kaunist pühadeaja jätku!

TJT

Ilmar Tomuski lasteraamatud

Ma väga hästi enam ei tea, mida meie vanem laps loeb. Kooliväsimust puhkab ta välja raamatusse sukeldudes. Ja raamatuid kulub tal nii palju, et ma pole nendega enam eriti tuttav. "Karlssoniga" läks tal vist kolm päeva, aga enamik tänapäevasemat kirjavara on hästi suures kirjas ja rohke tühjaga kaunistatult toekale paberile pandud, nii et nende paksudegi raamatute peale kulub vähe aega. Aeg-ajalt käime raamatukogus ja laenutame väiksema virna lastekirjandust, sealhulgas uuemat. Ja mõne päeva pärast on see läbi loetud.

Aga millest ja kuidas need raamatud kõnelevad? Praegu võtsin end kätte ja lugesin ühe raamatu läbi. Ilmar Tomuski "Veli Johannese", mis jutustab 14-aastase poisi elust. Kuivõrd autor on tuntud keeleinimene, torkab kõigepealt silma mõnus, rikkalik ja noortepärane keel. Aga minu rõõmuks ei jää lugu sellest sugugi maha. Igas novellilaadses loos on mõnusaid arenguid ja tore puänt. Lapsevanemana rõõmustan eelkõige väärtuste üle, mida selle raamatu kaudu vahendatakse. Peategelane on igati eeskujuvääriv, aga samas oma inimlike puuduste tõttu mõistetav poiss, kes tekitab soovi ja võimalusi samastuda. Tänapäeva teismelistest poistest suuremat teadmata, tundub loomulik ja eluline see kõik (teemadeks on mh ka igihaljad vanemate kasvatamine ja õpetajate narrimine, aga rõõmsal viisil, mis ei satu kordagi minu taluvusläve lähedale.) Ja hästi eluterve. Oh kui mõnus on lugeda midagi positiivset ja jaatavat (probleeme on, aga neid on võimalik lahendada tänu enda sisemistele varudele).

Raamatukogus lappasin ka kirjanduslikus mõttes suurepärast tõlketeost "Kolmteist põhjust", mis jutustab üsna haaraval viisil koledast ameerikamaa elust ja mõtlesin, kas see oleks teos, mida ma oma lapsele soovitaksin (teemaks lapse enesetapp ja selle põhjused ja tagajärjed). Et kas sellist maailmakäsitlust tahaksin talle pakkuda? Pigem ikka rõõmsamat. Rõõm ja lihtsus on märgiks, et ollakse õigel teel. Tomuski raamatutes oli mõlemat (nelja-aastasele tuli küll palju intellektuaalsemaid asju ära seletada, sest tema sõnavara veel ei küüni kõike mõistma ja paljud täiskasvanule mõistetavad sisukäänud jäid talle hämaraks.)

Lapsele meeldis "Veli Johannes" kolmest Tomuski lasteraamatust kõige vähem - ja ma arvan, et "viga" oli lihtsalt talle kui väiksele tüdrukule arusaamatus keskkonnas ja võõrastes teemades - palju samastumisrõõmu ta sealt just ei leia, aga meeldis talle ikkagi. Lihtsalt hästi kirjutatud raamat sobibki lugemiseks paljudele. 10-15aastastele poistele võiks see olla eriti soovitav (aga jumala pärast mitte kohustuslik!) kirjandus.

Tomuski "Parakatku" kirjeldab sobival viisil maaelu, mida meie laps idealiseerib, ja "Tere, Volli" on Johannese väikevenna elust - siin võib näha paralleele meie väikevennaga. Neisse pole mina sisse vaadanud, aga küllap on hääd.


Hiljem lisatud. Lugesin nüüd Vollit ka, toimekast kuue-seitsmeaastasest poisist, kes oma katsetustega vahel kahjurit paneb (valab emale ostetud lõhnaõli kraanikausist alla, segab kodu puhastusvahendid kokku, paneb videomakki moosi) ja vahel asju ka parandab või eimillestki midagi valmistab (toimiva tuulelohe). Loen endamisi ja imestan, et kus selle lapse vanemad küll on. Lähevad hommikul tööle ja jätavad lapse omapäi koju. Et kuidas ta siis lasteaeda saab? Poiss on loomulaadilt meie pojaga paljuski sarnane, nii et eluline kuju.

Aga mina suhtlen lastega igasugu teemadel, et milleks asju kasutatakse ja mis on raiskamine näiteks. Ja eriti sellest, mis on ohtlik. Meie poeg teeb ohtlikke katsetusi. Juba sellepärast ma ei jätaks teda üksi koju. See raamatupoiss teeb oma tükke ja vanemad ainult noogutavad, et mine nüüd magama või aitab küll. Või vaaruvad rohelise näoga voodisse. Aga selgitustele ei mingit viidet.

Ja siis mõtlen, et kas mina püüan lapsi liialt mõjutada, õpetades juba kaheaastasele, et kraanist niisama vett joosta on looduse jõu raiskamine ja et see on mingi nt koonerluse ingramm, mille ma oma esivanematelt kingiks olen saanud.

Nõus, et ma võiksin poisi katsetuste suhtes rahulikum olla. Aga no mingeid piire ikka peetagu. Seda raamatut ma pojale küll niisama kätte anda ei tahaks. Aga koos lugemiseks ja arutlemiseks vist kõlbab. Kuigi jääb mure, et ta saab sealt uusi ideid, mille elluviimise tagajärjed küll kedagi ei rõõmusta.

Veel hiljem lisatud. Lugesimegi koos läbi. Pojale väga meeldis. Ja arutasime kohe mitu päeva nende asjade üle järele - ta on neil päevil hästi mõistlikus ja armsas meeleolus olnud. Vahest on nii kõige parem. Kuigi see kahtlus ikka kripeldab, et kust läheb mõistliku piiramise piir. Ma naudin teisalt raamatu-Volli toimetamise vabadust ja täielikku hirmu puudumist. See on väga eluterve ja -jaatav.

"Parakatku" on juba raamatukokku tagasi viidud. See oli tütre lemmik neist kolmest.

TJT

Intuitiivpedagoogika link

Leidsin Evelini blogist huvitava intervjuu ja panen siia üles, et teinekord ka leiaks, kui vaja.
Intuitiivsus on minu jaoks põnev teema. Tore, kui keegi on midagi asjalikku öelnud.
Minu suurimad vaenlased on just kiirustamine ja normid, Solviki kool oskab neile teistmoodi läheneda - olen seda teistsugust lähenemist kogenud ka nende eestlaste juures, kes Solvikis on intuitiivpedagoogikat õppinud. Need kohtumised on minu jaoks olnud tervendav kogemus. Ja selles artiklis on paljud-paljud minu jaoks peened ja keerulised asjad imeliselt ja selgelt sõnastatud. Soovitan kõigile, kes otsivad uut maailma enda seest.
Tänades ja kõigile imelist pühadeaega soovides,
TJT

Lapse tunnetega kohtudes

Üks mu tuttav saatis oma läbielamised mulle lugemiseks ja ma soovisin selle blogisse panna. See on tema kirja pandud lugu, nagu ta seda tookord koges, kui tema täiskasvanud tütar hingeharimise seminarilt tuli ja oma tunnete kohta tagasisidet andis. Puudutas mind ja võib-olla pakub huvi ka teistele. TJT


Ja siis, ühel päeval see juhtubki - suurekskasvanud laps tuleb seminarilt ja ütleb ootamatult: „Ma olen su peale pahane sellepärast, et…“

Kolme aasta jooksul olin kordi ja kordi kuulnud-näinud, kuidas (SACH kooli rajaja ja terapeut. TJT) Jure julgustas meid seda sammu astuma. Kui omakorda mu laps otsustas Jure juurde õppima minna, siis ühtepidi tundsin heameelt, eeldades, et ta saab seal sama palju eluabi kui mina, aga teisalt tõmbas ainuüksi mõte sellest, mida see minu jaoks kaasa võib tuua, kõhu seest õõnsaks. Arvasin siiski, et olen edasiseks üsna valmis.

Ometi on see minu jaoks nüüd nagu välk selgest taevast. Uskumatu, kui palju võib ühe-kahe minuti sisse mahtuda. Kõik see toimuks justkui aegluubis ja tundub igavikuna.

Esimene reaktsioon on - Jess, lapsel on protsess käima läinud! Ja sellest tulenev rõõm. Kuhu juurde tilgub kohe ka kerge üleolekutunne - ma tean, mida sa tunned, olen seda ju korduvalt kogenud. Tagantjärgi saan aru, et positsioneerisin end temaga samasse paati. Sellesse, mis viimastest aastatest nii tuttav.

Siis äkitselt jõuab kohale teadmine, et ta seisab ikka veel seal ja ootab mingisugustki minu reaktsiooni. Sekundimurdosa jooksul üle näo valgunud rahulolev naeratus kaob, loodan südamest, et ta ei jõudnud seda märgata ja asemele tuleb ehmatav tõdemus – seekord ma ei kuulu enam sellesse paati. Avastan end seismas kaelani külmas vees. Kui lõpuks olen vaevaliselt aru saanud, et seekord olen hoopis mina lapsevanem, siis hakkavad minus rulluma erinevad laused:

- Ta on vihane, nojasiis? (kaitse)
- Millest ta räägib? (segadus)
- Mingi pisiasi tema lapsepõlvest? (segadus)
- Mina andsin ju endast tookord parima! (kaitse)

Kange kiusatus on olukorda ignoreerida, paari lausega oma tookordset käitumist õigustada ja ohvri tundega haavunult minema kõndida. (põgeneda)

Ja alles siis tuleb teadlikkus sellest, et ma pean kohale jääma. Tunnen, et ma ei suuda. Arusaamatu hirm on halvanud mu meeled. Peale pikka vaikimist pobisen talle midagi kohmakat, mida ma enam ei mäleta, et mingilgi moel märku anda sellest, et olen tema lauset vähemasti kuulnud.

Seepeale läheb ta oma tuppa ja ma jään üksi oma mõtete-tunnete- küsimuste virrvarriga. Tuhnin minevikus, püüan aru saada milleks? kuidas?

Korraga mõistan kõiki neid lapsevanemaid, kelle lapsed on Jure koolist tulles nende jaoks täiesti ootamatult midagi sarnast öelnud. See ei ole ju tavapärane pinnapealne pahameeleavaldus, vaid mitmepäevase sügava protsessi tulemus. Aga just sellisena võib see minu kui lapsevanema jaoks tunduda, sest mina toimetan parajasti oma argitasandil ja ei tea, millest kõigest ta viimaste päevade jooksul läbi on käinud. Kuidas küll saaksin ma osata sellisel hetkel ideaalse lapsevanemana käituda? Seda ei ole mulle mitte keegi õpetanud ja kogemust mul ka pole, kuidas sellise olukorraga toime tulla. Isegi siis, kui olen Jure kooli läbi käinud. Ja oma sisemist last tundma õppinud. Sügav lugupidamine nende vanemate ees, kes suudavad lapse jaoks vähegi adekvaatselt reageerida. On ju lapsevanemas samuti olemas see väike laps, kellel ootamatu rünnaku vastu välja kujunenud omad kaitsemehhanismid.

Ehk on just seetõttu paljud meist pidanud pettuma – läksin ja väljendasin küll vanemale oma tundeid, aga edasi ei juhtunud nagu midagi. Ausõna, kui mul poleks olnud vanemaid süüdistava haavatud lapse kogemust, siis ma oleksin ka praegu minema kõndinud või üritanud lapsele lihtsalt selgeks teha, kuidas see tookord tema jaoks kõige parem lahendus oli. Ja siis minema kõndinud.

Peale pikka seedimist korjan ennast kokku ja lähen ning ütlen talle, et … Aga taas ma ei mäleta mida, igatahes püüan väljendada arusaamist, et see, mida ta tunneb, on oluline. Mul õnnestub siiski maha pidada ka ennastõigustav monoloog, kuidas see tema jaoks tookord parim lahendus oli. Ilmselt ootan temalt mõistmist. Alles nüüd, nagu pooljuhuslikult poetab ta, et tundis end tookord väga üksi. Silme ette kerkib väike armas laps, kes tõesti võis end tookord väga üksildasena tunda. Ja ühtäkki on mul seda taibates valusalt kahju. Ja süütunne on kohe hüppevalmis.

Edasi tundub mul olevat mitu valikut - võiksin pikaks ajaks uppuda süütundesse, kurbusse, tegelda õigustamisega või püüda tehtut kuidagi heastada. Mina valin analüüsimise ja süvenen endasse. Kohe pikalt-pikalt on iseendaga tegemist. Kuni tuleb laps ja teatab, et ta vajab praegu midagi, mida ta kodust ilmselt ei saa ja lahkub. Ja ma saan järjekordse ehmatusega aru, et taaskord ei olnud ma tema jaoks kohal.

Vastu hommikut meenub ühe koolikaaslase protsess suveseminarilt ja tema hilisem jagamine, kuidas vanema kohalolek ja hoidmine aitab hingehaavu tervendada. Olen talle südamest tänulik! Saan aru, kuidas ma ei ole osanud oma lapse jaoks kohal olla. Nagu ka minu ema ei osanud minu jaoks kohal olla. Ja tõenäoliselt tema ema tema jaoks…

Mida ma enese jaoks sellest loost välja noppisin

- Kui laps tuleb ja ütleb, et ta on sel või sel põhjusel vihane, siis see provotseerib mind kaitsesse, rünnakule, ignoreerimisele. Väheusutav, et ma vastavalt tema parimatele ootustele reageeriksin. Pigem vastavalt tema halvimatele ootustele.

- Kui ta lisaks viha väljendamisele kirjeldab oma silmade läbi tookordset olukorda ja räägib oma tunnetest, siis minus võib käivituda empaatia ja ilmselt ka süütunne. Mul võib olla kahju, ma võin paluda vabandust, aga ma ei saaks ilmselt ikkagi aru, mida ma praegusel hetkel tegema peaksin (vähemalt esimesel korral).

- Kui laps ütleks välja ka selle, mida ta minult praegusel hetkel vajab või mida ta tookord vajas, siis oleks see mulle suureks abiks, ent ometi ei pruugiks ma suuta tema ootustele vastavalt käituda (vähemalt esimesel korral). Sest ma võin vajada aega, et seda kõike seedida.

- Toimunu või see, mis toimumata jäi, võib jääda mind vaevama ja ma ei pruugi osata, julgeda seda teemat lapsega uuesti üles võtta, sest see teeks mõlemale haiget. Ometi tahaksin ma sellest rohkem teada ja oleksin tänulik, kui ta tuleks ja võtaks teema uuesti üles just siis, kui see tunne on taas aktiivne, sest ainult siis on võimalik seda energiat muuta. Vastasel juhul võib olukord sumbuda intellektuaalsesse teineteisemõistmisse, aga tundetasand jääb puhastumata.

- Kui laps ütles: ma olen pahane su peale, siis minu mälus oli kirjutama asudes selle koha peal lause: ma vihkan sind. Kui laps puudutatuna mu tähelepanu sellele juhtis, siis olin ise ka hämmingus. Meenub Jure lause – lapsevanemaks olemine võrdub süütunne. Kuuleme seda, mida oleme valmis kuulma.


Olen tänulik, kui kellelegi meenub oma vanema juurde minnes minu praegune jagamine. Tean, et haavatud väikeselt lapselt, kes läheb oma vanemale oma sügavamaid tundeid väljendama, oma hingehaavu avama ja temalt neile leevendust küsima, sellist teadlikkust oodata on ilmselgelt liiga palju. Aga siiski oleks hea teada, et täiesti ootamatult võib ta lapsevanema asemel kohtuda hoopis teise väikese haavatud lapsega. Ja siis võib liivakastis suur arusaamatus aset leida, sest ühtegi täiskasvanut pole parajasti silmapiiril...

Olen kaugel veendumusest, et kui mu laps peale järgmisi koolipäevi koos Jure või mõne teise õpetajaga tuleb ja järgmise teema (ootamatult) laiali laotab, siis olen valmis küpse ja empaatilise lapsevanemana paigale jääma. Aga usun end olevat grammivõrra rohkem valmis.

Näib, et mul on suurepärane võimalus õppida järgmised kolm aastat (kusjuures tasuta!) taas Jure koolis, aga seekord koduõppel ning kogeda medali teist poolt kogu selle ilus ja valus.

Armastusega,
ema E.


Praegu tagantjärele tunnen uuesti, et see "Ma olen su peale pahane sellepärast, et..." ei olnud tegelikult õige lause algus. Mõtlesin tegelikult sellele lausele algust pikalt-laialt enne seda kui emaga rääkima läksin. Ja seda päris õiget algust pähe ei tulnudki. Samas tahtsin kindlasti emale väljendada, et ma ei olnud rahul sellega, mis tookord juhtus, ja seda enne kui see tunne üle oleks läinud. Ma ei teagi, võib-olla õigem oleks "Ma olen haavunud sellepärast, et...," kuid mitte "Ma olen solvunud sellepärast, et..."

Samuti armastusega,
tütar K.

Oma arvuti

Meie noorem laps (4) on lihtsalt sisukate piltide kõrval joonistanud palju id-kaarte, oma raha ja arvuteid ka mitu tükki. Mõnel arvutil on politsei kutsumise nupp, mõnel välgunupp. Mida just parasjagu vaja. Sellel praegu valminul on palju nuppe, nagu ikka.

Üks teeb nähtamatuks, nii et isegi katsuda ei saa. Ja kui ei taha enam nähtamatu olla, tuleb vajutada teist nuppu.

Üks teeb peast lolliks, selle peal on kriipsujuku, kes lõhub midagi. Seda küll ei tohi vajutada.

Ühele nupule vajutades tuleb palju armastust – sellel on punane süda ja sellele tuleb kindlasti vajutada.

Musitamise nupp on ka. Ja teine selle väljalülitamiseks.

Oma nupp on kommisöömiseks. Kui vajutad, kukub komm suhu.

Veel on soolasesöömise nupp, kui seda vajutada, saab palju soolast süüa. See tõesti toimib, ma just hakkasingi vürtsikilu sööma. Poeg vajutas ka ja sõi ka natuke kilu.

TJT

Liiklemisest

Täna me läksime lasteaeda jala. Bussiga ja jala. Ja kelk oli ka natuke abiks, kuigi suurema osa teest kõndis poeg ise. Nojah, paksu lumme tallatud kitsukeses rööpas tikkus kelk uppi minema ja laps maha pudenema. Olime väga rahul. Mõnus oli minna. Buss jäi küll mitmest peatusest väljudes lumme kinni, aga sai ikka lahti. Kui tore, et mina ei pidanud autoga seal ukerdama. Ja ilus ka: majade aknad lund täis tuisanud ja imelised mustrid aedadel, puudest rääkimata. Näkku tuiskav lumi on ka mõnus, kui on selline soojapoolne talveilm nagu praegu (meil viis kraadi).

Poeg tahaks kogu aeg lasteaias jala käia. Meilt otse lasteaeda on veidi üle kahe kilomeetri. Kui ma kaks korda päevas last jala viiksin-tooksin, saaks ligi kümme kilomeetrit jalutada. Väga tervislik ja tore, aga aega napib. Ja selliste teeolude juures napib muidugi ka jõudu. Või siis napib seda pärast kõigeks muuks. Seepärast käime pigem autoga. Aga vahel oleme jala lasteaiast tulnud küll. Poeg, kes muidu väga liikumis- ja kõndimislemb polegi, on ka selle üle kuidagi uhke.


Jala käimises on oma võlu. Selles on mingi orgaaniline toimetulekuõpetus. Kui tütar väike oli, oli ta üsna kehv kõndija (kuigi muidu väga liikuv laps), teekond punktist A punkti B on paari-kolmeaastasele lihtsalt väga igav ettevõtmine. Siis ma vedasin teda pealistumise autoga nagu kelguga. Ja muidugi rattaga. Kärust oli ta keeldunud kohe, kui jalad alla sai, sest see ei võimaldanud talle piisavalt vabadust ja tundus lihtsalt igav.

Mulle tundub, et see käimiseõpetus kannab häid vilju. Juba poolteist aastat enne kooli kibeles tütar väga ise oma kunstiringi minema – ja ma ei saanud lubada, sest kuigi lähedal, on liiklus sinna kole ja aedade taga on haukuvaid koeri, kes võivad last ehmatada. No ehmatavadki vahel, mind ka muidugi. (Aga mina ei hüppa sellest autoteele, lapsega on nii juhtunud.) Ja eelkooliajal ta ootas, et millal kord jõuab kätte see kooliaeg, mil ta tohib ise hakata kooli minema (eelkooliõpetajad ei lubanud lastel üksi minna-tulla, mina oleks vast lubanudki).

Kui siis see oodatud iseseisvuse aeg lõpuks kätte jõudis, sai ta hakata igale poole ise minema. Tal on palju sõpru ja need elavad enamasti meist paari kilomeetri raadiuses, kaugemale saab bussiga. Ja kui tore, et laps saab igale poole ise minna. Tänu jala, vankri ja muude abivahenditega liikumisele on ümbruskond selge, nii et eksimist pole ka karta. Emale mugav ja lapsel on ka rohkem inimese tunne. Et mina ise saan ja teen. See annab mh mingi vaimse vabaduse ja olemisjulguse.

Selles mõttes on jama, et uuemates elurajoonides hakkab meil ka elu sinna keerama, et igale poole tuleb minna autoga – kuna jalateed ei viigi. See loob taaskord uue sõltuvuse ja abitust. Ja inimesed ise tekitavad selle endale. Aga ju siis see on ka kellegi jaoks hea olukord või vajalik kogemus ja olgu nii. Mulle meeldib ökoelu, mh ka kulutada bensiini nii vähe kui võimalik (aga ikka nii palju kui vajalik – looduses käia on vaja ja selliste asjade pealt me kokku ei hoia).

Ja eelkõige meeldib mulle vabadus ja toimetulekutunne.

TJT

Eelarvamused peeglis

Lasteaialaste emad rääkisid koolist. Ühel emal oli hirm oma last, nutikat, hakkajat, kuid õrnahingelist poega tavakooli viia (näe, kuidas ma kirjutasin, nagu oleks tundlikkus häbiasi või lausa puue). Et mis nad temaga teevad. Ja kas ta saab hakkama. Arutasid, et kas (kaugel asuv) waldorfkool oleks parem lahendus.

See lähenemine mulle ei meeldi - kuigi paljugi sellest on mullegi vähemalt olnud omane. Tavakooli eest waldorfkooli põgenemine viib taaskord mingit sorti sisepaguluseni, enda ja ühiskonna eest peitu pugemiseni ja ühiskonnapaguluse puuduseks tundub mulle olevat annete ja võimete realiseerimata jäämine / jätmine. See viimane tekitab rahulolematust, olen ise kogenud. Hoopis teine asi oleks panna laps waldorfkooli usus, et see on parim koht tema arengu toetamiseks: ma usun, et see võib anda tiivad.


Seepärast ma jäin mõtisklema, mis minus vajas sellist peeglit: miks see vestlus minu tähelepanu äratas. Ma olen nõus, et välised, nö elus vastutulevad olukorrad peegeldavad sisemist seisukohta. Ja olen korduvalt kogenud, kuidas sisemiste hoiakute muutmisega kaasneb välise elu muutus.

Ma olen kahel käel waldorfkoolide poolt, aga kas see peaks olema varjupaik, tavakooli ja ühiskonna eest põgenemise koht? Ja miks üldse peab kooli eest põgenema? Ma mäletan väga hästi oma tavakooliga seotud hirme ja tavalasteaiast saadud negatiivseid kogemusi. Nende olukordadega toimetulekuks on paremaid viise kui põgenemine; lapsevanema vabanemine aitab igal juhul ka last.

Ja ma ei nõustu sedasorti seisukohtadega, et last peab maast madalast raskustega harjutama, et ta tugevaks ja võitlusvõimeliseks kasvaks. Sest mina usun, et tulevik on võitluseta maailma päralt ja seal on võimalik võita kõigil, kes on hoolivad ja armastavad. See maailm on osalt juba praegugi käes ja ma usun, et see laieneb veelgi, mahutades peagi kõik soovijad - need, kes on leidnud usu ja soovitu nimel tegutsevad.

Seni tuleb ilmselt vanematel võita oma hirmud ja muud hingepained, et lastel oleks võimalik rõõmsalt ja rahulikult kooliteed käia ja toetavas keskkonnas areneda. Minu jaoks on igapäevane treening märgata häid asju ning halbu asju märgates otsida endas selle kinnituskohti. Lahti lasta.

Kui mulle tundub, et meie ühiskonnas ei saa tähelepanu need, kes seda vääriksid – nemad pigem peituvad tähelepanu kui sageli millegi negatiivse eest, ja pildil on punt tühikargajaid, siis mis minus seda kujutlust loob? Meedia? Meedia kinnitab seda negatiivset kuvandit meie ühiskonnast, aga juured on sügavamal. Üks juuri on kadeduses võimekamate vastu. Teine juur on enda enesetähtsus – kui ma ise ei tahaks olla see kõige võimekam, siis ma võiksin ju siiralt imetleda seda teist, kes on minust andekam. Aga kiusuokas on hinges ja ei saa.

Ja neid juuri on veel.

TJT