Sünnipäevakingid

Mida lapsele sünnipäevaks kinkida? Raske teema, olgu siis kingisaajaks enda laps või mõni lapse sõber. Me pole enda lastele väga suurejoonelisi kinke teinud. Vanaemad tahavad selle rõõmu endale ja nii me oleme jalgrattad-suusad seni mujalt saanud. Ja sõpru on nad ikka palju tahtnud kutsuda ja nii saab kingitusi ka palju. Meie poolt on siis pigem pidu või muu elamus. Need kingid siin on eri aegadel saadud, sest pole väga loota, et ma viitsiks sel teemal palju sisukaid postitusi teha. Ühega ehk saab hakkama.

Sel aastal rõõmustasin, kui poeg sai Prantsuse muinasjuttude ja Klaabu CD-d. Mõlemad on täitsa kuulatavad ja minu maitse järgi (oh, ma tõesti kannatasin nn „Parimate muinasjuttude“ ja Onu Remuse all, kui neid kunagi leierdati). Üksküla loeb teadagi mõnusalt, rahulikult ja sügavalt, pealegi on plaadil kena helikujundus (aga pole kirjas, kes on autor). Jaagub Kreem oli minu jaoks üllatav leid, meeldib nii mulle kui eriti veel pojale, ainult loeb lapse jaoks pisut kiiresti, ta ei jõua järele öelda; helikujundus on ka tore. Ka Anu Lambi „Lotte reis Lõunamaale“ on hea kuulamine. Veel meeldib mulle väga Piret Pääri ja Anne Türnpu loetud eesti muinasjuttude plaat, mida tütar kunagi meeleldi kuulas. Ja luges pärast raamatut peale. Väga ilus raamat pealegi. „Pöial-Liisisid“ oli muusikapoes hiljuti kaks erinevat, aga jätsin ostmata. Parem siis loen ise.

Headest CD-st tuleb kindlasti meelde ka raamatuga (ja pillide õpetusega) klaverijutt „Neli heldet haldjat“ ("12 kuu" muinasjutu teemadel, Tšaikovski muusika ja Reti Saksa piltidega). Seda kuulati ikka tõesti 12 kuud jutti, kui mitte kauem. Aga mind ka ei tüüdanud ära, kuigi ma pole suur Liina Olmaru austaja.
Klaverijutt „Võluvitsa vägi“ on palju vähem kuulamist leidnud. Meie pojal on vahel väga isu klassikalise muusika järele, tema armastab balletimuusika plaati, mis oli kaasas balletipusle raamatuga. Huvitav kooslus see viimane, aga rohkesti kasutamist leidnud.

Pojale meeldis kunagi delfiini- ja vaalalaude plaat, mis mees talle internetist leitu põhjal tegi. Vaalalaulud aitasid kunagi ka meie rahutul tütrel uinuda. (Praeguseks on uneraskused unustatud, pigem väsimus mureks).

Pusled ja pusleraamatud on ka meeldinud. Õnneks on ikka ilusate piltidega olnud. Üks on ka maailma riikide ja teine Eesti kaardiga. Need olid ka mõnda aega huvitavad. Ma ise pole suurem asi geograafiahuviline, lapsepõlves tundus mulle riikide pindalate, lippude ja rahvaarvudega kaardimäng igav – mind on ikka huvitanud pigem lood. Aga need pusled meeldivad mulle ka. Kuna on asju, mida haritud inimene võiks teada, siis olgu nende õppimine vähemasti tore. (Ja isegi kui nad ei peaks tahtma haritud inimesteks saada, jääb mängides ikka üht-teist külge)

Neli-nuppu-ritta-mängu sai poeg ka. Neli nuppu ritta on talle veel raskevõitu ettevõtmine, vähemalt minu vastu mängides. Siis väga lootust pole – ma ei tee ennast lollimaks kui ma olen, aga ma olen selle juures nii sõbralik ja toetav kui võimalik, et ta ikka tahaks mängida. Ja sinna juurde õpetan vähehaaval strateegiaid ka. Poeg talus mehiselt ühe kaotuse teise järel ja pakkus siis välja, et mängiksime kolme nuppu ritta – mängu käigus (kuna siis võidaks alati alustaja) leidsime, et siis mängime mängulaua täis ja loeme pärast punktid kokku. Tülikam, aga sellisel viisil on ka pojal õnnestunud mind võita. Ja isegi kaotaja saab palju punkte. Nii on taaskord kõik rõõmsad ja laps arendatud. Eks ümbritsevat elu vaadates on ju selge, et intellektuaalne võimekus ja strateegiamajandus tagavad sageli edu. Nii et selles punktis ma väga waldorfimeelne pole (ja teisalt on minu meelest waldorfi seisukoht pigem sunniviisilise liigvarase arendamise vastane, mitte ei välista intellektuaalsuse arendamist üleüldse, või noh, mina võtan seda nii, keskteid ja inspiratsiooni otsides). Igatahes oli selline kolm-nuppu-ritta ka minu jaoks piisavalt tore mäng.

Väga meeldis magnetkuulikeste mäng (u 400 kr), mille mees Taibula poest leidis (siin ka üks ilus video, need on tõesti ise järgi tehtavad trikid siin ja youtube'is ja mõnusad tõesti). Pakub pinget näpuosavusele ja mõttetegevusele. Taibulas on teisi toredaid magnetimänge ka (kõik üsna kallid), mingeid leiab ka suure poe mänguasjariiulilt. Mul on tunne, et lastele see magnetivärk meeldib. Väikestest kuulikestest saab igasugu ehitisi teha ja lihtsalt tore vaadata, kuhu. Internetis on õpetusi, kuidas peenemaid süsteeme teha. Aga ühel päeval mängisid nad sellist mängu, et üks põrgatas kuulikese teele ja teine püüdis enda käes oleva magnetkuuliussiga kinni. Ja siis vahetasid kohti. See pakkus neile tükiks ajaks sõbralikku tegevust. Telekast ja arvutist eemal hoitud lapsed peavad ju alailma end ise lõbustama ja uusi tegevusi välja mõtlema.

Poeg sai dinosauruste raamatu, see meeldis väga. Talle on meeldinud ka linnu- jt looduseraamatud. Ja armsad loomalaste lood. Nüüd möirgab meil siin vahel noor dinosaurus. Ja vahel jälle põmmutab keski sõjamees oma kuulipildujaid ja muid sõjamasinaid. Üksildasel vaikusehetkel põmmutab mul vahel see pikalt kõrvus (mida küll lasteaiaõpetajad oma vaikusehetkedel kuulevad?).

Kaleidoskoop on tore asi. Igal lapsel võiks olla. Ja luup.

Meie lastele on meeldinud päris looma moega loomadega mängida, neid on aegade jooksul kingitud. Ka puidust arhailisema moega taluloomad on toredad. Ja kõiksugu puidust klotsid, millest ehitada. Meil senimaale oli põhiline ehitusmaterjal ikka puitklots. Kuivõrd waldorfpedagoogika räägib ju ka, et elus, loodusest pärit asi on inimesele ja eriti lapsele parim, sest laps kogeb maailma ja õpib ennast tundma just katsudes. Seepärast olen plastmassist püüdnud hoiduda.


Sel aastal sai poeg meilt ja vanavanematelt suuremad legokomplektid. Juba mõnda aega on ta vähestest kodus olnud legotükkidest vigureid meisterdanud. Suvi otsa näiteks muruniidukeid, neid on ikka ütlemata palju mudeleid nähtud. Tütar sai viieselt oma esimesed barbid. Kolmest on seni täitsa piisanud. Nendega on pidusööke mängitud ja riideid tehtud. Kinkisime äsja tütrele barbiriiete õmblemise raamatu ka, see meeldis väga, aga pole veel kasutamist leidnud. Ma tundsin, et minu ettevõtlikusest ja oskustest barbiriiete valmistamiseks ei piisa.

Lugemishuviline tütar sai raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte. „Drakonoloogia. Draakonite välimäärajas“ oli lisaks jutule 12 draakoni pusled ja need sai kokku panna ja nendega on nad rõõmsasti mänginud. „Kes olen mina?“ pakub lapsevanemaga koos mõtlemise ainet. Kõik raamatu eeldused ei haaku minu omadega, aga muidu tore raamat ja materjalistlikumale mõttelaadile peaks üleni sobima (mulle sobib mh see, et saan selle raamatu abil tutvustada enda lapsele materjalismi, mis on väidetavalt valges maailmas levinuim usk; ja eelkõige harjutada ennast vähem midagi arvama, et jätta lapse arvamistele enam ruumi). „80 muinasjutuga ümber maailma“ on tore värviline muinasjuturaamat, mis sobib ka nooremale lapsele.

Ja aknavärve ja muid meisterdamisasju.

Veel sai suurem laps raamatupoodide kinkekaarte ja natuke raha. Kah abiks, sellega me läheme võibla käsitööpoodi ja ostame uued viltimisnõelad, sest vanad vist kadusid kapi taha ära. Ja võibla nt meriinovillast nukujuukseid. Või mis just pähe tuleb.

Ja nüüd, kui esimene vaimustus uutest asjadest on möödas, mängivad nad jälle wc-paberi rullide, puuhalgude, nööriribade, paelte, suurte patjade jm sellisega. Legod seisavad omaette kastis ja ootavad paremaid aegu.

TJT