Küll tundub vahel raske seada pühadeaega kõigi ootustega sobima. Mina tahaksin hingelisi elamusi, vaikust ja rahulikke mõtisklusi (mida pereemal pole väga kerge leida). Tütar tahaks Bullerby stiilis teiste lastega mängimist, poeg kingitusi ja mees sportlikku väljasõitu. Aga meie erinevad ootused ja vajadused on siiski ühitatavad, midagi parimat me ikka igaühele saime.
Meie poeg on suur asjahuviline, rohkem asju, rohkem asju, õnnest on alailma mõni asi puudu (samas tuleb tema kiituseks öelda, et ta võib tükk aega mängida ka ahjukütteks minevate pilbaste, haamri ja naelte, pikkade nööride jms). Sellepärast olid jõulud väga oodatud aeg. Poeg kirjutas jõuluvanale mitu kirja, et palun too mulle sussid (sest seni polnud head kohta, kuhu päkapikud saaks kommi tuua, lihtsalt aknalauale nagu polnud tema jaoks see) ja mitut sorti legosid ja bakugane (no tõesti, kus ta veel nendega on kohtunud) ja mis neis kirjades kõik oli.
Mõtlesin järele, et kui tema usk headusse sõltub sellest, kas jõuluvana kõike soovitut toob, siis olgu neid kinke pealegi rohkem. Kuigi miski minus tõrkus vastu. Eks ma muidugi rääkisin seda juttu ka, et liiga palju ikka ei maksa tahta, sest meil pole neid asju ju kuhugi panna ja me ei viitsi ka eriti koristada. Vähem asju, mõnusam elu. Ja et eks jõuluvana vaatab, mida ja kui palju ta toob. Niimoodi leebelt mahatõmmatud ootustega oli ta oma jõulukinkidega üsna rahul, susside üle näiteks tõesti siiralt õnnelik, kuigi need olid tavalised sinised sussid, mitte sinised roheliste täppide ja punaste tuttidega, nagu tema oli oma kirjas palunud (kui ma pakkusin, et võin teda nende täppide ja tuttidega aidata, siis ta keeldus, et parem olgu nii nagu jõuluvana tõi). Eks kingituste seas olnud sellistki, mida ta polnud osanud tahta. Toredaid mänguasju.
Ja võib-olla on vahel lausa vaja pettumusi üle elada. Meie lasteaiasõbra ema ütles, et nende laps oli väga pettunud, kui sai lasteaiapeol väikse puidust mänguasja, samas kui mõni teine laps sai suure ja uhke. Ja sama häda oli veel mõnelgi, nägin-kuulsin. Meiegi tegime oma lastele lasteaiapeoks lihtsad päkapikukingid. Pojale pildiraamat "Siil udus" ja tütrele lastelaulusõnade raamat. Mõlemad on tihedat kasutamist leidnud, kuigi esmapilgul justkui pettumust valmistavalt vähepõnevad asjad. Igatahes vähem atraktiivsed kui suur politseibuss.
Tütar saigi pühadeaegu palju mängida. Neil oli kooliaasta lõpus palju lustiüritusi ja pühadeaegu sai ta palju oma nõbudega mängida, mis on alati oodatud sündmus. Tema piirangud seisnesid selles, et igale poole korraga ei saa ja kõike toredat pole võimalik.
Mees, kes erinevalt pojast ei hooli asjadest ega erinevalt tütrest suhtlemisest, sai kogupereväljasõidu, mida ta tükk aega oli plaaninud. Ja see oli meile kõigile tore, kuigi mul endal kripeldas sees, et mees juskui päris endale nii vähe sai (ise suusatamise asemel läks näiteks lastega kelgutama - noh, ma loodan, et see pakkus talle rõõmu).
Mina sain siia-sinna vahele terakesi sellest, mida mina olin soovinud: kontserdil käimist, ühislaulmist ja küünaldepõletamist. Ja raamatulugemist (mis minu variandis tähendab pigem mõne lõigu lugemist ja siis selle üle mõtisklemist). Kodutöid aitas mehe kõrval teha ka söögipood. Need olid kindlasti ka minu pühad. Ja on veelgi, kolmekuningapäevani.
Pühadeaeg on tervendav või ülendav rõõmu ja rahu aeg, kui see selliseks luua. Kaunist pühadeaja jätku!
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar