Väljasõit Saaremaale

Meie peres on mees ja tütar suured reisihuvilised, mina ja poeg pigem kodusnokitsejad tüübid. Ja kogu see pereelu värk on üks lõputu kesktee otsimine. Eks toredad väljasõidud meeldi muidugi mulle ka, aga ma pole väga innukas neid korraldama - mul on niisamagi hea (kui ma saan oma väikseid vajalikke asju). Nii et siis pigem mees.

Tema peab silma igasugu reisindusel ja reisib vahel üksi ka. Seekord näiteks oli tal varutud soodushindadega vouchereid Saaremaa SPAdesse.

Kui ärasõidu eel tuttav küsis, et kes meid seal Saaremaal ootab, siis vastasin, et keegi ei oota, hotellis oleme. Aga tundub, et ma eksisin. Rüütli SPA hotellis oli tõesti selline tunne, nagu me oleks sinna oodatud. Päriselt. Mitmegi teenindajaga tekkis tõesti selline soe ja südamlik kontakt, mida mina ülimalt nautisin. Selline inimsuhete kvaliteet rõõmustab mind alati. Ja lihtsalt on ka tore, kui asjad sujuvad ja meie vajaduste peale on mõeldud - küsimatagi, aga kõik, mida oskasime soovida, sai kiiresti sobiva lahenduse.

Lastele meeldis muidugi iga päev veekeskuses käia. Tavaliselt ikka meie lastele meeldib, see pole mingi uudis muidugi. Rüütlis on ujula, mullibassein, saun ja lastebassein. Ja veesõidu toru. Esimesel päeval veetsid nad tubli tunnikese üles ronides ja torust alla sõites. Hommikupoolikuti proovisime väljas käia. Kelgutamas ja linnuses näiteks.

Kuressaare ordulossis on palju suuri toatäisi muuseumi-ekspositsiooni, mida meie poeg ülima põhjalikkusega algusest lõpuni uuris, kuigi lõpuks hakkas väsimus ligi kippuma. Minu etnograafia- ja ajalooteadmised ega insenerimõistus (nt kiviheitemasina tööpõhimõtet seletades) hakkavad tema huvile juba alla jääma. Tuleb raamatukokku minna uurima ja arenema. Tütrel vist oli igavavõitu, mis parata, aga äkki mõni tera hakkas ikka külge ka (noh et kui juturaamatust midagi leiab, siis on vähemalt näinud).

Eks see kõik muidugi väsita ka. Kohe pärast sööki läks tütar tuppa puhkama.
Minu jaoks on ülim puhkus muidugi see, et ei pea söögi pärast üldse muretsema (kui välja arvata, et olin paar küpsetist kaasa teinud ja õunu jms kaasa pakkinud ja tegin vahepeal kaasavõetud termosesse teed, et oleks ujulast tulles hea võtta). Jah, ma tänasin mõttes lauakoristajaid ka. Kui tore on vahel nii kõik lihtsalt laiali jätta. Minu pidupäev.


Mina käisin üksi veel Liisi Koiksoni ja Märt Avandi kontserdil, meeldis. Lapsed valisid veelõbud (poeg on sügisel köhane olnud, pole ammu saanud käia). Istusin esimeses reas ja vaatasin imetlusega, kuidas Liisi Koikson oma hinges pilte lõi ja neid hääle kaudu vahendas. Ja millise puhtuse ja säraga see tal käib, hääl ka kena. Avandi tegi oma nalju, sobis täienduseks küll, raske oleks ju Liisil üksi tundi sisukalt ära täita. Kontserdi tutvustuses oli juttu lastelaulude rõõmu maailmast ja just seda ma seal kogesin, enda jaoks isegi avastasin midagi, mis minu lapsepõlvest puudu oli. Ma miskipärast ei osanud siis rõõmu kogeda, need asjad tundusid siis pigem kohustuslikud ja tüütud ja hallid. Aga hea, et nüüdki on võimalik võtta järeleaitamis-tunde. Rõõmu ja tänu õppida pole kunagi liiga hilja.

Kui üldse millegi üle nuriseda (jah, kas peaks, aga võib-olla siiski), siis aru ma ei saa, miks peab isegi kirikus mögafonist jõuluila laskma? Ma lähen pühakotta looma ühendust Loojaga, tänama teda ja mu kõrva ääres tuleb valjuhääldist mingit mõttetut ingliskeelset kitšmuusikat. Tõesti häirib. Täiesti mõistan inimesi, kes selle all kannatavad - mina enamasti ju ei pea seda kuulma. Veel hullem, ka vahetult pärast konterti pandi need White Christmased peale. Ma olen avanud oma hinge Laulja loodud kanalisse ja siis mäkerdatakse mind tökatmuusikaga kokku. Jooksujalu minema sellisest keskkonnast!


Pärast läksime Grand Rose SPAsse. Mehele meeldis seal rohkem, õdusam ja hubasem kui Rüütli moodne teravnurkadega arhitektuur. Roosidega vaibad põranal, roosid kapiuksel ja toavõtmel. Eks seal oli selliseid nunnusid ja hästi järele mõeldud asju. Veekeskus on ka omapärane. Sooja ja külma vee ning elementide teemad (kivinurk, tulekarva seinad ja sinine vesi, õhtul jooksev filmilint looduspiltidega). Õhtul salapärane, müstikale viitav ja alateadvust mõjutav hämarus, hommikul klaaskatusest looduslik valgus. Lisaks erinevad saunad ja külmaveevann, kuhu pärast sauna minna.

Grand Rose'i kontseptsioon on huvitav, meenutas "Viienda elemendi" filmi (viies element on maa, õhu, tule ja vee kõrval armastus). Ja see armastuse teema puudutas külastajaid erineval viisil küll. Oli noori armunud paarikesi, noorte müramist, ringijalutavaid suhtlemist otsivaid noori ja sädet vanemate silmis. Nii et see kontseptsioon paistab sellisena töötavat, armuleekide õhutamiseks sobib.
Mina märkasin selles keskkonnas endas mingit kõrki nooti, et kui ma olen siin, järelikult kuidagi "parem" inimene. Ja see ei meeldinud mulle, nagu ka luksuslikule viitav priiskamine (nojah, keegi oli hästi mõelnud, et selline hoolitsus). Aga teenindus oli meeldiv ja kõik oli tore. Mina meeldisin endale Rüütlis rohkem.

Samuti meeldis mulle Rüütli hommikusöök, kus oli valikus ka veega keedetud soolane (maitsestamata?) puder, millele sai erinevaid soolaseid lisandeid panna. Selline toit annab mulle hea enesetunde. Tütrele meeldisid jälle Grand Rose'i pannkoogid maasikamoosiga, poeg eelistaks maisihelbeid, mida oli mõlemas. Tütrele meeldis üldiselt samuti Rüütlis rohkem - võib-olla heleduse ja atmosfääri pärast, pojale meeldis Rüütli veekeskuse allalaskmise toru, Grand Rose'is ujumisvõimalust eriti pole, ainult vastuvoolumasinaga, see on aga lastele liiga tugev ja segab. Aga Grand Rose on ka lastega perele kahtlemata huvitav ja meeldiv kogemus.

TJT