Mulle tundub, et praegusel ajal laiemas mõttes on lapsekasvatamises ka pöördeline aeg. Ma tunnen, et soovin pöörduda enda lapsepõlve süsteemikeskselt mõtlemiselt lapsekesksele. Mitte kord pole määrava tähtsusega, vaid vajaduste rahuldamine. Ja see ühelt süsteemilt teisele lülitumine on raske. Mõned süsteemid, kord ja rutiin on mulle vajalikud (väidetavalt toetab kord ka lapsi). Ma tean väga paljusid korra-asju, mis mind toetavad ja ma tean süsteemi, mille järgi see korravajadus regulaarselt igal aastal muutub – üksi oleks kõik lihtne. Aga need teised kolm inimest, kes siin elavad, annavad iga päev oma panuse, et enda vajatuste rahuldamine osutuks keeruliseks. Pealegi pean oma kohuseks ka teiste inimeste vajaduste eest hoolitsemist ja see on veel keerulisem, saada aru, mida me sel hetkel tõeliselt vajame ja kuidas seda saab.
Ma arvan, et me pöördume praegusel ajal ka hirmu valitsuselt armastusest juhitusele. Ja see pole mitte kergem. Sest geneetiliselt (või kasvatuslikult), karmaliselt ja inimkonna või rahvuse või kultuuriruumi raskusi kandes on meis hirmu koodid igal pool esindatud. Nagu meis on ka igatsus armastuse järele, sageli teadvustamata.
Mäletan, kuidas vanemad mehed rääkisid mulle 15+ a tagasi sellest, et näe, see naine seal tahab, et mehed teda armastaks ega teagi, et kõigepealt tuleb ikka ise armastada. See oli mulle siis suur avastus. Ja ma ei saanud üldse suuremat aru ei nendest ega teistest meestest, et mis armastust nad taga ajavad. Mul oli meeste ja naiste suhetest ja ilmaelust oma, elu jätkumisega seotud materjalistlik seisukoht – mis küll mingit erilist rõõmu ei teinud. Rõõmu ja rahutunde asemel olid pigem naudingutega seotud kiirelt lahtuvad õnnetunded. Ja muud ei osanud tahta. Armastus tundus müügimeeste trikiga, kes selle sõna kaudu midagi müüa tahtsid. Ja ma saan aru, et on veelgi inimesi, kes nii arvavad, ja tunnevad hinges tühjust ja nimetut igatsust. Mina arvan, et nad igatsevad armastada ja armastatud olla.
Aga kuidas hirmust valitsetud elust astuda armastusest juhitud suunatud ellu? Kuidas suunata lapsi „mõistlikke“ asju tegema ja juhtida neid vägivallatult eemale ebasoodsatest tegudest - isegi täpsemalt teadmata, mis on tegelikult mõistlik asi lapse elu perspektiivis? Ma arvan, et enamik meist ei tea seda veel kuigi hästi (ei seda, mis võiks olla sihiks, ega ka seda, kuidas seda saavutada).
Mul on vedanud waldorfi teemade ja -inimestega ja lasteaiaga, kus pered on samade otsingutega, mõnigi minust mitu sammu ees. Neilt on hea õppida. Nii hea on näha, et lapse peale ei pea pahandama, kui ta teeb täiskasvanule tülika valiku (kui see täiskasvanu on enda eest hästi hoolitsenud, siis ta talub mõnedki lapse korraldatud jamad; olen mõistnud, et riiakuse algpõhjus on inimese rahuldamata vajadustes).
Kui tore on mõista, et me võime ise ka eksida. Kõik on õige. Lihtsalt oleks mõistlik sama viga enam mitte korrata. Aga ei pea olema mõistlik. Lapsevanem vajab ka arenguks head keskkonda, tuge ja abi. Ja mõni teo ebaotstarbekus kohe ei avaldu. Mõni nähtus vajab ilmnemiseks peeglit (ja tunnetamisoskust ja analüüsivõimet). Me enamasti keegi ei viitsi kuuse all mediteerida.
Kujutan seda ette umbes nagu puurist või kastist vabanemisena. Kastid kui meid piiravad süsteemid, mis hoiavad ära ka tiheda ühenduse, ühtsuse, kastisein on alati ees. Kui kastid kaoks, elaksime koos nagu loomad-taimed vabas looduses. Võib veel ette kujutada, kuidas naat ja võilill sõbralike (või pigem ahnete, enda valdusi suurendada soovivate?) naabritena koos eksisteerivad, aga kuidas peaks seda tegema hunt ja kitseke või kana ja rebane? Need süsteemid-kastid, milles me varjume, ju ühtlasi toetavad ja hoiavad meid elus, mh võimaldavad kogeda enam armastust ja vähem hirmu (ärasöödud saada). Kuidas siis vaba(ma)lt koos eksisteerida, on ilmset igaühe isikliku arengu võimalus?
Waldorfpedagoogika, vägivallatu suhtlemine ja mõned muud on minu päästerõngad ja aabitsad. Aga neis on pigem teoreetiliselt ideaalse süsteemi kirjeldus, mitte niivõrd tee, kuidas sinna saada. See viimane, teelolemine küll pidada olemagi meie siinoleku mõte ja põhjus.
Head teed!
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar