Liiklemisest

Täna me läksime lasteaeda jala. Bussiga ja jala. Ja kelk oli ka natuke abiks, kuigi suurema osa teest kõndis poeg ise. Nojah, paksu lumme tallatud kitsukeses rööpas tikkus kelk uppi minema ja laps maha pudenema. Olime väga rahul. Mõnus oli minna. Buss jäi küll mitmest peatusest väljudes lumme kinni, aga sai ikka lahti. Kui tore, et mina ei pidanud autoga seal ukerdama. Ja ilus ka: majade aknad lund täis tuisanud ja imelised mustrid aedadel, puudest rääkimata. Näkku tuiskav lumi on ka mõnus, kui on selline soojapoolne talveilm nagu praegu (meil viis kraadi).

Poeg tahaks kogu aeg lasteaias jala käia. Meilt otse lasteaeda on veidi üle kahe kilomeetri. Kui ma kaks korda päevas last jala viiksin-tooksin, saaks ligi kümme kilomeetrit jalutada. Väga tervislik ja tore, aga aega napib. Ja selliste teeolude juures napib muidugi ka jõudu. Või siis napib seda pärast kõigeks muuks. Seepärast käime pigem autoga. Aga vahel oleme jala lasteaiast tulnud küll. Poeg, kes muidu väga liikumis- ja kõndimislemb polegi, on ka selle üle kuidagi uhke.


Jala käimises on oma võlu. Selles on mingi orgaaniline toimetulekuõpetus. Kui tütar väike oli, oli ta üsna kehv kõndija (kuigi muidu väga liikuv laps), teekond punktist A punkti B on paari-kolmeaastasele lihtsalt väga igav ettevõtmine. Siis ma vedasin teda pealistumise autoga nagu kelguga. Ja muidugi rattaga. Kärust oli ta keeldunud kohe, kui jalad alla sai, sest see ei võimaldanud talle piisavalt vabadust ja tundus lihtsalt igav.

Mulle tundub, et see käimiseõpetus kannab häid vilju. Juba poolteist aastat enne kooli kibeles tütar väga ise oma kunstiringi minema – ja ma ei saanud lubada, sest kuigi lähedal, on liiklus sinna kole ja aedade taga on haukuvaid koeri, kes võivad last ehmatada. No ehmatavadki vahel, mind ka muidugi. (Aga mina ei hüppa sellest autoteele, lapsega on nii juhtunud.) Ja eelkooliajal ta ootas, et millal kord jõuab kätte see kooliaeg, mil ta tohib ise hakata kooli minema (eelkooliõpetajad ei lubanud lastel üksi minna-tulla, mina oleks vast lubanudki).

Kui siis see oodatud iseseisvuse aeg lõpuks kätte jõudis, sai ta hakata igale poole ise minema. Tal on palju sõpru ja need elavad enamasti meist paari kilomeetri raadiuses, kaugemale saab bussiga. Ja kui tore, et laps saab igale poole ise minna. Tänu jala, vankri ja muude abivahenditega liikumisele on ümbruskond selge, nii et eksimist pole ka karta. Emale mugav ja lapsel on ka rohkem inimese tunne. Et mina ise saan ja teen. See annab mh mingi vaimse vabaduse ja olemisjulguse.

Selles mõttes on jama, et uuemates elurajoonides hakkab meil ka elu sinna keerama, et igale poole tuleb minna autoga – kuna jalateed ei viigi. See loob taaskord uue sõltuvuse ja abitust. Ja inimesed ise tekitavad selle endale. Aga ju siis see on ka kellegi jaoks hea olukord või vajalik kogemus ja olgu nii. Mulle meeldib ökoelu, mh ka kulutada bensiini nii vähe kui võimalik (aga ikka nii palju kui vajalik – looduses käia on vaja ja selliste asjade pealt me kokku ei hoia).

Ja eelkõige meeldib mulle vabadus ja toimetulekutunne.

TJT