laupäev, 9. veebruar 2013

Waldorfpedagoogikast ja seksist



Ühel sünnipäevapeol küsis noor ema mu laste lasteaia kohta. Mind riivas, et ta nimetas seda eralasteaiaks ja ma ruttasin seletama, et päris waldorflasteaeda ei saa munitsipaalsüsteemis teha. Antud juhul polegi vast oluline, et tavalasteaial on sõltumata omandivormist (munitsipaal- või era-) raamõppekavade ja muu kaudu oma alushariduslikud nõudmised, mille tagamiseks on ette nähtud teatud pedagoogilised lähenemised ja meetodid, kuigi tänapäeval võib neid üha vabamalt tõlgendada. Ja võib-olla pole kõige olulisem isegi see, et meie ühiskond väärtustab laste kasvatamist nii madalalt, et topib kujuteldava kokkuhoiu nimel väikseid hulgaviisi ühte lasteaiarühma, kus on välistatud võimalus, et õpetaja jõuaks nende vajadustega tegelda. 

Ma rääkisin siis sellest, kuidas tavalasteaias ei ole lastel piisavalt mänguaega, vaid suurem osa nende söömisest, kempsuskäimisest ja magamisest vabast ajast on sisustatud õpingutega. Selmet mängida ja elu kogeda, istuvad lapsukesed töövihikute taga. Viieaastaselt. Või ka varem. Selmet vabalt joosta ja hüpata, teevad nad valitud harjutusi loetud minutite jooksul liikumisõpetaja käe all. Muusika on see, mida tehakse saalis taaskord õpetaja juhendamisel. Kõik käib täiskasvanute initsiatiivil. Samas kui laps on loomupäraselt initsiatiiv ise. Nii kaua, kuni tal vähegi võimalik. Aga suures kollektiivis ei saa seda kuidagi lubada – me vajame ka korda ja rahu, laps ammugi. Kui Gunnar Aarma rääkis omal ajal, et täiskasvanud inimene peaks saama 8 tundi magada, 8 tundi tööd teha ja 8 tundi puhata, siis lapsel on vähemalt sama palju vaja juhendatud ja juhendamata tegevuste vaheldumist kui täiskasvanul. Aga tavalasteaia päevakava silmitsedes saab ju üpris selgeks, et vabal mängul seal kohta ei ole. On peamiselt töö täiskasvanu juhendamisel.

Ülepaisutatud rühmadest ja selle seostest lapse tervisega olen siin blogis korduvalt varemgi kirjutanud, vähem ilmselt sellise nähtuse hingelis-vaimsetest tagajärgedest. Ma olen veendunud, et lasteaiaõpetajal pole võimalik keskenduda iga lapse tõeliste vajaduste väljaselgitamisele, kui ta vastutab korraga rohkem kui 20 lapse heaolu eest. Üksikisikutest saab rühm, halvemal juhul ka kamp ja nii neid ka käsitletakse. Rahuldatud saavad lapse ainult madalamad vajadused söögi ja sooja toa järele, paremal juhul saab rahuldatud ka seltsi vajadus ja õpihimu. Nojah, ma ei välista, et lasteaiaõpetajad igal pool ikka lapsi armastavad - küsimus on lihtsalt selles, mis võimalused neil on oma armastust väljendada.

Tegelikult ma oleksin tahtnud seal sünnipäevapeol rääkida sellest, et tavaharidussüsteemil ja waldorfharidusel on umbes sama vahe, mis seksil ja armastusel.  Ma tegelikult ei söandanud, sest kahtlustan, et see pole tordi kõrvale aktsepteeritav jutt ühelt ontlikult koduperenaiselt, kes ma ju püüan olla. Tavaharidussüsteem keskendub väga väiksele osale inimesest, tema intellektuaalsusele – põhiliselt on see etteheide kooliharidusele, aga tänapäeval tungib kooliharidus üha jõulisemalt ka lasteaeda (mis asi see ettevalmistus kooliks õieti on – kas laps sellisena siis kooli jaoks ei kõlbagi – pealegi on üldhariduskool ju kõigile kohustuslik?!). Kooli huvitab inimese intellektuaalne võimekus, mälu, kohusetundlikkus, süsteemi sobivus ja teatud spetsiifilist laadi toimetulek. Mitte tema hing. Mitte tema vaim. Mitte inimene kui terviklik olend.

Waldorfpedagoogika lähtekoht inimesele lähtub Rudolf Steineri õpetusest ja on palju avaram. Tunnistan, et olen paaril korral püüdnud Steinerit lugeda ja üsna läbi kukkunud. See on liiga raske lugeda (küllap ka paljudele waldorflasteaednikele, ma ei heida seda kindlasti kellelegi ette). Aga kuskilt kaudu ma olen saanud selle tunde, mis tähendab inimene tervikuna. See on palju rohkem kui vaid intellekt, kohusetunne ja sobimine süsteemi. See on lõputult avar nagu armastus, mis on lõputult enam kui lihtsalt seks.

Mitte et seks oleks halb – või tavaharidussüsteem. Tavaharidussüsteem on nii hea kui ta suudab olla. Ma olen elu jooksul näinud väga paljusid häid õpetajaid – ja neid on ka mu lapsel tavakoolis. Ja munitsipaalmuusikakoolis. Lastega töötavad ikka kõige ilusamad ja targemad inimesed, kes meil on. Lihtsalt seks võib ju ka tore olla – aga ainult suguühtele (suguelunditele) keskendunud seks, mis on ilma jäetud armastusest pole vaatamata kõigile tehnikatele ja nippidele pooltki see, mis ta võiks olla. Tõeline ilu on ikka armastuses, mis leiab endale seksis ühe väljenduse. 

Nii ma tajun ka nende kahe süsteemi erinevust: waldorfpedagoogika taotleb hõlmama palju laiemat pilti inimesest, hõlmates nii kehalised, hingelised kui vaimsed vajadused ja suunates lastega tegelevad täiskasvanud süsteemse enesekasvatuse teele. Ja nii nagu ka noor inimene otsib seksi taga ajades tegelikult armastust, vajab laps omaksvõttu kõige sügavamal tasandil, aktsepti sellisena nagu ta on, oma sügavamate vajaduste äratundmist ja abi nende rahuldamisel. Me enamasti kõik vajame kaasinimeste tuge, käies oma teed. Mõistmine ja äratundmine on väiksed, aga väga olulised asjad, mis on toeks.

Nii pikka ja ilusat juttu ma seal sünnipäevalauas ateistide seltskonnas muidugi pajatada ei söandanud, ei siis ega söanda vist ka edaspidi. Ja ega mul lastakski. Sellest kõnest tõuseks liiga palju vastuhakku – tunnen praegugi, et mu kõne kõlab süüdistusena kõigi nende aadressil, kes inimese materialistlikuks nupukeseks tahavad alandada. Seepärast ütlesin mõne leebe lause, jäin varsti tasaseks, võtsin veel ühe tüki kooki ja rüüpasin ilusast tassist teed. Juttu jätkus niisamagi. Ma tänan, et sain end siin ära väljendada. Aitäh, kes interneti ja blogi välja mõtlesid.

TJT

15 kommentaari:

neiud ärevil ütles ...

Mina vaidleksin küll vastu, et tavalasteaias pole lapsel mänguaega. Õppekava on läinud ju palju painlikumaks ja kui laps ei taha, siis ta ei pea sellest alati osa võtma. Lasteaed on kodu toetav ja me ei pea tingimata hambad ristis last lugema sundima.Tunnid kestavad kõige rohkem tunni ringis.Lastel on võimalus hommikul enne sööki mängida ja peale magamist on samuti vaba mänguaeg.Suvel oleme muidugi rohkem õues, aga külmadel päevadel ei lähe ju ka kohe peale õppetööd õue ning siis on samuti vaba mänguaega. Minu meelest meeldib lastele meisterdamine ning joonistamine. Nad tahavad seda vabal ajal ka teha ja vahel peab lausa suunama ta kas lauamängu võtma või midagi muud.Kallistamiseks ja süles hoidmiseks jagub samuti aega kõigest hoolimata.Hommikuringis saavad lapsed kõik, mis neil südamel ära rääkida. Olen töötanud lastega üle 20 aasta ja meie rühmas on nimekirjas 25 last. Nendest 8 on päris pisikesed. Ma küll ei arva, et abivajajad või kurvad lapsed jäävad tähelepanuta.

Anonüümne ütles ...

Mina olen jutuga igati nõus. Olen ise ka waldorfkooli laps olnud, nüüd juba üle kümne aasta tagasi.
Nii et mõtlesin kommentaariumis toetust avaldada.

Riivas mind hoops teine ja peamise teemaga mitte seotud lausejupp - et ateist oleks justkui keegi, kes inimese nupukeseks vähendab.
See oleks muidugi pikk ja nüansikas teema, aga katsun oma mõtte lühidalt kokku võtta: minu meelest on maailm muinasjutuline ka ilma muinasjuttude tõe pähe võtmiseta.
See fraas muidugi solvab kristlast, aga see pole mõeldud solvanguna, vaid siiralt.
Maailm on täis imesid, aga seda kõike üheks ühte köitesse üheks müüdiks ja ühe mehe kätetööks nimetada on maailma nupukeseks vähendamine.

See tuli nüüd kogemata välja. Kommentaari põhi-idee oli siiski toetus postituses edasi antud ideede vastu :)

Anonüümne ütles ...

Kas waldorf-pedagoogika on kuidagi religiooniga seotud? Või kuidas puutub asjasse materialism?

Mu arust näeb kirjutaja tavalasteaias liiga hirmsat tonti. Osa on muidugi õige: rühmad on liiga suured, tegelda saab vaid laste kui grupiga. Aga mängitakse ja müratakse küll ikka.

Laps Eestis ütles ...

Aitäh nende armsate vastukajade eest!
Neiud ärevil, kui nimekirjas on 25 last ja suur osa laste ajast kulub argitoimetustele – suuremas rühmas on ka pikemad kätepesu- ja kempsujärjekorrad, riidepanek võtab oma aja, õppetegevused ikka ka, kui palju siis jõuab õpetaja selle kõrvalt ühe konkreetse lapse vajadustega tegelda? Inimeste võimekus ka õpetajana on kahtlemata väga erinev, aga minuteid ühe lapse kohta tiksub ikkagi vähe. Ja selle vähese jagavad omavahel kas kiiremad, andekamad, probleemsemad, armsamad vms lapsed olenevalt õpetaja kalduvusest oma aega ja tähelepanu jagada – kui kuus last soovib korraga õpetaja tähelepanu, siis...? Ma arvan, et üks tärkav inimene vajab ikka rohkem isiklikku tähelepanu ja ta on seda väärt (kuigi kahtlemata harjuvad lapsed ka ilma olema ja omapäi hakkama saama, nad saavad ju aru, kui rohkem välja ei pigista ja enamasti lepivad sellega).
Waldorfpedagoogid suhtuvad laste vajadustesse ka hoopis teistmoodi ja laiemalt, mitte Maslow’ püramiidi, vaid Steineri meeleõpetuse järgi, mida paaril korral ka siin blogis olen tibakese edasi anda püüdnud. Loenguil on minu ees avanenud ikka hoopis teist mõõtu horisondid. Ja need isiklikud kogemused, mis siis avatud silmi on teadvusse jõudnud.

Tundub, et järgnevatele lugejatele on materialism ja ateism kuidagi pinnuks silma sattunud? Minu meelest on ateist inimene, kes ei tunnista jumalat ega seetõttu ka inimese jumalikkust. Kui oletame, et inimene on kõigest maine olend, liikuv keha, kellel on mälu ja võimekusi midagi õppida ja omandada, saamegi tavaharidussüsteemis tavalise suhtumise. Aga ma arvan, et ka tavakooli ja -lasteaia õpetajad on natuke religioossed inimesed, uskudes elu ja inimese imesse. Need waldorfõpetajad, kellega minul on kokkupuudet olnud, on hästi teadlikud elu pühadusest – elu pühadus on otseselt seotud elumeelega ja ma tajun seda nende suhtumises kogu aeg. Küsimus pole mingisse kirikusse kuulumises, vaid sakraalses maailmatunnetuses (mis väljendub ka nt teise vastaja lauses, et „maailm on muinasjutuline ka ilma muinasjuttude tõe pähe võtmiseta”). See maailmatunnetus viib teatud valikuteni ja teise inimesse teatud viisil suhtumiseni. Kuidas toita lapse elumeelt? Sellest on 10.12.12 postituses pikemalt.

Ma arvan, et waldorfpedagoogika pole niivõrd seotud religiooniga kui usuga elu pühadusse, aga see võib olla juba minu tõlgendus. Põhimõtteliselt on Steineril ka oma kirik, Kristlaste Osaduse Kirik, aga see on vist väga väike (terves Eestis on vist ainult üks preester) ega ole see ka kuidagi kellelegi kohustuslik. Lasteaias minu meelest religiooniga seotus silma ei torka, aga õpetajate religioossus küll.
(Päriselus pole muidugi kõik alati lill, eks inimkond ole ju üks pimedate ühing, nagu Tiina Varatalu on öelnud, ja õpetajad on ka selle inimkonna osa, isegi waldorfõpetajad.)

Materialism keskendub sellele, mis on näha, kuulda ja käega katsuda. Inimesel on lisaks ka hing ja vaim. Holistiline maailmavaade võtab neid kolme võrdsetena, materialism kas ei arvesta üldse või peab teisejärguliseks. See on omane tavaharidussüsteemile. Näiteks väärtuskasvatus on tavakoolis sageli täiesti tagaplaanil. Miks? Pole mõõdetav? Ei too midagi sisse? Kust tulevad inimesed, kes ei hooli?

Ma täitsa usun, et ka tavalasteaedades „mängitakse ja müratakse ikka”. Lihtsalt lapse meelte hoidmiseks ja tema sügavamate vajaduste väljaselgitamiseks saab teha palju enamat, kui selleks on paremad tingimused ja rohkem teadlikkust. Sedasorti teadlikkust läheb otsima inimene, kelles on kindel usk hinge ja vaimu olemasolusse. Inimene on enam kui tulevane töötaja.

Laps Eestis ütles ...

... ja mis puudutab lasteaias tontide nägemisse, siis ma võrdlesin seda seksiga, mis on igati kena asi ju - kui on õige inimene ja midagi enda valida. Sama kehtib täiel määral ka tavalasteaia kohta: kui õpetaja on kena inimene, armastab lapsi ja hoolitseb nende eest ja laps saab mingites piirides ise valida (nt mõnes endale sobimatus tegevuses mitte osaleda jms), siis on tavalasteaed täitsa kena koht. Enamik lapsi on oma lasteaiaga vast enam-vähem rahul, ja enamik vanemaid ka, loodan.

Mõni tahab lihtsalt veel rohkem kui tavalasteaial (või kehale keskendunud seksil) on pakkuda, aga see on elu edasiviiv nähtus, et mõni tahab rohkem, mis valdkonnaga siis tegemist poleks.
Ja teisalt - kuni seda veel rohkemat pole isiklikult kogetud, tundub seegi hea, mis on ja täname selle eest!

Kaur ütles ...

Ma hommikul last aeda viies mõtlesin su sissekande peale. Vaatasin 20 ühesugust joonistust seinal ja väikeste riidekappide rivi ja küsisin õpetajalt ekstra üle "kui palju neil mängimiseks aega on?".

1) Lapsega suhtlemise aega on õpetajal 20:1 rühmas kindlasti liiga vähe. Aga kuidas see on seotud waldorf-kasvatusega? Kas waldorf-aias on vähem lapsi, rohkem õpetajaid, või käiakse kempsus kiiremini, või miskit muud?

2) Mulle päris meeldib, et lapsi suunatakse tegevustele. Mu suurem koolilaps laulab kooris - mitte natukene, vaid väga pühendunult - ainult tänu aia muusikaõpetajale, kes teda märkas ja laulma aitas. Lähenemine "ootame ise ära, kuni laps laulma hakkab" poleks tema puhul töötanud, sest tüdruk on väga uje ja tagashoidlik.

3) Vaba mänguaega on tõenäoliselt tõesti vähe.

4) Väärtuskasvatuse puudumise osas olen kahjuks nõus.

Eiku ütles ...

Huvitav arendus :) Paar mõtet tuli pähe: kas märkate sarnasust: materjalism ja väärtusõpetus, seks ja armastus ;)
Religioon... ei ole aru saandu, miks seda peab waldorfi juures kuidagi eraldi käsitlema - mõeldakse selle juures vist ikkagi pigem asjade mõtestatust, mitte usku kui sellist.
Ja kui arvate, et see lasteaia trall käib kooli pärast ja kool on nagu asi iseenesest, siis minul on tunne, et täpselt see sama toimub ka paljudes töökohtades, kus töötaja on "osav masin" mitte "inimene, nii nagu ta on".
Kasutades ühe endise kolleegi sõnu võiks küsida: "Mis on inimese kõige tähtam osa?" Lasteaedades ja koolides nähtu osas võiks eeldada, et pea! Aga kui tööle lähed, siis on liiga tihti kõige tähtsamaks organiks per... istmik.

Eiku ütles ...

See ka... isegi waldorflasteaias on mänguaega liiga vähe. Kust ma tean?
Ühtul kui juuniore lasteaiast ära lähen tooma siis kuulen "Me ei ole veel mängida saanudki!" ;)

Laps Eestis ütles ...

Aitäh üha uute sisukate ja sõbralike kommentaaride eest!
Kaurile vastuseks:
1) Meie perepäevahoiusüsteemis toimivas lasteaias on maksimaalne lubatud arv 10 last õpetaja kohta (kuigi meie õpetajad on topeltharidusega: nii tavasüsteemi lasteaiaõpetaja kui pidevalt waldorfpedagoogika kursused enesetäienduseks), kusjuures alla kolme aastane laps arvestatakse kahe eest. Lisaks on abiks kokk ja koristaja. Juhendatud tegevusi on kindlasti vähem: üks päevas (võrreldes tavalasteaiaga, kus on ka muusika ja liikumine eraldi, mida waldorfpedagoogikas heaks ei peeta) ja selleks üheks tegevuseks on võimalik keskenduda – miski, mis mulle isiklikult meeldib: laps teeb nii palju ja kaua, kui soovib. Kui ei taha, võib ka sel ajal mängida. Ja õpetajal on võimalus keskenduda igale lapsele eraldi. Ma pole tahtnud siin laste isiklikumaid probleeme lahti kirjutada, seepärast lihtsalt kinnitan, et me oleme tänu oma õpetajate armastusele ja targale tähelepanule, ajale ja energiale oma laste probleemide lahendamisel lasteaiast olulist tuge saanud. (Ja lasteaiast lapsele probleeme juurde pole tulnud.) Vähemalt on inimesed, kes mõistavad asju piisavalt sama moodi - ja on õnneks minust palju targemad.
2) Mulle päris meeldib, et lapsed leiavad endale tegevuse ise. Õpivad end ja elu vabalt tundma. Õpetaja ilmselt vahel aitab mängu leida ka.
Meie laps mängib viiulit osalt tänu sellele, et õpetaja tõi rühma ühe muusikaõpetaja, kes arvas, et meie laps on musikaalne. Sellised asjad on rühmaõpetaja vastutusel ikka: ta konsulteerib vajadusel asjatundjatega. Koori oleks meie laps vast niisama ka sattunud.
4) Nagu mina aru olen saanud, pole tavalasteaiasüsteemis õpetajal keskendunud väärtuskasvatuseks sageli enam jõudu, 25 lapse olukordadega tegelemine ja õppetegevused võtavad kõik. Aga see, kuidas nad neid olukordi lahendavad, on ka mingil määral väärtuskasvatus. Oma eeskuju kaudu nad kindlasti midagi ikka teevad. Mul on tunne, et õpetajad on sageli väga eetilised inimesed, tavasüsteemis niisamuti.

Eikule vastuseks.
Religiooni teemadel ma ei tunne end olevat pädev midagi enamat arvama.
Töökohad ja trallid.... Need trallid võib ju arvata on ühiskondlikud jah. Kellegi huvides on neid käigus hoida ja inimesi masinlikus olekus. Aga me ise oleme ikkagi igas punktis elavad ja loovad olendid ja võime vähemalt enda elu mingil määral mõjutada. Ja oma laste elu niisamuti. Teadlikkus on siin suureks abiks. Kui kriitiline mass hakkab teistmoodi mõtlema, siis laviini peatada enam ei saa: kõik muutub, sest me ise valime nii. Me lihtsalt peame olema teadlikud oma valikutest ja mitte süüdistama ühiskonda, kui nina on viltu. Mingite soodsate asjaolude kokkulangemisel on ka nendes oludes võimalik oma elu teistsuguseks kujundada kui see, mida me arvame ühiskonna ootuseks. Meie ise loome need töökohad. Need lasteaiad on ka kellegi loodud (tavalasteaiasüsteem on loodud ammu nõuka ajal vastama tollastele eesmärkidele, praegu ilmselt midagi on teiseks saanud, aga...).
Praegu luuakse teistsuguseid lasteaedu – viimase viie aasta jooksul on minu tutvuskonda mitugi lapsesõbralikku hoidu juurde tehtud. Kõik on lähipiirkonnas ja loodetavasti tulevad omadega välja – vajadus on olemas. Olemas on kriitiline mass vanemaid, kes soovib oma lastele sellist keskkonda. Nüüd on uus aeg ja võimalus teha teistmoodi. Kui on usku ja tahet.

Meie lapsed pole ka tahtnud väiksena lasteaiast ära tulla, ma olen seostanud seda vastumeelsusega muutuste suhtes – kõik üleminekud on tülikad, mh ka kodust lasteaeda ja lasteaiast koju, siis hea öelda, et tahaks veel mängida. Suuremast peast on sellega kergemaks läinud ja saab kergemini lasteaiast tulema.

Kaur ütles ...

Siis polegi see laste arv nii erinev. Tava-aias on õpetaja ja abiõpetaja, ja veidi üle 20 lapse. Kohal käib tegelikult vähem.

Eks kõigile meeldiks väiksemad rühmad ja rohkem aega mängimiseks ja... Aga mul on tunne, et praeguse rahastamise juures paremat lasteaia-süsteemi ei saa.

Laps Eestis ütles ...

Nii ja naa. Tavalasteaia õpetaja abi on väga sageli lihtsalt koristaja-söögitädi. Tal ei ole õpetaja haridust ja sageli on huviga ka nagu on. Mõnel pool ta muidugi tegeleb lastega ka, nt hea alguse rühmades.

Teisalt muidugi on meil häda sellega, kui suuremal lapsel on vähe omavanuste seltsi lasteaias, sest kohalkäivatest lastest osa on väiksed. Meil on kaks rühma, nii et vähemalt õues saab teise rühma lastega ka mängida. Ja vahel hommikuti-õhtuti, kui lapsi vähe.

Üldiselt ma arvan, et see on ikka väga tervislik, kui täiskasvanul on vahel lapse jaoks jagamatut tähelepanu pakkuda. Isegi mina vajan vahel täielikku mulle pühendunud tähelepanu.

Laps Eestis ütles ...

Religioossuse teemal...

Veel veidi järele mõelnud, leidsin enda jaoks sellise kokkuvõtte, et religioossus tähistab minu jaoks siinkohal seda, kas õpetaja suhtub lapsesse nagu vaimolendisse, kel on parasjagu keha kasutada, või nagu kehalisse olendisse, kel on juhtumisi mõningane õpi- ja mõtlemisvõime. Need kaks erinevat lähtekohta toovad ka erineva suhtumise nt tavalises olukorras, kus laps on millegiga rahulolematu. Ja täiskasvanu erinev suhtumine sedalaadi olukordades toob erineva käitumise kaudu ka erineva tulemuse – kas tõenäolise probleemi kasvamise, isegi kui see on allasurumise kaudu varjule viidud või olukorra lahenemise.

Samas suudavad lapsed muidugi luua nii keerulised olukorrad, et õpetaja oma inimliku tausta tõttu, oma isiklike lahendamata olukordade tõttu ei suuda ikka alati midagi imelist luua. Mõni asi vahel lihtsalt ei õnnistu – ja see on õppimise võimalus ka sellele täiskasvanule. Üldiselt mulle meeldib waldorfi täiskasvanu enesekasvatuse idee. Kuigi jah, tavapedagoogikas on sel kohal eneseanalüüs, mis ju ka võiks häid tulemusi anda. Kas tulemuste erinevus jääb siis ikka süsteemi taha? Erineva lähtekoha taha?

Anonüümne ütles ...

Tead, et ajan nüüd kõik siin vihale oma arvamusega ,aga..

Mind jääb tihtipeale kummitama küsimus: Mis jääb siis lapsevanemale teha?Kui kasvatajad peavad arendama, kuulama muresid jne jne, siis mida teeb lapsevanem ise? Ma ei vaidle vastu üldse, et need on oskused, mis peavad kasvatajal olema, aga ta on ka lihtsalt inimene. Ma kuulan ikka oma lapsemuresid ise ja meisterdame koos ja mängima ja jalutame ja laulame ja kõike seda.Lisaks lasteaiale, sest ta tahab neid asju teha. Mu mõlemad lapsed on lasteaias olnud väga usinad meisterdajad ja samuti meeldisid neile ka nn õppimistunnid. Mängimise ajast küll ei paistnud puudu olevat.Mulle tundub, et lastele meeldivad erinevad tegevused ja nad vajavad päevakava. Tean mis rühmas toimub, sest olen ise olnud praktikal lasteaias.

Seksi ja armastuse võrdluse kohalt olen 100% nõus sinuga. Haridust patta ei paneks päris, aga saan su poindile pihta.

Laps Eestis ütles ...

Väga tore, kui Sul on võimalik oma lapse heaks kõike seda teha: jalutada ja kuulata ja meisterdada jne. Kõigil kindlasti seda võimalust pole. Ja mõni ei tahagi.

Mis jääb siis lapsevanemal teha? Eks ta tee seda, mis ta just parajasti teha saab. Samas, kui laps on viis pikka päeva lasteaias ja vanem tööl, siis see vanem vajab lihtsalt taastumiseks ja kodu eest hoolitsemiseks aega ega jõua võibla suurt midagi enam lapse heaks teha. Mõnigi palgatöö võtab tossu välja, tühjast tassist pole midagi võtta. Siis on oluline, mis lasteaias tehakse. Pealegi pole lapsele eakohaselt kerge oma mure jagamisega õhtuni oodata, mil taas vanemaga kohtub. Väiksema lapse jaoks on elu ainult selles hetkes.

Teisalt: kui perel on lapse jaoks üsna palju aega, siis see laps hakkab pigem rohkem täiskasvanu aega ja tähelepanu tahtma igal pool ja igasuguse lasteaiaga nii kergelt ei lepi. Meie lapsed polnud kumbki tavalasteaiaga rahul, poeg keeldus ikka kategooriliselt, kuigi seal oli mõnigi asi minu hinnangul hästi. Nad olid lihtsalt rohkemaga harjunud ja me ei raatsinud neid selle variandi peale jätta. Samas on meie waldorflasteaed loomult nii kodulähedane, et sellega mingit harjumismuret pole olnud, ei pisaraid ega soovi, et ema ära ei läheks. Ega haigusi ega muud jama. Nii et mingi erinevus neil lasteaedadel ikka on, meie laste jaoks oluline.

Waldorflasteaias on ka päevakava väga oluline. Söögi-, õue- ja magamise ajad on samad, mis tavalasteaias, seda vajab arenev organism. Ja kindlat rütmi peab waldorfpedagoogika tahte kujunemise alustalaks.

Tegelikult on selge, et pered ja vajadused erinevad ja peakski olema võimalik valida endale sobiv lasteaed.
(Praegune olukord diskrimineerib waldorfpedagoogika eelistusega peresid, sest perepäevahoide toetab nt Tallinna linn kaks korda väiksema summaga kui ülejäänud laste kasvatamist tavalasteaias, mistõttu peredele jääb väga suur maks, mis pole paljudele jõukohane.)

Laps Eestis ütles ...

Delfis oli hiljuti Rosma waldorfkoolist üks lõiguke. Lisan. http://tv.delfi.ee/video/OosIlwjy/