Waldorfpedagoogikast ja seksist

Ühel sünnipäevapeol küsis noor ema mu laste lasteaia kohta. Mind riivas, et ta nimetas seda eralasteaiaks ja ma ruttasin seletama, et päris waldorflasteaeda ei saa munitsipaalsüsteemis teha. Antud juhul polegi vast oluline, et tavalasteaial on sõltumata omandivormist (munitsipaal- või era-) raamõppekavade ja muu kaudu oma alushariduslikud nõudmised, mille tagamiseks on ette nähtud teatud pedagoogilised lähenemised ja meetodid, kuigi tänapäeval võib neid üha vabamalt tõlgendada. Ja võib-olla pole kõige olulisem isegi see, et meie ühiskond väärtustab laste kasvatamist nii madalalt, et topib kujuteldava kokkuhoiu nimel väikseid hulgaviisi ühte lasteaiarühma, kus on välistatud võimalus, et õpetaja jõuaks nende vajadustega tegelda. 

Ma rääkisin siis sellest, kuidas tavalasteaias ei ole lastel piisavalt mänguaega, vaid suurem osa nende söömisest, kempsuskäimisest ja magamisest vabast ajast on sisustatud õpingutega. Selmet mängida ja elu kogeda, istuvad lapsukesed töövihikute taga. Viieaastaselt. Või ka varem. Selmet vabalt joosta ja hüpata, teevad nad valitud harjutusi loetud minutite jooksul liikumisõpetaja käe all. Muusika on see, mida tehakse saalis taaskord õpetaja juhendamisel. Kõik käib täiskasvanute initsiatiivil. Samas kui laps on loomupäraselt initsiatiiv ise. Nii kaua, kuni tal vähegi võimalik. Aga suures kollektiivis ei saa seda kuidagi lubada – me vajame ka korda ja rahu, laps ammugi. Kui Gunnar Aarma rääkis omal ajal, et täiskasvanud inimene peaks saama 8 tundi magada, 8 tundi tööd teha ja 8 tundi puhata, siis lapsel on vähemalt sama palju vaja juhendatud ja juhendamata tegevuste vaheldumist kui täiskasvanul. Aga tavalasteaia päevakava silmitsedes saab ju üpris selgeks, et vabal mängul seal kohta ei ole. On peamiselt töö täiskasvanu juhendamisel.

Ülepaisutatud rühmadest ja selle seostest lapse tervisega olen siin blogis korduvalt varemgi kirjutanud, vähem ilmselt sellise nähtuse hingelis-vaimsetest tagajärgedest. Ma olen veendunud, et lasteaiaõpetajal pole võimalik keskenduda iga lapse tõeliste vajaduste väljaselgitamisele, kui ta vastutab korraga rohkem kui 20 lapse heaolu eest. Üksikisikutest saab rühm, halvemal juhul ka kamp ja nii neid ka käsitletakse. Rahuldatud saavad lapse ainult madalamad vajadused söögi ja sooja toa järele, paremal juhul saab rahuldatud ka seltsi vajadus ja õpihimu. Nojah, ma ei välista, et lasteaiaõpetajad igal pool ikka lapsi armastavad - küsimus on lihtsalt selles, mis võimalused neil on oma armastust väljendada.

Tegelikult ma oleksin tahtnud seal sünnipäevapeol rääkida sellest, et tavaharidussüsteemil ja waldorfharidusel on umbes sama vahe, mis seksil ja armastusel.  Ma tegelikult ei söandanud, sest kahtlustan, et see pole tordi kõrvale aktsepteeritav jutt ühelt ontlikult koduperenaiselt, kes ma ju püüan olla. Tavaharidussüsteem keskendub väga väiksele osale inimesest, tema intellektuaalsusele – põhiliselt on see etteheide kooliharidusele, aga tänapäeval tungib kooliharidus üha jõulisemalt ka lasteaeda (mis asi see ettevalmistus kooliks õieti on – kas laps sellisena siis kooli jaoks ei kõlbagi – pealegi on üldhariduskool ju kõigile kohustuslik?!). Kooli huvitab inimese intellektuaalne võimekus, mälu, kohusetundlikkus, süsteemi sobivus ja teatud spetsiifilist laadi toimetulek. Mitte tema hing. Mitte tema vaim. Mitte inimene kui terviklik olend.

Waldorfpedagoogika lähtekoht inimesele lähtub Rudolf Steineri õpetusest ja on palju avaram. Tunnistan, et olen paaril korral püüdnud Steinerit lugeda ja üsna läbi kukkunud. See on liiga raske lugeda (küllap ka paljudele waldorflasteaednikele, ma ei heida seda kindlasti kellelegi ette). Aga kuskilt kaudu ma olen saanud selle tunde, mis tähendab inimene tervikuna. See on palju rohkem kui vaid intellekt, kohusetunne ja sobimine süsteemi. See on lõputult avar nagu armastus, mis on lõputult enam kui lihtsalt seks.

Mitte et seks oleks halb – või tavaharidussüsteem. Tavaharidussüsteem on nii hea kui ta suudab olla. Ma olen elu jooksul näinud väga paljusid häid õpetajaid – ja neid on ka mu lapsel tavakoolis. Ja munitsipaalmuusikakoolis. Lastega töötavad ikka kõige ilusamad ja targemad inimesed, kes meil on. Lihtsalt seks võib ju ka tore olla – aga ainult suguühtele (suguelunditele) keskendunud seks, mis on ilma jäetud armastusest pole vaatamata kõigile tehnikatele ja nippidele pooltki see, mis ta võiks olla. Tõeline ilu on ikka armastuses, mis leiab endale seksis ühe väljenduse. 

Nii ma tajun ka nende kahe süsteemi erinevust: waldorfpedagoogika taotleb hõlmama palju laiemat pilti inimesest, hõlmates nii kehalised, hingelised kui vaimsed vajadused ja suunates lastega tegelevad täiskasvanud süsteemse enesekasvatuse teele. Ja nii nagu ka noor inimene otsib seksi taga ajades tegelikult armastust, vajab laps omaksvõttu kõige sügavamal tasandil, aktsepti sellisena nagu ta on, oma sügavamate vajaduste äratundmist ja abi nende rahuldamisel. Me enamasti kõik vajame kaasinimeste tuge, käies oma teed. Mõistmine ja äratundmine on väiksed, aga väga olulised asjad, mis on toeks.

Nii pikka ja ilusat juttu ma seal sünnipäevalauas ateistide seltskonnas muidugi pajatada ei söandanud, ei siis ega söanda vist ka edaspidi. Ja ega mul lastakski. Sellest kõnest tõuseks liiga palju vastuhakku – tunnen praegugi, et mu kõne kõlab süüdistusena kõigi nende aadressil, kes inimese materialistlikuks nupukeseks tahavad alandada. Seepärast ütlesin mõne leebe lause, jäin varsti tasaseks, võtsin veel ühe tüki kooki ja rüüpasin ilusast tassist teed. Juttu jätkus niisamagi. Ma tänan, et sain end siin ära väljendada. Aitäh, kes interneti ja blogi välja mõtlesid.

TJT