"Kristina"

Waldorfi põhikooliosa keskmistes ja vanemates klassides jutustatakse mh tuntud või eriliste saavutusega inimeste elulugusid, et inspireerida lapsi oma elus sihte seadma ja samas anda ka teadmisi selle kohta, kuidas ületada ette tulevaid takistusi. See on üks tore viis elust õppida. Olen ise ka neid lugusid nautinud ja tänulik selle eest. Ma arvan, et häid elulooraamatuid ei ole kunagi liiga palju.

"Kristina" on raamat, mille ise läbi lugesin ja mida hea meelega tütrele soovitasin (kuigi raamatukogust koju tõi selle küll isa). Mulle meeldib see raamat kui lugu pühendumisest ja sellest, kuidas oma eesmärke saavutada. Midagi väga uut seal polnudki – ma olen ikka huviga tippsportlaste kohta ajalehest lugenud, mind need lood inspireerivad. Kuid raamat on isiklikum, sisukam ja terviklikum (ja viskab mõrusid tilku ka meedia meepotti, just sellel samal pealiskaudsuse teemal, aga mitte ainult).

Ja eks selles avameelses raamatus ole ka tippspordiga (ma arvan, et mistahes tippsaavutusega) kaasnevatest raskustest juttu. Keskpäraste inimeste kadedusest ja väiklusest, hoolimatusest ja pealiskaudsusest, millega tippu pürgija peab igal sammul kokku puutuma. Tipptasemel tulemuse jaoks peab kogu keskkond olema tipptasemel. Ja enamik meist on ju keskpärased, kõik ehk siiski mitte nii väiklased ja kadedad, aga natuke ikka seda ka, mina küll. Minu empaatiavõime sai igatahes arenguks tõuke, kui lugesin kannatustest, mida konfliktijanus meedia Kristinale asjatult on põhjustanud. Eks ma isegi ole sedamoodi kellelegi haiget teinud. Tavaliselt kannatanul pole sellist võimalust oma tunnetest tagasisidet anda.

Nähtaval kohal inimene peab leppima ka sellega, et temast avalikult meedias kirjutatakse ja seejärel peab ta toime tulema selliste kirjutiste kujundatud suhtumistega. Kusjuures mingi otsake on ikka inimeses endas ka kinni. Kõik su vead ja puudusekesed kistakse avalikult nähtavale, nii et tippvormiks treenimise kõrvalt tuleb aktiivselt tegelda ka hingesortimisega. Minu meelest paneb see (noorele) inimesele meeletu koormuse ja pinge peale. Aga eks olümpiavõitjateks saavadki need kõige karastunumad inimesed, kelle tahe kõigis katsumustes vastu peab. See ehk seletab ka keskpärasuse laia vohamist: mina nt ei igatse sellist pinget ja survet. Ei otsi sellist karastust.

Ja need ülemaailmselt avalduvad inimliku suhtumise probleemid väljenduvad ka dopingu valdkonnas (nt väikeriik vs Norra), rahaolukorras, koolis, üldse kõiges ja igal pool... Meediaga nii tihedalt seotud inimese teemaderingides on suhtumisprobleemid väga olulisel kohal (kuidas sees, nõnda väljas), sest iga suhtumise taga on tegeliku elu olukord. Minu meelest puudutavad need suhtumised absoluutselt iga inimest, kes midagi arvab või meediat tarbib. Nagu ka kõik meie suhtumised lähevad tagasi maailma ja hakkavad seal oma tegusid tegema.

Mis selle blogi teemasse puutub, siis Kristina vanemate pühendumus äratab ka imetlust: elada aastaid tütarde nimel ja loobuda oma võimalikest saavutustest. Ma lugedes ikka endamisi lootsin, et Kristina ema ja isa on oma elu väikseid rosinaid ka leidnud selles lõpmata lastele pühendunud elus. Ma miskipärast tõrgun mõistmast, et laste saavutused võikski olla kõik, mis täiskasvanud inimesele rahuldust pakkuvaks eluks vaja. Aga võibla see on taaskord üks keskpärasuse ilming.

Tütar kui kirglik suusahuviline luges ka ja talle suur osa sellest meeldis. Tegelikult sobib see raamat minu meelest mistahes spordist huvitunud inimestele, vast eriti vanuses 12–18. Nagu Kristina Šmigun-Vähi ise soovis, aitab see ehk meil oma elus raskustest võitu saada ja ikka visalt oma unistuste poole liikuda. Olgu meil edu ja õnnistust sel teel!

Suusatamisest olen kirjutanud varem siin.

TJT