„Miisu“

„Ometi on sellest kodulugemisest midagi kasu ka,“ ütles mu tütar selle raamatu kohta ja see on tubli tunnustus lugenud inimeselt, kel on raske eakohaseid köitvaid raamatuid leida. Lugesin pisut ja võtsin pojalegi õhtujutuks. Meile meeldis "Miisu" väga, see on paremaid lasteraamatuid, mida tean. Hollandi autori Annie M. G. Schmidti raamat võlus mind oma terviklikkusega. Peategelane on naine, kes varem oli kass, ja see naine kohtub meesajakirjanikuga, kes armastab väga kasse, kuid ja on parajasti vallandamisohus oma liigse häbelikkuse pärast. On seiklusi, põnevust, huvitavaid lahendusi. Ja imehästi kokku sõlmitud lugu, kus iga üksikasi on leidnud oma õige koha, krimiautoritel on põhjust tunnustada, aga midagi päris kriminaalset ei juhtu. Hämmastaval kombel kõik rohked kasstegelased ja ka inimesed muutuvad ja arenevad selle loo edenedes hästi tõepärasel viisil – kui kaunis arengu ja muutuste kirjeldus! Tõesti elulised ja lastekirjandusele sobivalt positiivsed, aga seejuures mitte liiga igavalt lillelised karakterid. Ja ilus lihtne inimlik sõnum. Selle raamatu puhul saan täiesti aru, miks autorit Lindgreniga võrreldakse.

"Miisu" abil meelitasin poega ka lugema. Ikka tuli mul lehekülg enne peatüki lõppu minna ahju segama või putru  keetma ja ta luges siis ise selle jutu lõpuni. Sest nii põnev oli, et ei saanud pooleli ka jätta. Ja ikka ma olen tänulik ka võimaluse eest lasteraamatuid ette lugeda. See oli mulle ka elamus. Tütar kuulas ka meeleldi uuesti, kuigi tal oli lugu juba teada.

Annie M. G. Schmidtil (1911–1995) on eesti keeles veel ilmunud: „Viplala“, „Jip ja Janneke“, „Pluk ja punane autokraana“ ja „A nagu Aabel“, „Junts ja Vunts“. „Viplalast“ ma lapsena väga ei pidanud, „Jip ja Janneke“ on hea raamat noorematele lasteaialastele, „Pluk“ miskipärast mind ei võlunud, aga nüüd kaalun, kas ehk uuesti proovida. Need viimased kaks tuleks ka raamatukogust üles otsida ja koju lugemiseks tuua.

TJT