pühapäev, 15. detsember 2013

"Üheksandikud"



Sattusin eile ETV „Üheksandikke” (10/12) vaatama. Esimest korda. Ehmatav vaatepilt oli. Nii palju piinlikult mõttetut jorinat peatsete põhikooli lõpetajate suust (piinlik oli ilmselt ainult minul seda vaadates, noored ise paistsid endaga täitsa rahul olevat). Sain äkki väga selgelt aru, miks meie laste isa aeg-ajalt arvab, et meie lapsed peaks ikka kusagil „tarkade laste koolis” käima (enne lapsi vaidlesime sel teemal tuliselt, minu arvamus oli, et kooliajal peaks ikka elu õppima ja koolinduse peale vähem energiat kulutama, tema arvas, et see oleks parem kasvukeskkond).

Sellist kasvukeskkonda ma oma lastele küll ei tahaks. Need õpilased tundusid küll väga unustatud ripakil inimesed olevat, ideaalide ja unistusteta. Nojah, ega ma ilmselt ise ka selles vanuses midagi väga mõtestatut poleks kaamera ees esitanud (ei esitaks nüüdki, ma jätkuvalt ei igatse mingit avalikku tähelepanu), aga nad ei suutnud ka õpetajate lihtsatele küsimustele vastata. Kõige sisukam vastus oli, et samal ajal, kui kohustuslikku kirjandust lugesin, suhtlesin sõpradega ja kuulasin muusikat ja saan nüüd aru, et sellises olukorras pole võimalik enam tähele panna, millest too raamat jutustab ja midagi ei jää meelde. Sellise tõdemuseni jõuda põhikooli lõpus – mida ta seni on teinud... ja kus on olnud kõigi asjassepuutuvate täiskasvanute tähelepanu seni (samas muidugi suurepärane saavutus selline hetk telepurki püüda!)?

Eks me ole ise keskkooliaja neis „tarkade laste koolides” mööda saatnud ja mulle ei meeldinud minu koolis juurutatud kadaklik mentaliteet, et meie, selle kooli rahvas, oleme teistest paremad. Kusjuures algusest peale selles koolis õppinud olidki selles ise veendunud – asjaolu, mis võrdsusihalises minus tollal sügavat kummastust tekitas. Praegu ma hakkan sellele teisest küljest vaatama. Eliitkoolilaste kodud on teistsugused kui magalarajoonide koolide laste kodud (magalarajoonidest käidi vanasti ka linna „tarkade laste koolidesse” – kui kodune mentaliteet seda nõudis, nii et küsimus on ikkagi pere suhtumises, mitte aadressis). Praegu mõistan hinnata osa oma keskkooli klassikaaslaste vaimset avatust ja sisukamaid huvisid. Intellektuaalselt keskmisest võimekam seltskond andis õpetajatele võimaluse tunde teises kvaliteedis läbi viia. Ja meil polnud minu mälu järgi ühtegi tundi häirivat õpilast terve suure klassi peale. Aga võibla vanasti oligi see tavalisem, sest puhtam, e-ainete vabam toit ja stressivabam hilisnõukaaegne keskkond pakkusid toetavamat tausta, lapsed elasid rahulikumat elu. Aga ikkagi, sellist kooli ma oma lastele ei igatse – kui tahavad, siis lähevad ise.

Ainult et mis häid valikuid neil siis ongi... Gümnaasiumid, kuhu minnakse sellise mentaliteediga põhikoolist nagu „Üheksandikes” ja siis väheke paremad gümnaasiumid ja mõned päris peened koolid, kuhu saamiseks peab paraja kadalipu läbima ja kus ei lubata sooritada lõpueksameid, milles selle õpilase oodatav tulemus viiks kooli üle-Eestilises pingereas loodetust allapoole. Need on koolid, kus õpilane peab kogu aeg olema kõiges parim. Ja mille lõpetanutele avanevad uute koolide uksed ja veel mõned võimalused. Kellelegi ilmselt hea valik, aga mulle ei seostu harmoonilise ja õnneliku eluga.

Ilmselt jäävad üle mõned erialaselt spetsialiseerunumad koolid, kus on vastavatel alustel valitud õpilased, nagu kunstikoolid. Mis ei meeldi oma ühekülgsuses (on ju müüt sellest, et sportlased olid siis trennis, kui tarkust jagati ja see kehtib samavõrd ka muusikute ja kunstnike kohta).  Ja waldorfkool, mis selleks ajaks on ehk jõudnud arvestatavale tasemele ka muudes õpikeskkonda puudutavates valdkondades. Kui väga ma ka waldorfharidust ei tunnustaks, on neil koolidel seni olnud ka arvestatavaid puudusi. Väikese koolilapse jaoks on need meie kodust ka liiga kaugel, aga suurem laps jaksab kaugemale kooli ka sõita.

Eks räägitakse sedagi, et meie laste toredast põhikoolist nendesse peenematesse koolidesse asja polevat ja osa vanemaid vahetab lapse kooli juba enne põhikooli lõppu. Eks see sõltu hästi palju lapsest endast ja tema kodusest taustsüsteemist. Ma arvan, et vanemate suhtumine mõjutab lapse edukust olulisel määral. Võib-olla rohkem kui andekus ja töökus kokku. Kas sa usud, et saad või usud, et ei saa, mõlemal juhul on sul õigus. Minu elitaarseks peetud koolis oli kindlasti keskpäraste võimetega õpilasi, kes seal siiski rahuldavalt hakkama said. See on ka usu küsimus, millises koolis õppida või millisest koolist haridust tõendav dokument omandada.

Jääb siis see viimane küsimus. Milline oleks kõige toetavam usk minu lapse kooli kohta?

TJT

10 kommentaari:

enetimm ütles ...

Huvitav on see, et päris mitmed "eliitkooli" lõpetajad, kellega olen kokku puutunud, peavad end teistest peajagu paremaks ja sellega seoses käituvad nad üleolevalt ja üliteadlikena, isegi kui teadmisi pole. Ei osanudki varem sellele eriti tähelepanu pöörata, kui paari teisega just üks ühine tuttav kõne alla tuli. Neil oli kohe mitmeid teisi varnast võtta, kes just kõige meeldivamad pole... Muidugi oleneb palju iseloomust, aga kurb kui kool need kõige halvemad jooned välja toob.

Laps Eestis ütles ...

Jah, mõned eliitkooli lõpetanud ajavad meeletu enesekindlusega täiesti sisutühja mulli. Sest nemad käisid sellises koolis või nemad töötavad sellise koha peal. See tunne hakkas mingil määral mulle ka külge, tajusin seda muutust oma kolme keskkooliaasta jooksul juba siis. Tollal ma tajusin seda positiivsena: et pole inimest, kellega ma ei söandaks rääkida, sest ta on nii "kõrgel" positsioonil. Selline jalaga ukse lahtilöömise mentaliteet, mina olen siin. Osa neist on siiski tõesti andekad ja töökad inimesed ja eks maailmas läbilöömiseks on ensekindlust vaja. Aga aga aga. See on siiski ainult üks võimalus teiste seas ennast teostada. Eneseteostuse võimalusi on n-ö madalamatel, meedia tähelepanu mitte kunagi pälvivatel positsioonidel ka küllaga. Ja enesekindlus kulub ära ka igal pool (kui seda ainult ei varjutaks ülbus ja hoolimatus teise inimese suhtes). Hoolimine on ikka kõige tähtsam, arvan praegu (aga endast hooliv inimene ei lase endale ka peale astuda, selleks on ka vahel enesekindlust vaja).

Laps Eestis ütles ...

Vaatan praegu huviga endas neid hoolimise ja ülbuse maastikke, mis selle kommentaari peale mu vaimusilmas lahtirulluvad. Kus ma ise olen vääratanud ühele (ülbuse) või teisele (enese mahasalgamise) poole. Ja kui ilus on kesktee nende vahel, oskaks seal ainult püsida.

Tänan! Nüüd ma vähemalt märkan seda otsida.

Laps Eestis ütles ...

Mõtlesin veel.
Nojah, aga kuidas meil identiteeti seni kujundatud ongi – peamiselt ikka nii, et meie oleme paremad. Nt meie, eestlased, oleme üks vinge umbrohi, kes sajandite katsumustes on ellu jäänud. Ikka käib identiteedi loomine vastandumise kaudu, niikaua, kuni kolmandas dimensioonis elame (ja enne väidetavalt neljandasse ei saagi, kui õpime neid polaarsusi ületama).

Millele muule ühel koolil vastanduda ongi kui mitte ülejäänutele? Kusjuures sama teevad tegelikult ka mõned waldorfkoolid: meie oleme paremad, sest meie oleme waldorfi koolid ja teame, kuidas on.

Millisel muul ja harmoonilisemal viisil me saaksime luua oma identiteeti?

KR ütles ...

Mnajh, aga kas küsimuses pole siiski tasakaalus. seesama üheksandike näide.
Minu meelest on lausa traagiline, kui madala enesehinnanguga need lapsed on. Viimast seeriat vaadates just mõtlesin, et kui sedasama saaks rakendada kõigis koolides, KUI palju eestmaa lapsi oleks võimalik päästa. Nad ju ise samuti rõhutavad- lõpuks ometi keegi usub meisse ja ma ise ka usun , et ma tõesti suudan õppida ka kolmedele ja ehk isegi keskkooli minna.

Kui valida saaks oma lapsele ainult kahe vahel: (liiga)madal või (liiga)kõrge enesehinnang, siis ma valiks pigem viimase. sellega saab kindlasti elult peksa, aga enesekindlus toob reeglina edu ja edu tekitab enesekindlust, Pigem ikka rohkem, kui vähem.

Laps Eestis ütles ...

Kahtlemata on küsimus tasakaalus. Mina taotlen kõiges harmooniat ja keskteed. Ja seda saavutada tundub üsna võimatu ülesandena selles kaoselises keskkonnas, kus me elame. Aga kogu aeg on vähemalt midagi teha. Vähemalt igav ei hakka.

Kahju jah ripakil inimestest, eriti lastest. Neid on vist väga palju. Millega me rahvana õieti kogu aeg tegeleme, et inimesed niimoodi ülearu on? Algul lapsed, pärast täiskasvanud. Massiliselt.

Paneb mõtlema, et mida mina saan ära teha, et oleks parem?

Anonüümne ütles ...

Paneb mõtlema, et mida mina saan ära teha, et oleks parem?

Vastaks sellele nii, et iga päev palun ma jõudu, et muuta asju, mis on minu võimuses ning leppida sellega, mis mitte ning tarkust,et vahet teha nende vahel.

Laps Eestis ütles ...

:-)

Ma panen selliseid küsimusi siia üles lihtsalt selleks, et nad oleks välja kirjutatud - nii on kindel, et ma tean, mida küsin ja vastus jõuab kohale - vahel tuule, vahel inimeste kaudu.

Näen, et on siiski väikseid asju, mida mina saan teha, sest minu ümber on ka sellised lapsed täiesti olemas (lihtsalt nooremad, minu laste vanused). Ma saan selle konkreetse lapsega nähtamatul viisil ühendust võtta ja tema nähtamatule tuumale näidata või pigem meenutada teistsugust olekut. Ja ise tuleb siis seda teistsugust olekut kehastada. Aga seda viimast võiks muidugi ikka kogu aeg, mitte näituse pärast. (Ma arvan, et inimesed suhtlevad nähtamatul viisil kogu aeg omavahel ja nähtamatute olenditega, ainult paljud pole sellest ise teadlikud. Aga teadlikkuse puudumine ei tähenda, et midagi poleks.)

Oudekki ütles ...

Mina olen ka eliitkooli (HTG) lõpetanud ja ma olen sellega väga rahul... Ma tegelikult ei tea, kas see praegu on ka sedalaadi, aga kui mina seal käisin, siis oli kooli esimeseks põhimõtteks "vabadus".

S.t reegleid muidugi oli, suhteliselt selged reeglid ja neid tuli täita (ja mõnele oli neidki palju :) ). Kui ei sobinud täitmiseks, siis sai seda asja arutada ka (kuigi mõnikord läks tuliseks, karmiks ja vihaseks). Aga neid reegleid oli vähe ja kõik ülejäänu oli õpilaste-õpetajate selgeksrääkimise asi. Ja kui oli matemaatikatunnis igav, siis andis õpetaja karbitäie keerukamaid ülesandeid ja sa võisid neid näiteks kohvikusse lahendama minna. Ja kui oli naljakaid mõtteid, "mida võiks teha", siis sai kõik ära proovitud. Mõned ei tulnud välja, mõnede pärast on tagantjärele ehk piinlikki - aga kus mujal, kui koolis peaks asju katsetama.

Paremaks pidamine? Ma ei tea, ma seda palju ei mäleta. Me tegelesime oma asjadega, mitte ei võrrelnud ennast teiste koolidega. Pluss, kui me ka reaalainetes olime keskmisest tugevamad, siis kirjanduses tingimata mitte. Pluss, küsimus oli arvatavasti ka pigem "me oleme siin koolis, sest me tahame õppida, see on normaalne, et kõik tahavad õppida".

Ühesõnaga, ei pruugi eliitkool ülbust küll kasvatada.

Teiseks aga - keskkooli valikul on sul lapse enda sõna nagunii määrav, sest selles vanuses suudab inimene ise otsustada küll, kus ta oma haridusteed jätkata tahaks. Lihtsalt, aruta temaga :)

Laps Eestis ütles ...

See kommentaar meenutas mulle, mis mulle minu keskkoolis meeldis. Meil oli ka vabadust hästi palju. Ei pidanud tunnis olema, kui ei tahtnud. Klassi tuumik oli siis ikka kohvikus või mujal, aga õppimisega seal küll ei tegeldud. Kes tahtis, võis õppida ka, mõni vast õppiski, aga tuusad seda küll ei teinud. Mis iseenesest sobis jälle mulle, sest ma ei taha oma aega koolitükkide peale kulutada. Õppida on väga tore, aga teisi asju kui koolis õpetatakse (ja lõpuks ikka selgeks ei saada). Oma elu jaoks jätab usin õppimine liiga vähe auru. Pealegi on haridusel ühiskonna kujunemisel oluline roll – ja mulle ei meeldi, milliseks kool inimest teeb ja milliseks see selline inimene selle ühiskonna pärast kujundab.

Mis puutub sellesse, et keskkooli valikul on lapse sõna määrav, siis see on väga suhteline vabadus, mis põhineb peamiselt tõsiasjal, et inimene pole oma piirangute ulatusega tuttav. 15-aastane inimene teeb oma otsused ainult pealtnäha vabalt, ta tegelikult veel ei tea, kes ta on, mida kujutavad endast need koolid ja mis talle hea oleks. Kui kellelgi on õnne teada, kes ta on ja mis talle hea on, siis on ta tõenäoselt sattunud kasvukeskkonda, mis toetab tema loomupäraseid andeid ja kalduvusi - see võib ka nii minna, kuid sageli ei lähe.

Ma ei väida, et minagi kõike tean. Aga mõjutan paratamatult. Ma võin talle ju öelda, et su isa arvab üht, ema teist, viiuliõpetaja kolmandat ja treener neljandat (kui ainult mõnda nimetada), aga tee ikka nagu ise õigeks pead, kui mille peale ta oma tõdemused rajab ja mille põhjal valikud teeb? Ma näen, kui mõjutatav ta tegelikult on. Ja kui väga ma ka ei tahaks lasta tal ise oma radu rajada, siis ma ikka arvan – väga palju – nagu siit blogistki näha, kuidas käib ja nii on ja ta võtab sellest palju automaatselt üle; nagu ka mina omal ajal võtsin oma vanemate piiratud arvamusi üle. (Tegelikult mulle ei meeldi minu enda raudne piiratus ka.) Ja mitte ainult oma vanemate arvamusi. Iseendaks saamine juhtub enamasti palju hiljem, kui üldse.

Selles mõttes on nt minu uskumused ja arvamised ka nt kooli valikul olulised. Ja see küsimus ikka jääb, et millised minu arusaamad oleks selles või teises asjas lapsele kõige toetavamad?