neljapäev, 5. detsember 2013

Päkapikuaeg läbi


Päkapikundus sai meie peres läbi. Sel aastal olen lõpuks ometi päkapikuvärgist lahti. Komme panen ikka aknale, aga seekord on see täitsa teisiti. Ja eks ma kinke ka ikka teen. Aga teisiti.

Novembri viimasel päeval tuli poeg mu juurde ja küsis väga otse, kas mina olen varasematel aastatel neid komme pannud aknalauale või päkapikk. Kuidas ma sellises olukorras saanuks seitsmeaastasele öelda mingit pooltõde... mina ei saanud. Ma ütlesin. Ja  see oli lapsele pettumus. Aga eks sellest saab ka ju üle. Kuna paremini praegu ei osanud.

TJT

2 kommentaari:

killuke ütles ...

Meil käis asi ikka edasdi, isegi kui tüdrukutel selge oli, kes päkapikk on :-) Ütlesin, et see ei tähenda, kui vana oled, mängida ja unistada ja endale muinasjutumaailma välja mõelda võib igas vanuses! Et isegi emme võib end võlumaailma mõelda! Ja nii kaua, kui nad jõulukuul soki aknale panid, said nad ka üllatusi. Kuigi peamine oli ikka pusletükkide toomine, mis aastatega aina keerulisemaks läksid. Nüüd meenutavad nad seda aega sooja heldimusega.

Laps Eestis ütles ...

Jah, ma vist panen ka kommikest ikka edasi nii kaua, kui nad soovivad. Meil on kommid selline asi, mida muidu nii väga ei saa ja las siis pimedad hommikud alata ühe väikse šokolaadikommiga - ikkagi kergem minna välja ennast lörtsist ja lagast läbi võitlema. Soojal maal on muidugi teised teemad.

Nüüd on siis sellega rahu majas, et kui ma taaskord juhtun kommi unustama (igal aastal vähemalt korra olen unustanud), siis lihtsalt ütlen, et oh, päkapikk unustas ja lähen panen kommi ära. Seni oli sellega ikka pingelisem, et kuidas päkapikku välja vabandada ja kuhu see komm siis panna. Poeg pani mulle sildi ka akna peale. Et pane kommi.