Suvi ja satikad

Nüüd on suvi siis täies hoos ja satikad ametis. Ikka olen mõelnud, et kevadel peaks looduses käima – minu meelest kõige ilusam aeg, linnud laulavad päev läbi ja pole putukaid. Aga kevadistel nädalavahetustel on lastel alati linnas mustmiljon toimetust. Esinemised ja suviste sünnipäevade ettepidamised ja mis need kõik ongi. Linnast välja jõuame pigem siis, kui tunnistus käes. Ja satikad kohal.

Putukate tõttu tundub maaelu teadagi kole ja ebamugav ja mul on tükk tegemist, et välja mõelda, millega neid seekord meelitada ja motiveerida. Arvutimängud (ja häda pärast ka telefonimängud) on teadagi kindel valuuta, aga... just suvel tahaks arvutist lapsi eemal hoida. Siis jääb toit. Liha õppisin grillima, kui aru sain, kui võimas tõmbejõud sel on. Ja vahel grillime vorstikesi ka. Koju ma ketšupit ei osta, suvel saab siis maal. Ja valget suhkrut ja nisutooteid lahkemalt. Ühesõnaga rämpstoitu. Kui ma üksi oma vanemate suvilas käin, siis olen pooleldi umbrohutoidul ja selle üle kangesti rõõmus.

Ja mere äärde muudkui läheme, olgu mul siis selleks isu või ilma või mitte. Vesi ja liiv on siiamaani huvitavad – ma ei jaksa nii kaua ise rannas olla, et lapsed ära tüdiks. Tavaliselt oleme ikka nelja tunni kaupa. 

Loomulikult ei sunni ma neid rohima ega kasulikke toimetusi tegema – äkki muidu enam üldse maale ei taha. Ise muudkui teen neid kasulikke toimetusi (ja pooled päevad lähevad rannas), nii et kuidagi nad peavad oma aja kuluma saama. 

Kokkuvõttes: täitsa ära rikutud lapsed. Ja ma tunnen end selle juurde suht nigelalt. Minu soovunelmad olid täitsa teistsugused, aga selgub, et midagi jäi nende teostamisel puudu.

TJT