Rattamatk Kõrvemaal: teine päev

Eks mees tahtnud hommikul välja puhata ja poeg ei lasknud tal rahus olla. Saatis siis lapse lõkkepuid tegema ja näitas koha kätte. Mina läksin kaasa. Poeg läks hea meelega, kui sai minuga koos. Mina murdsin kuuskede oksi ja tema pigem ronis puude otsas. Kui õde ka appi tuli, veeti oksad kohale. Lõkkepaiga kõrval kasvasid metsmaasikad.

Teistel jagus veel maja ümber toimetamist. Mina lugesin. Kunagi ammu käisime Soomes jalgrattamatkamas ja ühes kämpingus oli telk, kus üks paarike aina raamatuid luges. Vähemalt sellise ettekujutuse ma sain. Siis ma mõtlesin, et nii on ju igav. Kämpingud on enamasti loodusega võrreldes ikka koledad ja igavad, ringisõitmine on palju toredam. Aga aegamööda olen telgis lugemise võlu enda jaoks ka avastanud. Mugav, et ei pea ringi rassima ja tore, et putukad ei sega. Aga telgis on ikka mõnusam kui toas. (Kuigi ma olen ka selles kahtlema hakanud. Miskipärast ei tundu telgis enam esikohal mitte looduse emalik pehmus, vaid maapinna kõvadus... kas niimoodi jäädaksegi vanaks? järgmiseks on kükitamine ebamugav ja ongi matkamisel kriips peal?)

Vigastasin paljajalu kõndides jalatalda, aga taruvaigusalvi, plaastri ja soki toel sain ikka kõndida.

Siis sõime lõunat ja sõitsime ratastega ühe väikese järve äärde. Suure tee peal panime kollased vestid ka. Mulle tundus nii turvalisem ja lapsed järgisid vabatahtlikult mu eeskuju. Kiivrid olid kõigil. Me sõitsime vasakul pool teed. Nii tundub turvalisem. Suure tee peal sõidavad autod kahes suunas sajaga mööda ja vasakul sõites me vähemalt näeme, kas auto võtab tee keskemale – ja kas tal on selleks ruumi või on targem ise teepervele sõita. Kasvõi kraavi.

Väike tee oli liivane, künklik, killustikune. Poeg jäi liiva sisse kinni ja kukkus natuke. Ma lohutasin, et matkal ei jäeta kedagi maha ja lükkasin temaga koos ratast, kuni sealt liivast läbi saime. Poeg sai esimest korda teadlikuks, milleks ratastel käigud on (seni olid need tal ainult poose pärast vajalikud olnud). Mees ja tütar ootasid natuke eemal meid järele. Ma olin ise ka selle liivase teega üsna hädas. Ringi vaadata ei olnud üldse aega, ainult teed jälgida. Aga see on kahtlemata hea harjutus kogu kehale.

Kõrvemaa on jaanipäeviti tihedalt autosid täis. Iga teekäänaku taga paar ja popimates kohtades kümnete kaupa – venelased võtavad oma titad ja sukavarrastega vanaemad ka kaasa ja elavad paar päeva metsas. Kuulavad popmuusikat, söövad...

Väike soojärv oli õnneks asustamata. Ujusime seal paar tundi. Soojärved on jumalikud. Mina tegin väikse tiiru, jaheldane tundus, aga lapsed käisid pidevalt sisse-välja. Poeg veel hästi ujuda ei oska, ta peab iga vähese maa tagant puhkamas käima. Soojärved on ju põhjatud, puhkamiseks tuleb kaldale ronida. 

Siis sõime topsikohupiima ja röstitud kaerahelbeid.

Mees sõitis rattaga autole järele, et ei peaks lastega nii palju suurt teed mööda sõitma, ilusa ilmaga jaanipäeval veel pealegi. Peitsime siis rattad metsa ja läksime tagasi telgi juurde lõket tegema. 

Kohale jõudes tegin kiire juustuga makaronitoidu (+ salati maitsestamiseks võetud õlikaste, tomat-sibul). Kõhud olid jälle täitsa tühjad. Samal ajal panid teised lõkke valmis. Ilus lõke sai.

Siis süütasime lõkke ja grillisime liha. (Tore nagu juturaamatus.)

Ilus ilm ja ilus taevas oli.
Päriselt.

TJT