Rattamatk Kõrvemaal: kolmas päev

Hommikul oli see tavaline lugu, et pool peret tahtis veel puhata ja pojake oli aktiivne nagu ikka. Läksime siis fotoaparaadiga välja, et ehk puutub midagi põnevat ette. Olidki liblikad ja poiss sai tüki aega neid pildi peale jahtida. Pärast arvas, et võiks olla selline masin, mis teeb soovitud pildi. Ütlesin, et selline masin on juba olemas: arvuti. Internet on neid ja kõiki teisi pilte kuhjaga täis. Aga tore on ju ise teha. See tegi ta vähe mõtlikuks.

Pääle hommikusööki tahtsid lapsed muidugi kohe ujuma minna. Otsisime sobivat tee äärde jäävat järve. Vähem popid kohad olid ebamugavamad ja ikka inimestega asustatud. Läksime siis autoga ühte popimasse kohta, kus vähemalt ujutavat randa piisas. Seal üks suur venelaste laager korjas end kokku, aga inimesed on rahulikud ja sõbralikud. Ma ikka veel natuke üllatun selle peale. Mu kehamälus on vana hirm, et punt venelasi koos on midagi ohtlikku. Jaanipäevased venelased järve ääres ei ole, kogemus kinnitab.

Edasi veetsime päeva rabas kõndides. Imeline tuttuus rabarada oli. Vaatetornid alles saepurust lõhnamas soolõhnadega võidu. Ja ühes vaatetornis elas pääsupere. Sõime oma einet ja jälgisime nende toimetusi. Kuidas vanalinnud poegadele süüa tõid, järge ootasid, kuni teine vanalind pesal toimetas. Väga vaikselt olime ja linnud ei teinud meist väljagi.

Rabas on tore. Sirgete ja kidurate mändide vahel on mõni ka päris sõlmes. Nende nägemine teeb mulle rõõmu – et nii õige ja asjakohane on teistsugune välja näha. Ja õhk on nii magus, hingata õnnis.

Suur osa nähtud matkajatest tervitas. See on armas. Nagu väljamaal. (Kak na zapade, nagu minu lapsepõlves irooniliselt õhati.)

Käisime teeäärses rabalaukas ujumas. Soovesi on nii magus ja hea. Ja maapind seal ümber nii pehme ja armas. Kõik nii ennastunustavalt lembiv.

Siis jõudsime rabast välja, käisime teises vaatetornis ja jälle oli vaja ujuma minna. Teise järve ääres oli teine venelaste laager end juba üsna kokku korjanud. Prügikasti ümber oli kümneid kilekotte, aga muidu oli puhas, vaikne, sõbralik. Oleks, et RMK koristajad jõuavad enne kui tuul ja rebased... (Tallinna läheduses on palju imelisi looduskohti, mis on prahiga täiesti üle külvatud – just need Lasnamäe poolsed kohad on kohati prügimäestatud.) 

Ja meie lapsed muudkui ujusid, meie puhkasime niisama. Siis tuli jälle rabatee jalge alla võtta ja et jõudu ikka jaguks, andsin kõigile mustikašokolaadi. Kommi ma muidu eriti ei paku, aga retkede ajal ikka. (Ja ega lapsed seepärast ilma kommita ole, tütar suhkrust ei hooli, poeg on ise õppinud seda manifesteerima, nii et harjutusi iseseisvaks eluks.)

Tütar vigastas jalga ja õnneks oli mul esmaabi kaasas, sain talle teise soki jalga anda ja ikka kõndis. Edasi läksime üks sokk minu, teine tütre jalas.

Poeg uinus autos, tütar pärast kohalejõudmist telgis. Mina tegin toidu valmis ja keerasin ka magama.

Õhtul lapsed mängisid isaga ja mina lugesin.

TJT